Alustad sellest sügisest Inspira tantsuõpetajana. Mida sa lastele-noortele õpetama hakkad?
Hakkan õpetama cheerleader & show tantsustiili. Pean tunnistama, et olen väga ärevil. Olen lapsest saati tantsida armastanud ja tegelikult unistanud, et minust võiks kunagi saada tantsuõpetaja.

Milliseid noori sa oma ringidesse ootad?
Minu arvates tekitab tantsimine tunde, et kõik on võimalik. Oodatud on kõik noored, kes soovivad ennast heas mõttes välja elada, hea muusika saatel tantsida, esinemas käia ning lihtsalt mõnusat enesetunnet saada – tantsimine on ju super viis selleks.

Kuidas sa Saaremaale ja KG-sse Inspirasse sattusid?
Hehee, Saaremaale sattusin ma hiljuti (tänaseks 6 kuud tagasi) päris naljakal viisil. Ma olen tegelikult Tallinnast ning kohtusin seal oma hea sõbranna kaudu ühe nägusa noormehega, kes on Saaremaalt pärit. See oli täpselt see aeg, kus kõik oli väga ärev ja inimesed kaotasid töökohti ning mina olin just Taimaalt tulnud ja sain samuti teate, et mind on koondatud. Kui olime juba mõned nädalad Tallinnas karantiinis olnud, küsis elukaaslane mu käest, kas ma tuleksin temaga Saaremaale – tema töö ja kodu on saarel. Pidin otsuse tegema, sest mulle öeldi, et Tallinnasse ma enne tagasi ei saa, kui kriis on läbi. Kuna mul enam tööd polnud, miski mind seal kinni ei hoidnud, siis võtsin oma koera ja sada kotti riideid ning otsustasin Saaremaale tulla. (Vaene elukaaslane, kes pidi minestama, kui mu riiete hunnikut nägi!)

Olin saarel juba mõned kuud olnud, kui ükspäev autoga sõites arutasime, mis ma edasi hakkan tegema. Varasemad ametid olid minu jaoks juba igavad ega pakkunud seda ägedat tunnet. Olin tegelikult juba ammu mõelnud, et peaksin midagi täiesti muud tegema, kuid ei suutnudki välja mõelda, mis see olla võiks. Elukaaslane küsis mu lapsepõlveunistuse kohta, et teeksin midagi sellega seonduvat. Ja siis ma vastasin talle, et olen lapsest saati tahtnud tantsutreeneriks saada. Läks vist 3–4 päeva mööda, kui mulle kirjutas sõbranna, et Kuressaares Inspira tantsustuudios otsitakse tantsuõpetajat ja ta soovitas mind. Siis ma mõtlesin, et wow, kas nii ongi, et ütled oma soovi välja ja see lähebki täide? Muidugi olin ma nõus ja minuga võttis ühendust armas Inge, kellega me kohtusime, ja olen väga põnevil edasise osas.

Olen aru saanud, et seni teenisid leiba millegi muu kui tantsimisega? Mis tööd sa tegid?
Jaa, ma olen natukene vist selline püsimatu hing. See töö, mida ma teen, peab olema minu jaoks huvitav ja tekitama head emotsiooni, seetõttu olen ma katsetanud, mis see siis oleks.

Ma alustasin kunagi Telias telefonimüügi spetsialistina. Mäletan, et vanemad ja sõbrad ütlesid, et see on väga raske ja stressirohke töö, et kas ma ikka tean, mida teen? Aga ma olen alati selline iseteadja olnud ja teinud täpselt nii, nagu mina tahan. Sain sealt väga hea põhja, palju koolitusi, mul ei olnud enam mingit hirmu võtta telefon ja midagi müüa. See oli põnev ja tundsin, et arenen palju. Tegin seda viis aastat ja siis sain aru, et see on muutunud minu jaoks üksluiseks, ning otsustasin päevapealt, et tahaksin proovida midagi täiesti uut – näiteks stjuardessi ametit.

Mõeldud – tehtud! Otsisin internetist lennufirma, Nordica otsis sellel hetkel uusi stjuardesse ja kandideerisin. Järgmisel päeval tehti videovestlus ning teatati, et olen vastu võetud. Käisin kaks kuud koolitustel ja alustasingi lendamist. See oli minu elu üks ägedamaid aegu, kuid see on ka üks raskemaid töid minu arvates. Olin pidevalt lennus ja Eestis ning kodus väga vähe.

Olin pea aasta seda teinud, kui sõber pakkus, et kandideeriksin Eesti ühte suuremasse ja vägevamasse IT-ettevõttesse Nortal juhiabiks-assistendiks. Mõtlesin, et see oleks lahe võimalus ja oleks ka aega rohkem sõpradele ning oma elule. Ma polnud varem sellist ametit pidanud ning ei arvanud üldse, et mul mingit võimalust on, sest selline ettevõte otsib kindlasti kedagi vägevat ja kogenumat. Kandideerisin siiski ega oodanud midagi, käisin kolmel vestlusvoorul, kandideerijaid oli 68 ja ühel reedesel päeval helistati mulle ning öeldi, et ma olen see, keda nad soovivad. Nii ma siis olengi proovinud ja katsetanud igasuguseid ameteid, et jõuda selleni, mida ma päriselt ka teha tahaksin – kohe südame ja hingega. Arvan, et kuni ma olen veel oma parimates noorusaastates, siis miks mitte proovida. Tantsuõpetaja amet tekitab nendest kõikidest minus kõige enam ärevust ja ootust!

Kuidas sa tantsimiseni jõudsid? Kui kaua sa üldse tantsinud oled?
Ma mäletan, et olen tantsinud juba väga väikesest saati. Esinenud alati vanematele ja sugulastele. Ükskord oli Rock Hotelli kontsert Sauel ja meie sõbrannaga olime kodus ühe tantsu välja mõelnud ning mõtlesime, et oleks äge seda teistele näidata. Niisiis läksime kontserdi pausi ajal Ivo Linna juurde ja küsisime, kas me tohiksime ühe tantsu esitada. Iff muigas ning pani meie plaadi peale ja kutsus meid lavale. Vanemad olid päris üllatunud, kui järsku meid laval nägid.

Hiljem alustasin ma tantsimist DanceAct tantsustuudios, kus ma õppisingi cheerleader & show tantsustiili. Lisaks käisin ma XDDancers tantsugrupis, olen käinud erinevatel üritustel GoGo-d tantsimas. Tänaseks on muidugi pikk vahe juba tantsimises sisse jäänud, kuid usun, et see on siiski just see, mis mind särama paneb!

Inspireerituna lauljatele suunatud küsimusest „Millist laulu nad duši all laulavad“ – millist tantsu sina viimati duši all tantsisid?
Arvan, et kõik noored nüüd minestavad, kui nad seda loevad, aga mulle on alati meeldinud Eesti 90ndad ning samuti välismaine vanem muusika. Autos mängib alati Elmar ja Retro FM. Nii mõnigi sõber on mu üle nalja teinud, aga ma kuulan tegelikult kõike ja keegi ei pea kartma, et tantsima hakkame Üllar Jörbergi või Roxette’i järgi!

Aga viimati laulsin duši all kaasa Coldplay „Paradise“ järgi ja arvan, et paar tantsusammu tulid ka.

Mis sind elus inspireerib ja millega sa (töö- ja tantsu-) vabal ajal tegeled?
Mulle on hästi oluline olla võimalikult palju koos oma perega. Me veedame väga palju aega koos. Mind inspireerib see, kui inimesed julgevad olla täpselt sellised, nagu nad soovivad, kuid jäävad alati intelligentseks ja natukene tagasihoidlikuks, et oleks veel midagi nendes avastada. Nii äge on, kui kõigele lähenetakse armastusega.

Ma armastan väga kinos käia. Tallinnas elades, võin julgelt öelda, ikka 1–2 korda nädalas käisin ja õhtuti kodus vaatame mõne filmi peaaegu igal õhtul.
Meil on väike kutsu Yorkshire´i terjer Celine, kes peab ennast beebiks ja võtab omajagu aega ja tähelepanu. Mulle väga meeldib käia jalutamas, eriti olen selle avastanud siin Saaremaal.

Milliste mõtetega seda õppeaastat alustad? Kas hinges on ärevust ka?
Nüüd, kui algab minu elus jälle uus peatükk, olen ma väga valmis ja avatud, et õppida juurde ja käia erinevatel koolitustel, et olla noortele hea tantsuõpetaja ja ka sõber, kelle juurde nad võivad alati tulla.

Tunnistan, et olen VÄGA ärevil, aga tunne on nii õige!