Jahu ja lohed

Keset rohelist karjamaad elas rõõmus lambapere. Ema, isa ja kaks väikest süsimusta tallekest, kel nimeks Tihn ja Tähn. Kummalgi tallel oli otsaees valge täpp. Väikesed tallekesed kepslesid pikad päevad karjamaal ringi, ajasid taga liblikaid ja mängisid kulli. Lambaema hoiatas tallekesi igal hommikul, et nad ei läheks oma mänguga üle suure kraavi, mis maalapi kõige kaugemat serva pidi jooksis. Tallekesed olid kraavi ääres käinud ainult ühe korra. Lambaisa oli nad sinna viinud ja rääkinud lugusid teisel pool kraavi elavatest tuldsülgavatest lohedest, kes oskasid lennata ja kellele meeldis lambaliha. Sellised lood hirmutasid Tihni ja Tähni nii ära, et nad ei tahtnud üldse kraavi poole vaadatagi.

Ühel kaunil kevadhommikul oli suure kivi juurest, kus lambapere tavaliselt keras magas, kuulda hirmsat nuttu. Lambaema oli toonud ilmale veel ühe pisikese lambakese. See lambake ei olnud aga teistega sugugi sarnane. Ta oli valge ja mööda ta selga jooksis imelik jutt. Tallekese nimeks pandi Jahu ja keegi ei pööranud tumedale triibule ta seljal tähelepanu.

Päevad möödusid tavaliselt, tallekesed said hästi läbi ja avastasid maailma nüüd juba kolmekesi. Jahul oli pidevalt küsimusi. Küll huvitas teda, miks liblikad lendavad. Teinekord oli tal vaja teada, miks vihmaussid ennast maa all peidavad. Suured tallekesed seletasid talle maailma asju, ja sellise uurimise ja seletamisega jõuti ükskord suure kraavini.

Tihn ja Tähn olid parajasti ametis vaidlusega, kas kägu munes oma munad sel või eelmisel kevadel öökulli pesasse, kui väike talleke nende jutu oma uue küsimusega katkestas. „Aga mis seal teisel pool kraavi on?“ päris Jahu ja toksas sõraga kivikest, mis kraavi kiiresse voolu mulpsatas.

Tihn ja Tähn jätsid sedamaid oma vaidluse pooleli ja vaatasid üksteisele hirmunult otsa. Vaikselt taganedes rääkis Tähn Jahule lohedest, kes teisel pool kraavi pidavat elama. Samal ajal kui Tähn lohedest jutustas, haaras Tihn Jahul sabast ja tõmbas ta ettevaatlikult kraavist eemale. Mõlema musta tallekese jalad värisesid ja nad julgesid ainult sosinal rääkida. Jahu aga ei kartnud, õuduslood lohedest muutsid teda ainult uudishimulikumaks.

Kui Tihn ja Tähn olid arutamas, kas lohed söövad lambaid koos villaga või koovad villast sallid, oli Jahu leidnud kraavi kitsama koha ja kiirest voolust mängleva kergusega üle hüpanud. Kui vanemad talled juhtunut märkasid, hakkasid nende jalad veel rohkem värisema. Kumbki ei teadnud enam, mida teha.

„Tulge siiapoole, lähme lohedele külla!“ hüüdis Jahu neile teiselt poolt. Tema hääles oli kuulda elevust ja talleke hüppas kohapeal üles-alla. „O… oota seal, me ... me kutsume isa!“ kokutas Tähn suurest hirmust ja mõlemad mustad talled panid kodu poole jooksu. Jahu oli Tihni ja Tähniga ühel meelel. Kui nad juba lohedele külla lähevad, siis miks mitte teha seda kogu perega.

Kui Jahu oli ära lugenud sipelgad, kes olid ametis suure teelehe ribadeks kiskumisega, ja haned, kes üle karjamaa lendasid, ei olnud Tihn ja Tähn ikka tagasi. Jahu ei jaksanud enam oodata ja otsustas, et läheb üksi lohesid otsima. „Küll nad oskavad mulle järele tulla,“ mõtles Jahu, kui ta oli nina keeranud paksu metsa poole, mis kraavist veidi eemal süngelt kohises. Sinna Jahu oma sammud seadiski.

Lohede pool oli hoopis erinev. Hein oli tallekesele üle pea ja suured puud varjasid enamuse päikesest. Linnud siristasid ja mõne puu otsas krabistasid oravad.

Peale veidikest kõndimist jõudis Jahu lagendikule, mille keskele oli lapitud kividest lõkkease, kust tõusis veel suitsu. Ümber lõkke olid pingid, aga pinkidel ei istunud kedagi. Tähelepaneliku tallekesena märkas Jahu aga eemal puude vahel liikumist. „Tere!“ hüüdis Jahu valjusti üle lagendiku, nii et mets veel pikalt vastu kajas. Varsti, kui kaja oli vaibunud, astus puude vahelt välja väga vana kuldsete laikudega must lohe. Tal olid kortsulised tiivad ja pikk saba, mis mööda maad lohises. Kõndides toetas ta end jändrikule kadakakepile. „Oh suur ja kõikvõimas lammas,“ alustas taat kähiseval häälel. „Palun ära tee meile liiga. Kui sa tahad kedagi ära süüa, siis söö mind, aga jäta alles meie noored pisikesed lohed, sest ilma nendeta ei ole meil tulevikku.“ Vana lohe värises ja oli Jahust ohutusse kaugusesse pidama jäänud. „Teie oletegi lohed!“ kilkas Jahu ja hüppas suurest elevusest jälle paar ringi ümber enda. „Mina olen Jahu, mina küll lohesid ei söö.“

Vana lohe suust oli kuulda sügav ohe ja ta vajus istuli maha. Seejärel lasi ta kuuldavale veidra möirge moodi häälitsuse, mille peale läks puude vahel lahti sagimine ja jutustamine. Peagi täitus lagendik igas suuruses ja igat värvi lohedega. Seal olid pisikesed punased ja suured sinised, rohelised lohed kollaste triipudega ja lillad valgete ruutudega. Kõik nad kogunesid ümber Jahu ja jäid teda omavahel sosistades uurima. „Mina olen Jahu!“ tutvustas väike talleke end õhinal, sest nii oli ema talle viisakust õpetanud. Kõik lohed jäid korraga tasa.

Vana kortsuline lohe ajas end püsti ja alustas oma kähiseval häälel: „Jahu on lammas ega taha meid ära süüa!“ Sellele lühikesele kõnele järgnes meeletu kilkamine ja aplaus, lohed hajusid mööda lagendikku laiali, igaüks tagasi oma tegemiste juurde. Vana lohe astus Jahule lähemale. Ta käed värisesid endiselt ja pikk saba jättis ta seljataha sügava vao. „Tule istu meiega lõkke äärde.“ Lohe kutse oli kähisev ja vastust ootamata liikus ta Jahust mööda pinkide poole.

Väikesed lohed käisid arglikult Jahu villa paitamas ja vana lohe jutustas tallele lugusid. Tuli välja, et lohed kardavad lambaid samamoodi nagu lambad lohesid ja keelavad oma lastel üle kraavi käia. Lohed olevat hoopis taimetoidulised ja kasvatavad endale kapsaid ja porgandeid. Igal sügisel lendavad nad lõunasse puhkama ja tulevad kevadel tagasi, et maalapid üles harida ja uued juurikad kasvama panna.

Korraga hakkas Jahu aga hirmsasti naerma ja siplema. Jahu seljatagant ilmus pisike roosa lohe, kes, pisar silmis, end kiiresti vana lohe seljataha peitis. „Ma lõhkusin lamba ära!“ nuuksus pisike lohe. Kortsuline lohe ajas end kontide raginal püsti ja astus Jahu seljataha. Peale mõningat uurimist küsis ta: „Ega sul valus ei ole, su selg on täitsa lõhki.“ Jahu oli segaduses ja raputas vastuseks ainult oma pisikest pead, nii et kõrvad loperdasid.

Uuriti ja katsetati, küll sorgiti Jahu pulgaga ja küll üritati auku lehtedega kinni lappida. Korraga tundis Jahu seljal judinaid ja hirmsat kõdi. „Nii ongi!“ teatas vana lohe. „Sul on selja peal tõmblukk.“ Jahu ei saanud mitte midagi aru. Vana lohe seletas edasi. „Sa saad selle lahti teha, asjad sinna sisse panna ja luku uuesti kinni tõmmata.“ Jahu jaoks kõlas kogu vana lohe seletus nagu mingi võõras keel.

Edasi möödus aeg kõigi jaoks huvitavalt. Jahu tahtis teada saada, mida ta kaasas saab kanda. Pisikesed lohed hakkasid kokku vedama erinevaid asju. Üks tõi suure käbi, teine leidis kolm kivikest. Jahu sisse pakiti kuuseokkaid ja teokarp, orava näritud pähkel ja kullerkupu õis. Kui kõik olid midagi toonud, tõmbas vana lohe luku kinni. „Nüüd on sul kõik need asjad kaasas. Kui sa luku lahti teed, siis saad need kõik sealt kätte,“ seletas vana lohe ja patsutas Jahule õlale.

Kogu selle suure otsimise ja avastamisega oli päike juba madalale vajunud ja Jahu tundis, kuidas talle uni peale tikub. Nii jättiski lambake lohedega hüvasti ja lubas neile veel kindlasti külla tulla. Talleke hüppas uuesti üle kraavi ja kepsles tagasi suure kivi juurde, nii et kivikesed ja teokarbid ta sees kõlisesid.

Kivi juurest leidis Jahu eest paanitseva perekonna. Lambaisa käis mornil ilmel ümber kivi, Tihn ja Tähn olid ennast lambaema süles magama nutnud ja lambaema ise ohkas iga natukese aja tagant: „Oh Jahuke, nüüd sai mu tallekesest lohede õhtusöök!“ Jahu ei saanud aru, miks kõik nii kurvad on, ja kepsles rõõmsalt ema poole. „Mis on juhtunud, miks te nutate?“ küsis Jahu ema juurde jõudes. Lambaema jättis kohe nutu ja lambaisa jooksis lähemale oma tallekest vaatama.

Kõik hakkasid läbisegi pärima, kas Jahuga on ikka kõik korras. „Kas nad närisid su jalgu?“ küsis Tihn. „Kas nad sidusid sind kinni ja ketrasid su villast lõnga, et salle kududa?“ päris Tähn. Jahu seletas neile, et lohed ei ole kurjad ja kardavad hoopis lambaid. Siis märkas lambaema muutust, mis ta tallekesega toimunud oli. „Sa oled palju raskem kui enne!“ teatas ta imestusega. Jahu tõmbas selja pealt lahti luku ja kõik asjad pudisesid välja. „Muidugi olen, ma olen ju asju täis!“ hüüdis talleke rõõmsalt ning näitas emale teokarpe ja kivikesi, mis lohelapsed talle kaasa olid pannud.

Lambapere elas õnnelikult edasi. Üle kraavi ehitati sild ja lohedega hakati tihedalt läbi käima. Ja kõike seda tänu ühele pisikesele vaprale tõmblukuga lambakesele, kel nimeks Jahu.