Te olete Kuressaare Gümnaasiumi huvikooli Inspira kaberingi juhendaja olnud pikki aastaid. Kuidas te sattusite noori juhendama?
Algatus tuli vist abikaasalt, kes oli tollal ühe 8. klassi juhataja. Tema klassi tüdrukud moodustasidki 2002/2003. õppeaastal ringi tuumiku. Kahjuks on neide hiljem ringis väga vähe olnud.

Jaan Truu kaberingi õpilasi koolitamas.

Mis teile selle töö juures kõige rohkem meeldib?
Suhtlemine endast arvata 60 aastat nooremate inimestega rikastab loodetavasti mõlemat poolt. Eelmisel õppeaastal tunnistas üks poiss puhtsüdamlikult, et kartis varem vanu inimesi, aga nüüd enam mitte. Tahaks loota, et minagi olen selleks pisikese panuse andnud.

Kabemängus korraldatakse ka erinevaid mõõduvõtmisi. Kas kaberingiõpilased on ka kuskil osalenud või jääb see mõnusaks ajutreeninguks kooliseinte vahel?
Igal sügisel kaberingiga alustamisel olen püstitanud eesmärgi osaleda võimalikult edukalt maakonna koolinoorte kabevõistlustel. Need toimuvad reeglina veebruarikuu esimesel laupäeval. Takistuseks on saanud samal ajal toimuvad teised noorteüritused, aga mõnel korral ka unustamine või sissemagamine.

On koole (Muhu, Kahtla, Mustjala), kus kabeharrastusel on aastakümnetepikkused traditsioonid. Ka minu enese ammusel kooliajal Karja 7-klassilises koolis algas sageli kohe pärast tunde kabering, kuigi seda siis niimoodi ei nimetatud.

Siiski on viimastel aastatel rida KG kabepoisse (Aleksander Aulik, Ott Johannes Valge, Siimeon ja Samuel Vahter) jõudnud nooremas astmes esikolmikusse.

Kas mõni õpilane on teid kabes võitnud? Kui jah, siis mis tundeid see tekitas? Kui ei, siis kas mõni õpilane on ohtlikult lähedale jõudnud?
Kaotasin tõesti Siimeon Vahterile meievahelise esimese treeningmängu, kuna tahtsin ilusasti võita ja pingutasin üle. Eks natuke ebamugav ju tõesti oli, kuid tundsin ka rõõmu noore talendi ilmumisest.

Kui palju meie kooli õpilasi on aastate jooksul kabet mängima õppinud?
Ega neid eriti palju ole, esialgne elavus vaibus kiiresti. Kaberingist on nende aastate jooksul läbi käinud umbes 50 õpilast.

Millal teie ise hakkasite kabet mängima ja kes teid õpetas?
Kabendid olid kodus olemas ning mängureeglid juba enne kooli selged. Partneriteks olid vanemad vennad, aga ka tädi. Kulus aastaid, enne kui minu jaks temast üle käima hakkas.

Rääkige veidi lähemalt oma tegevusest Saare maakonna kabemängu elushoidmisel: millised võistlused toimuvad siin ja mujal.
Olen ümmarguselt 40 aastat tegutsenud Saaremaa kabeelu ühe organisaatorina. Kohalikest võistlustest on tähtsamad iga-aastased maakonna meistrivõistlused ja karikavõistlused, samuti noortevõistlused alates 1987. aastast.

Viimastel aastatel on Saaremaa kabetajad regulaarselt mänginud Eesti individuaalsetel meistrivõistlustel, mis 2018. aastal peetigi Kuressaares. Nende toimumise aegu andis meister Raivo Rist ka KGs simultaani 20 laual. Keegi talle vastu ei saanud.

Meie uhkus ja murelaps on rahvusvaheline Saaremaa Kapa kabeturniir, mida peetakse igal suvel alates 1964. aastast. See on Euroopas vanuselt teine rahvusvaheline kabevõistlus, vaid lätlaste Dobele turniir on veel paar aastat vanem.

Jaan Truu oma 2014. aasta spordihinge auhinnaga. Foto Saarte Hääl.

Milline on meie maakonna kabemängu ajalugu?
Kabenupud olid paljudes kodudes olemas juba Eesti esimesel iseseisvusajal. Võistluste korraldamiseni jõuti 1940. aastate lõpul. Viiekümnendatest seitsmekümnendate aastateni juhtis kohalikku kabeelu Uno Kruus (1932–2008), tema teene on ka Saaremaa Kapa turniiri algatamine.

1980. aastad olid tagasivaates Saaremaa kabe kuldaeg, siis oli meil 6 tugevat kabetajat, kes kuulusid mänguklassilt Eesti 50 parima hulka.

Olude vabamaks muutumine mõjus kabeharrastusele pärssivalt. Inimestel tekkis palju uusi valikuid, mis neid kabetamisest eemale viisid. Ka jõudis võistluskabetajate esimene põlvkond ikka, mil nende aktiivsus vähenema hakkas. Nõnda ongi viimasel kolmekümnel aastal kabetamine vähenenud ja kaugeltki kõik lapsed ei puutu enam kabemänguga niimoodi kokku, nagu minu nooruses endastmõistetav oli. Aga Eesti paremikus püsivad mõned meie kabetajad endiselt.

Saaremaa Kapa peakorraldaja Jaan Truu istus ka ise võistluslaua taga. Foto Saarte Hääl.

Mis hobid teil peale kabetamise veel on?
Olen kogu elu olnud suur lugeja, hea raamat on tõeline nauding. Olude sunnil olen ka mälumängudes osalenud, kuid heaks mälumänguriks saamine nõuaks samasugust pingutust nagu heaks kabetajaks saamine.

Kas oskate ka malet mängida? Kui jah, siis kumb teile rohkem meeldib ja miks?
Malet mängisin nooruses sama aktiivselt kui kabet ja jõudsin selles ka esimese spordijärguni. Kabes olen üks aste kõrgemal – meistrikandidaat. Pikapeale sai selgeks, et ma mõlemat ala korraga heal tasemel harrastada ei jõua. Valik langes kabe kasuks, kuna selles olid edusammud suuremad.

Kunagine male maailmameister Emmanuel Lasker on öelnud: „Kabemäng on male ema – ja väärikas ema.“