Kuressaare Põhikooli aktusel

Anu arvab, et hommikuinimene on ta kindlasti, aga esimene koolis mitte alati. Anule meeldib hommikul tulla vaiksesse majja, panna oma päevakava paika lähtuvalt just selle hommiku tundest, justkui ärgata koos koolimajaga.

Anu on pärit Lääne-Eestist. Ta alustas oma kooliteed Kasari koolist. Päris esimese koolikogemuse sai ta Pärnjõe koolist. Saarele sattus Anu ikka väga loogilist teed pidi – läks saarlasele mehele.

Noor õpetaja Kuressaare Põhikooli aktusel

Anule meeldib väga reisida, lugeda ...

Linnadest on lemmikuteks Peterburi, Riia, London. Kahte esimest külastab ta aastas ikka mitu korda. Kolleegid meenutavad, et Kuressaare Põhikooli päevil on Anu Rand käinud lastega ka väga pikkadel reisidel – Lapimaal, Muumimaal, Pipimaal, Serenas.

Raamatueelistuseks on põnevikud.

Loomulikult oskavad õpetaja Anu Rannast kõige paremini rääkida tema endised ja praegused õpilased. Lapsed, kellega koos veedab ta enamuse päevast ja sageli mõtetes pärast koolipäeva lõppu ka. Rõõm on tõdeda, et koolis on nii palju Anu kasvandikke.

Alustame siis gümnasistide mõtisklustest. Nemad olid ka õpetaja Anu esimesteks õpilasteks KGs.

Anu esimesed õpilased Kuressaare Gümnaasiumis, praegused gümnasistid

Anu Rand on suurepärane õpetaja. Ta oskab tuua lapsi lasteaia keskkonnast kooli keskkonda.

Kõige eredamini tuleb mulle meelde 3. klassis tehtud näidend „Härra Agur ja Härra Arlin“. Enne esitamist suurele kooliperele näitemängupäeval tegime palju proove. Meile kõigile jagati rollid ja õpetaja andis nõu, kuidas keegi peaks oma rolli välja mängima. Proovisime erinevaid variante, kuid lõpuks saime omanäolistest tükikestest ühe vahva näidendi kokku. See näidenditegemine ja ettemängimine jäi hästi meelde, sest meie näidendil läks lausa nii hästi, et saime esindada oma kooli maakondlikul näitemängupäeval, kus saavutasime väärika koha. Kõik see oli võimalik tänu Anu sihikindlusele ja konkreetsusele.

8.c meenutused

Õpetaja, kes usub õpilastesse ja toetab neid igal võimalikul moel, alati valmis aitama, kui midagi viga või halvasti, väga hea kuulaja.

Anu Rand sidus kolm aastat mu paelu, kui oli õueminek.

Ma ei saanud tööõpetuse tunnis hakkama ja ta alati aitas mind, mulle meenub tore meisterdusring, seal õppisin alati midagi uut.

Meil on alati näitlemisega hästi läinud, ta rõhus valjule rääkimisele.

Kõik olid väga korralikud, kui meie õpetaja oli Anu Rand: ta oskas olla kuri, kui vaja, ja väga lahke, tema on andnud meile parimad kombed, mida meie klass püüab järgida ikka veel, kord oli klassis ja kõik õppisid korralikult, õpitu on siiani peas.

Pole võimalik paremat algklassiõpetajat paluda, superinimene.

5.c meenutused

Ma mäletan, kui minu klassivennal oli klassis õnnetus juhtunud ja Anu Rand viis meid koridori ning luges meile raamatut nii kaua, kuni koristaja klassis koristas.

Õpetaja aitas õppida. Minu esimene õpetaja oli hästi tark matemaatikas.

Anu Rand võis olla kuri ja väga tige, aga ta võis olla ka kena ja rahulik. Õpetas, mida ei tohi teha. Kui ma jäin peale tunde midagi vastama, siis õpetaja Anu õpetas nii hästi ja toredalt. Kui ära läksin, tundsin, et olen targemaks saanud. Ta oli tundides karmim kui siis, kui keegi läks järeltööle. Kui ma sain hea hinde, siis tuli mulle jumala hea tuju, kui ta nagu naeratas, et noh, tubli oled või nii. Ta üritas kõigest väest, et meist saaksid korralikud õpilased.

Minule meenub, et ta viis meid kaugetele reisidele. Klassireisil võisime vabamalt ringi käia. Me käisime Hiiumaal ja Nasval kalu puhastamas ja Muhus jaanalinnufarmis.

Kui mul oli mingi mure, siis ta oli hästi lahke. Mulle meeldis käia arenguvestlustel, sest mulle meeldis niisama juttu rääkida ja kooliasjust ka.

Ta laenas alati oma asju, kui need meil maha jäid. Ta oli alati olemas, kui teda vaja oli.

See oli tore, kui ta meile kekat andis, mitte ei lasknud seda teistel anda.

Ja see oli lahe, kui me igal aastal taimi kasvatasime.

Mäletan seda, et igal sõbrapäeval tegime postkaardid ja õpetaja pani enda lauale ühe postkasti, kuhu kõik enda tehtud kaardid panid. 3. klassi lõpus kinkisime talle spordisärgi ja laseri, mille üks poiss oli ära lõhkunud, ning raamatu, kus olid erinevatest hetkedest pildid.

Iga kord, kui keegi oli kedagi kiusanud, siis me läksime klassi taha ja rääkisime kõik selgeks.

Alati, kui olime kurvad, siis ta lohutas meid. Ta oli väga korralik ja ta muutis meid väga korralikeks ja viisakateks. Ta oli väga rõõmus ja tore õpetaja.

Palju õnne, Anu! 60 – ja oota elult uusi põnevaid väljakutseid!