Otsi
Artiklite sarjad
- Vilistlase vaatepunkt (2)
- Bookstagramid (49)
- Kümme küsimust (4)
- n päeva lõpetamiseni (35)
- Eesti päev (15)
- Koolilehe jõululood (16)
- Suveseik (16)
- Meie koolimaja 45 (6)
- #muusikasoovitus (6)
- Nädala kunstitöö (16)
- Kuidas läheb? (17)
- Õpilane küsib (8)
- Teel ajalukku (41)
- Elu pärast KGd (50)
- Kuu tegija (15)
- Töö ja kool (13)
- Inspira 15 (22)
- Arhiivinurk (48)
Rubriigid
Valdkonnad
Õpilaste sünnipäevad
22. november
- Imogen Metsniit 5.c
- Kristelle Kiil 8.b
24. november
- Krister Ivalo 3.a
- Tevin Kaljo 3.a
25. november
- Katreen Sepp 8.c
- Liisbet Sepp 9.b
- Theron Kütt 9.d
26. november
- Brenda Reinmägi 1.c
- Karola Koppel 2.b
27. november
- Brait Orav 6.a
- Daniel Kalaus 3.a
- Kevin Orav 6.a
- Sebastian Mägi 4.b
28. november
- Hendrik Suurpere 8.a
- Jette Saat 1.a
- Sarah-Roosi Rikmann 2.c
Töötajate sünnipäevad
23. november
- Kristiina Piipuu
26. november
- Grete Pihl
28. november
- Maren Aaviste
Pikk sõit Bulgaariasse algas juba 23. augusti varahommikul kell 5.30. Sellele järgnesid kaks pikka lennusõitu vahepeatusega Varssavis ja lõpuks olime Sofias. Sealt aga viis pikk-pikk bussisõit lõõskavas kliimas läbi mägise Bulgaaria maastiku viimaks Musta mere äärsesse väikelinna Kitenisse, kus toimus iga-aastane festival-foorum "Мы за мир во всём мире!" või teisisõnu "Me oleme maailmarahu nimel!". Festival ise on vene keeles toimuv suurüritus, kuhu kogunevad inimesed üle kogu maailma, et luua sidemeid inimestega, kellega muidu ei oleks pruukinud kohtuda, ning selle käigus seista maailmarahu eest.
Kiteni neli päeva olid tihedalt sisustatud nii venekeelsete loengute kui ka tiimimängudega. Iga foorumil osaleja sai valida ka eraldiseisvaid töötubasid, mille teemad varieerusid psühholoogiast teatrini välja.
Vaatamata paarile pisiapsakale, kus mina sattusin teatrisse tegema täispikka näidendit keeles, mida ma ise tervenisti ei osanudki, ja kus minu klassiõed sattusid loengutele, kus tekkis kohati pisikene keelebarjäär, võin kindlusega öelda, et tulime sellest välja tähtsa õppetunniga. Ei ole midagi, millega inimene hakkama ei saa, kui ta ainult annab endast 100% ja siis veel natukene. See on õppetund, mis tuleb kindlasti kasuks ka edaspidi! Päeva lõpuks tuli näidend suurepäraselt välja. Loengud olid samuti omaette kogemus, mida mäletada.
Vabal ajal korraldati tegevusi lähedal asuvas rannas. Samas oli võimalus minna avastama linna kogu tema hiilguses – seda kas siis üksi või oma foorumil leitud kaaslastega.
Need neli päeva möödusid linnulennul ja peagi oligi aeg tagasi Eestimaale tulla, seekord aga mitmete, mitmete uute sõprade ja kogemustega, millest rääkida veel aastate pärast. Järgmisel aastal jälle!