Ajakirjanikust õpetajaks? Räägi, kuidas sai Sinust KG õpetaja?
Tõmbasin ühel märtsikuu hilisel pärastlõunal tööl parajasti otsi kokku, kui mulle kirjutas Juhan Kolk (KG ujula juhataja/kehalise kasvatuse õpetaja), kellega kunagi Tallinna Ülikooli päevil inglise keele tunnis pinki jagasime. Juhan uuris, mis eriala ma õigupoolest ülikoolis üldse õppisin. Ta andis teada, et KGs on vaja ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetajat ning hakkas kõiksugu boonuseid ette lugema, mis selle ametiga kaasnevad ja miks on just KGs hea töötada. Ma ei osanud esialgu midagi tarka selle peale kosta. Võtsin n-ö teadmiseks.

Umbes nädal aega hiljem võttis Juhan taas teema üles. Kui ta kuulis, et ma pigem kahtlen, kas üldse kandideerin, lõi ta jälle kõik argumendid letti. Kaalusin siis paar nädalat vähe tõsisemalt ja otsustasingi kandideerida. Siin ma nüüd olen.

Otsus ei tulnud muidugi kergelt, kuna olin end kolme aastaga Saarte Hääles üsna hästi sisse seadnud. Seal olid mul toredad kolleegid, kellest oli kahju lahkuda. Minu soov tegeleda ajalooga ei ole aga endiselt kuhugi kadunud. Nii tundus ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja amet igati loogiline. 

Milline oli Sinu esimene tööpäev KGs, kes aitab Sul kooliellu sisse elada?
Esimesed tööpäevad möödusid nii nagu uutel tulijatel ikka – õppija rollis. Ilmselt kooliaasta algus jätkub samas taktis, kuid õppimise kõrvalt tuleb ise ka hakata tarkusi jagama. Kooliellu aitasid mul sisse elada peaasjalikult Madli-Maria Naulainen ja Anni Haandi. Samuti on palju abi olnud mitmetest teistest õpetajatest ja koolitöötajatest. Suur aitäh neile kõigile.

Kuidas tundub, kas enda KG traditsioonide ja tegemistega kurssi viimine ning sisseelamine tuleb lihtsalt?
Hetkel tundub, et kõik sujub üpris hästi. Siiski tuleb iga päevaga nii palju uut infot peale, et ilmselt ei tea ma kooliaasta lõpuks ka veel päris kõiki ja kõike. Õnneks olen ma aga klassijuhataja ja küllap juba 7.c mulle meelde tuletab, kui mõni oluline sündmus hakkab terendama.

Millistes koolides oled õppinud?
Põhihariduse omandasin Kuressaare Vanalinna koolis, mille lõpetamise järel tulin Kuressaare Gümnaasiumi. Ülikooli läksin Tallinna, kus õppisin ajalugu. Bakalaureusekraad käes, ei osanud ma ikka midagi mõistlikku eluga peale hakata ja nii otsustasin edasi õppida, kuna see paistis mul päris hästi välja tulevat. Läksin Tartu Ülikooli, kus läbisin ajaloo ja arheoloogia instituudis arhiivinduse magistriõppe.

Kas lisaks ajakirjanikutööle Saarte Hääles on Sul olnud ka muid töökogemusi?
Ühel suvel, keskkoolipäevil, käisime sõpradega koos Kärla kandis vetikaid kaarutamas. Need oli vaja kuivaks saada. Seda, kust vetikad täpsemalt pärinesid, meile vist ei avaldatud. Ega see meie tööd suurt muutnud oleks ka. Tunnipalk kujunes korralikuks, kuna lasime rehadel hoolsasti käia ja päike tegi ju suurema osa tööst ära.

Neli aastat tagasi, vahetult pärast ajateenistust, töötasin terve suve Põhja-Eestis giidina. Peaasjalikult tutvustasin väikestele gruppidele inglise keeles Lääne-Virumaa ja Harjumaa looduskauneid paiku ning mõisaid. Olin Tallinna Ülikooli ajal läbinud ühe giidikooli kursused, millest oli palju abi. Põhja-Eesti turismimarsruudid tegi mulle aga selgeks mu ülemus, rõõmsameelne ja vahetu austraallane. Kummaline maailm. Hiljem olen paaril korral Saaremaal tema vahendusel turiste juhatanud. 

Milline on Sinu kooliaja kõige eredam mälestus? Räägi mõni lugu, mis näitab, milline õpilane Sa olid.
Kõige eredam mälestus pärineb ehk ühest kehalise kasvatuse tunnist, kus ma jäin silma õpetaja Endel Tustitile. Hüppasime kõrgust, mis mul päris hästi välja tuli. Käisin ju põhikooli ajal kergejõustiku trennis.  Endel pakkus välja, et kui ma ees ootavatel võistlustel ületan 190 cm, muretseb kool mulle kõrgushüppe naelikud. Mingi ime läbi nii läkski. Hiljem hüppasin samade naelikutega kooli rekordi, mida kahjuks polegi vist veel ületatud.

Ma tahaks arvata, et olin pigem tagasihoidlik õpilane, kes oli harjunud tunnis tähele panema ja neljadele-viitele õppima. Keskkooliaeg on aga teadupärast tuntud oma üpris tiheda seltsielu poolest. Näiteks oli mul 12. klassis valida klassireisi ja üleriikliku ajaloo-olümpiaadi vahel. Need sattusid täpselt samale nädalale. Enda suureks rõõmuks, aga legendaarse ajalooõpetaja Vilma Kuigeri meelehärmiks, valisin ma klassireisi. 

Mis Sind elus kõige enam innustab?
Mind innustab see, kui tulen oma ülesannetega toime. See tekitab ikka hea tunde. 

Millised on Sinu hobid? Millega töövabal ajal tegeled?
Endiselt meeldib mulle väga lugeda. Valik on üpris kirju, alates krimkadest ja lõpetades ajalooalaste uurimuste ning filosoofiliste traktaatidega. Paraku tuleb tunnistada, et viimased kipuvad mul oluliselt pikemaks ajaks öökapile jääma. Samas leian, et keerulisema sisuga tekste ei tulegi niimoodi järjest vägisi pikalt lugeda. Peab jätma aega, et nende sisu üle mõtiskleda. Muidu poleks sa neid samahästi kui lugenudki.  

Kuigi KG ja Endel Tustiti trennid lõppesid minu jaoks juba üheksa aastat tagasi, olen endiselt aeg-ajalt kooli kõrval metsas jooksmas käinud. Päris hobiks seda vist pidada ei saa, aga aega sisustab küll. 

Mida soovid uueks õppeaastaks oma õpilastele ja kolleegidele?
Kolleegidele soovin, et neil jaguks kannatust ja tahtmist õpilastega tegeleda, ja õpilastele soovin, et neil jaguks kannatust mu kolleege ja mind kuulata. Ega see vist alati nii kerge olegi.