üles
Neljapäev, 4. juuli 2024
YoutubeFacebookInstagram

Otsi

Sisesta otsitav sõna...
...või sind huvitav kuu:

Artiklite sarjad

Rubriigid

Valdkonnad

Õpilaste sünnipäevad

4. juuli

5. juuli

6. juuli

7. juuli

8. juuli

9. juuli

10. juuli

11. juuli

Töötajate sünnipäevad

5. juuli

7. juuli

Intervjuu, avaldatud 20. juuni 2016, vaadatud 7315 korda, autor Merle Rekaya,
Märgiline KG 13. lend vol 3: c klassi lugu Autor/allikas: arhiiv

Kuressaare Gümnaasiumi 13. lend on hetkel märgiline seltskond: 1991. aasta augustis kuulutas Eesti enda taasiseseisvaks ehk keskkoolijärgset elu alaustasid vabas Eestis ja juunis möödub neil kooli lõpetamisest 25 aastat. Kooli veebileht Meie KG uuris 13. lennu inimestelt, millise aluse elus edasijõudmiseks annab meie kool, mida nad oma elus väärtustavad ja milliseid valikuid on teinud. 25 lühiintervjuud on klasside kaupa ja tähestikulises järjekorras.

Klassijuhataja Taimi Aru kirjutas neist nii:

Kui nad tulid, olid arglikud ja tagasihoidlikud, põhituumik tuli SÜGist, aga väga kiiresti kujunesid neist säravad noored ja kokkuhoidev kollektiiv. Klass valis väga tugeva klassivanema – Indreku. Märksõnadena toon välja: südamlik side, kokkuhoidmine, üksteisest hoolivad ja üksteist hoidvad. Kolme aasta jooksul olid nad tublid õppurid, sportlased, isetegevuslased, matka- ja reisusellid. Ma olen nende üle väga uhke, sest juba tol ajal nad teadsid, mida nad tahavad, neil olid kindlad sihid silme ees ja nendeni on nad nüüdseks jõudnud.

Küsisime toonastelt lõpetajatelt neli küsimust:

Mina, täna, 25. aastat pärast KG lõpetamist: mõtiskle ja pane paari lausega kirja, kus sa oma eluga täna oled (töö, saavutused).
Inimene, koht, sündmus kes/mis oli sinu jaoks keskkooli ajal märgilise tähendusega ja miks?
Kuidas tänapäeva kiires maailmas lõõgastud, mis on su hobid?
Mida soovitad teha / ette võtta tänasel elluastujal KG 38. lennust?

Viide lennule kooli kodulehel asub siin.

INDREK KELDER

Kui sellele mõtlema hakata, siis tundub uskumatu et sellest on möödas juba 25 aastat ... Minu meelest see oli ju alles hiljuti kui 12. klassis autoõpetuse tunnis õpetaja eemalolekut kurjalt kasutasime ja koolistaadioni asfaldiringil vana GAZ 52ga kurvis kummide vilinal musti jutte maha vedasime. Mitte et see nüüd ainus oluline sündmus oleks, mis kooli lõpuaastal toimus, aga kui rääkida sellest, kes ma täna olen või kus ma oma eluga olen, siis selle tembu ma teeks täna ka iga kell uuesti ;) Minu jaoks ongi need koolile järgnevad aastad olnud suuremal või vähemal määral olnud balansseerimine täiskasvanu olemise vahel ja enda mitte liiga tõsiselt võtmise vahel. Mõni kurb sündmus nüüdseks juba palju aastaid tagasi, kus liiga vara pidin lahkuma headest sõpradest, on aidanud meeles pidada seda, et elus tuleb alati aega võtta ka elu nautimiseks. Paradoksaalselt aga liigne nautimine hakkab kiiresti sedasama nautimist segama – seda meenutab mulle üks kunagine klassivend, kes neil päevil linnas vastu juhtudes on oma paistes ja lillaka näojume tõttu peaaegu äratundmatu. Seega balansseerimine – ühelt küljelt vastutustunne oma perekonna ja laste ees, materiaalse kindlustatuse tagamine ja eeskuju olemine, teiselt poolt aga aja maha võtmine, aja leidmine lähedastega koos olemiseks ja proovimaks ära igasugu hobisid mida elu ette veeretab.

Täiskasvanuna olen ma nende aastate jooksul teinud nii mõndagi. Viimased kümmekond aastat olen peamiselt olnud seotud nn iduettevõtetesse ehk startup ettevõtetesse investeerimisega, nende ettevõtjate nõustamisega ja nende juhtimisega. Täna kuulun mitmete ettevõtete nõukogudesse, nõustan alustavaid ettevõtteid Tallinna Teaduspark Tehnopol juures ja osalen ühe Eesti tuulenergia tehnoloogiat arendava ettevõtte töös. Viimastel aastatel on mind üha enam huvitanud ettevõtluse ja cleantech mõtlemise ühendamine Eestis, selle osas olen vedamas ka ühte hiljuti asutatud ühendust, mis ehk tulevikus hakkab kandma sarnast rolli nagu Cleantech Finland meie põhjanaabrite juures – olles puhtaid tehnoloogiaid rakendavate ettevõtete esindus- ja ühendusorganisatsioon.

Seda elu elan nii palju kui vajalik ning nii vähe kui võimalik, üritades leida aega ka oma elu teise poole jaoks – selleks on mu perekond ja minu hobid. Hobisid olen aastate jooksul ette võtnud palju ja eri ajajärkudel on üks või teine mu elus suuremat või vähemat rolli mänginud: rahvaralli, sukeldumine, loodusfotograafia, autoorienteerumine, jalgrattamaratonid, kettagolf, geopeitus, barbeque küpsetamine, lugemine, reisimine, mäesuusatamine jne jne. Tuleb tunnistada, et väga halva ilmaga, kui õues pole midagi head ette võtta, siis seniajani tõmban arvutis vahel ka mõne mängu käima – ilmselt ma pole lugenud seda raamatut, kus öeldi, et arvutimängud on ainult lastele ;)

Kui mõelda tagasi kooliaastatele ja inimestele kes minu jaoks kõige enam ehk meelde on jäänud ja mõjutanud, siis kerkib esile kolm nime:

Minu algkooliõpetaja pr Truumure. Need kolm aastat tema käe all olid kahtluseta mu koolielu helgeimad. Üks paremaid inimesi, keda ma kunagi olen tundnud. Aitäh!

Füüsikaõpetaja pr Metsmaa. Üks rangeimaid õpetajaid, keda ma tean, aga samas silmatorkavalt õiglane. Kuigi mul füüsikas ei olnud kaugeltki ainult viied, ei mäleta ma, et ta oleks kunagi suhtunud minusse või mu kaasõpilastesse mingit sorti eelarvamusega – mida ei saa öelda paljude teiste õpetajate kohta, enamikel olid ikka omad lemmikud ja murelapsed ja see tahes-tahtmata kujundas ka õpilaste-õpetajate suhteid. Aitäh!

Direktor hr Takkis. Juba keskkooli esimesel aastal usaldas ta meid täitma mõningaid klassivälise elu funktsioone, mida me üldjoontes üritasime teha nii hästi kui oskasime. Aga tagantjärgi enesekriitiline olles tuleb tunnistada, et me ikka parasjagu ka kuritarvitasime usaldust. Näiteks siis kui me hooletusest salvestasime üle videokassetid Juri Lotmani loengutega, sest muid kassette polnud käepärast. Palun vabandust ja aitäh!

Nuh ja nüüd siis see kohustuslik seebivahune osa – soovitused ellu astuvatele abiturientidele (nagu Te neid neil päevil veel vähe kuulnud oleks :P ). Esiteks – leidke oma elus tasakaal. Oluline on elada nii, et hiljem ei oleks kahju tegemata jäänud asjade pärast. Teiseks, eelmise üldsõnalisema kõrvale veidi konkreetsem – neile kes unistavad ettevõtja karjäärist – kõige valem koht selle alustamiseks on akadeemiline majandusharidus. See võib hea olla siis kui Teil on plaan töötada Majandusministeeriumis või suurettevõtte finantsosakonnas, aga igaks muuks otstarbeks oleks see raisatud aeg. Oma ettevõtte tegemiseks on palju kasulikum mingi praktiline eriala, millel tegutsemiseks siis ettevõte luua. Oma ettevõtte juhtimiseks vajalikke oskusi on siis nii töö käigus, raamatutest, kaugõppest või eraldi kursustelt alati võimalik juurde õppida.

LII KIRVES

Olen ringiga tagasi Saaremaal, arvasin, et küllap pensionieas tagasi tulen, aga läks teisiti. Olen vahepealsete koolide ja tööga seoses ära olnud 16 aastat meie vabariigi pealinnas. Töötasin infomeedia valdkonnas, pea 14 aastat ühes ettevõttes erinevatel ametipostidel, mis andis rohkem kogemusi, kui kõik mu keskkoolile järgnevad koolid kokku. Koolis õppisin turundust, hiljem turismi. Sain kätte oma soovitud töökogemuse Eesti mõistes üle keskmise suurusega rahvusvahelises ettevõttes. Sündisid lapsed, minu elu kõige olulisemad tegelased (hetkel 8 ja 4). Nende kasvamiseks ja kasvatamiseks on Saaremaa minu jaoks ideaalne – nemad mind siia tagasi tõidki ja olen rahul. Teostasin laste kõrvalt oma teise soovi – proovida saadud teadmised rakendada ettevõtluses ehk siis teha midagi enda jaoks. Viimased viis aastat olen väikeettevõtja provintsis, sel on omad võlud ja valud, esimesi ikka rohkem. Olen tegev endale hingelähedases valdkonnas ja see mulle meeldib. Elus on selleks liiga palju põnevat, et raisata pikalt aega tegemistele, mis kohe üldse ei meeldi! Suurim saavutus ongi see, et mul on mu lapsed, töö, mida teha tahan ja töökogemus suuremast linnast ja ettevõttest, mida ka tahtsin. Maailmas jäi küll ringi vaatamata, aga jõuab ju veel!

Keskkool … emakeele ja kirjanduse õpetaja Helgi Allik ja rahvatantsuelu. Sellega tegelev seltskond sai minu jaoks kuidagi domineerima. Alustasin Helgi kutsel rahvatantsuga keskkooli esimeses klassis ja tantsin tänaseni Kuressaare segarühmas Piiprellid. Muidugi ka klassijuhataja Taimi Aru, kes hoolis meist väga, seisis meie eest kogu hingega ja proovis õigel rajal hoida.

Elutempo on tõesti kiire ja tundub, et üha kiirenev … Et keskkoolist juba 25 aastat – tundub kuidagi mitteusutav … Kohtasin just hiljuti kedagi, kel saab 50 aastat keskkoolist ja sain aru, et elujaatavatel tegelastel on tõenäoliselt ka 80selt sama tunne, mis neil oli 20selt, no peaaegu.

Kuidas lõõgastun? Matkan erineval moel, jalgsi, rattaga ja autoga. Näiteks on toreda seltskonnaga käsil matkaprojekt „Jalgsi ümber Saaremaa“, meil on siin päris põnevaid kohti, lisaks kaunile loodusele jagub sel ringil ka omajagu ekstreemsust. Ja kunagi saab lastelastele öelda – tehke järgi! Reisida ja uusi kohti avastada on alati tore. Huvitavat kirjandust lugeda samuti. Kui väga-väga palju on teha, on kõige toredam leida ses hulluses hetk, et mitte midagi teha.

Kindlasti edasi õppida, kui kohe ei tea mida, siis võib ju vahepeal maailmas veidi ringi vaadata. Minu arvates peaks igaüks mingi aja oma kodukohast kaugemal elama, avardamaks silmaringi. Pole isegi oluline, on selleks küla naabrusest või linn maailma teisest otsast, viimane avardab ilmselt küll vaadet laiemalt. Tagasi tulles oskad kodu ja elu hinnata hoopis teise pilguga. See võiks olla kohustuslik programm. Julgege mõelda, öelda ja ette võtta, vahel ka raamist välja!

JAANIKA TOHV (SOSI)

Peale 15aastast karjääri personalijuhtimise valdkonnas olen täna partner ja värbamisjuht personaliotsingu ettevõttes Talent Mill. Olen lõpetanud küll õigusteaduse eriala, ent inimesed ning suhtlemine on teema, mis on mul niiöelda südames. Olen selles vallas pidevalt õppinud ja seda nii teoreetiliselt kui ka praktiliselt selles valdkonnas töötades. Suurimaks õnnestumiseks elus pean oma peret ja häid, üksteist väärtustavaid ning hoolivaid suhteid peres. Väärtustan seda, et saan teha tööd, mis mulle päriselt korda läheb ning saan seda teha viisil, mis annab mulle palju otsustamisvabadust.

Keskkooli ajast on märgilise tähtsusega kindlasti klassijuhataja Taimi Aru – temas oli meie kui noorte inimeste vastu hoolimist ja mõistmist. Ta oli seetõttu ka erilisem.

Armastan lugeda ja õppida (enda arendamise mõttes ja olen uudishimulik – kas saan hakkama, kas saan aru), tegelen shindoga, rõõmuga toimetan oma koduaias ja pikad jalutuskäigud koeraga mererannal kuuluvad minu igapäevaste lõõgastuste hulka.

Tänasel elluastujal soovitan kuulata oma südant või sisehäält, kuidas keegi seda nimetab. Teha seda päriselt! Tõenäoliselt teed siis tulevikuplaanide osas otsuseid, mis viivad sind sinna kuhu jõuda soovid. Vahel lähed lihtsalt ringiga ja see on samuti ok – see on sinu valik. Ära karda eksida – muidu lased palju põnevaid õppimiskohti käest!

PIRET TENNO (VAHTER)

Veerandsada aastat on linnulennul möödunud ja eks ole selle ajaga ka üht-teist tehtud ja nähtud. Peale KG lõpetamist 1991. aastal asusin õppima Tallinna Pedagoogilisse Instituuti sotsiaalpedagoogika erialale. 1994. aastal abiellusin Elvast pärit noormees Taavoga, kellega siiani ühist eluteed jätkame (18. juunil saab 22 aastat). 1995. aastal lõpetasin kooli ja asusin taas elama Saaremaale, kus minu esimeseks töökohaks sai kirjastus Oma Saar, olin korrektor. Vahepeal 1996. aastal sündis ka minu esimene tütar Mirjam, kes on nüüdseks samuti KG vilistlane.1997. aastal kandideerisin tööle Kuressaare linnavalitsusse, kus töötasin esimesed aastad lastekaitse alal ja 2001. aastast alates sotsiaalnõuniku ametikohal. Vahepeal läbisin 2004–2006 Tallinna Ülikoolis sotsiaaltöö magistriõppe. 2001. aastal sündis ka meie perekonda teine tütar Merilyn, kes on õppimas KG nüüd juba 9. klassis ja pesamuna Taavet on alustamas 2. õppeaastat jällegi Kuressaare Gümnaasiumis. 2015. aasta sügisest kuulun ka ise Kuressaare Gümnaasiumi töökasse kollektiivi sotsiaalpedagoogi, HEV-koordineerija ja tugikeskuse juhataja ametit pidades. Oma suurimaks saavutuseks pean siiski oma kolme tublit last, kelle üle olen saanud palju rõõmu tunda. Pere on ja jääb minu elus ikka väga tähtsale kohale, kuigi tuleb tunnistada, et ka töö ja sellele pühendumine võtab oma osa. Neis tasakaalu leidmine vajab omaette tarkust.

Minu klassijuhataja Taimi Aru omab märgilist tähtsust, kuna tänu tema soovitusele läksin ma seda eriala õppima, mis on mulle tõesti südamelähedane ja väga armastan.

Lõõgastumiseks on mitmeid viise – harrastan käsitööd (heegeldan, tikin, koon jne), kui lumi sulanud, ajan jalgratta välja ja teen jalgrattamatku kas pere või sõbrannadega. Iganädalased saunaõhtud koos vanematega ning õe ja vendade peredega, mida kordamööda üksteise juures peame, on muidugi väärtus omaette! Mul on Saaremaal elamas üks õde ja kolm venda oma peredega (kõige vanem vend elab perega Tallinnas) ja saunaõhtul vist kunagi alla 20 hinge ei käi. Olen ka laulumaias juba lapsest saati ja tegelen sellega ka jõudumööda tänaseni. Tinistan oma lõbuks veidi kitarri ja kui vaja panen ka mõne laulu ise kokku. Kuulun ka Kuressaare Siioni kogudusse, kus valdavalt laulukollektiivides kaasa löön, aga ka köögitoimkonnas toimetan või seal, kus abi vaja. Ütlen ausalt, hobisid on ja tuleks veel, aga aega kipub kahjuks kõige selle jaoks nappima.

Ma ei tea, kas olen õige inimene soovitusi jagama, aga ütlen vaid seda, et kõik, mida teed või ette võtad, tee seda pühendunult ja südamega ning küll sa näed, see kannab varem või hiljem vilja! Kuula nii südame kui mõistuse häält ja püüa leida neis tasakaal! Hoia oma südametunnistus puhas ja ole aus nii enda kui teiste suhtes! Edu ja õnnestumisi teile kõigile!

TIINA TEES (VARA)

Täna olen Tallinnas. Viimased 12 aastat olen riigiametnik Keskkonnaministeeriumis kalavarude osakonnas. Ma olen päris kindel, et oma suurimateks saavutusteks võin nimetada meie kahte hästi toredat last Laurat ja Hardit, kellest on sirgunud asjalikud inimesed. Laura õpib kõrgkoolis ämmaemandaks ja Hardil on ees gümnaasiumi lõpetamine järgmisel aastal.

Meie eesti keele ja kirjanduse õpetaja Helgi Allik juhendas keskkoolis rahvatantsuringi. Ma olin varem tegelenud aktiivselt võistlustantsuga ja kui Helgi kutsus rahvatantsu, siis mulle see algselt pähe ei mahtunud. Ma ikka puiklesin. Minu jaoks tantsis see seltskond väga kummaliselt valssi … no kohe kindel ei. Aga Helgi suutis meid ära rääkida ja ühel hetkel olime juba 1990. aasta suurel tantsupeol. See oli minu jaoks esimene tantsupeo kogemus ja väga hea emotsioon. Ilmselt sealt alates tekkis mul suur armastus rahvatantsu vastu. Ma tantsin tänaseni: kaks korda nädalas rahvatantsutrenn tantsuansambel Tuisulise põhirühma koosseisus ja projektide raames tegev ka tantsuseltsi Lee vilistlasrühmas, kus tantsisin viimased 20 aastat.

Maailmas ringi vaadata, kogeda, õppida … ja õppida nii palju kui võimalik ja siis koju tagasi tulla Ilusat elu, noored, ja ärge unustage oma kooli!

GERD VIPRE

Olen elufaasis, mille kohta surivoodil professorid tavatsevad öelda: "Nüüd ma tean, kui vähe ma tean!" Et jõuda selle lause tuumani, kulub palju eluaega ja lõputut huvi kõige ümbritseva vastu. Ühest hetkest avastad otseteed heinakuhjast nõelte leidmiseks! Hetkel on inimkonnal raske mõista, et tegelikult ei ole olemas minevikku ega tulevikku on, vaid igikestev olevik. Me sünnime ajakangal oleval ajatelje punktijadas, mis on nii sinu kui ka ümbritseva tsivilisatsiooni vaimse evolutsiooniga enam vähem sarnases arengufaasis! Meie teaduslik vaatlusplatvorm on veel liiga maapinna lähedal, et näha oleviku ajakanga piire!

Inimkond kaardistab täna sügavkosmost, tulemas on aga veel suurem töö, oleviku ajakanga kaardistamine. Selleks ajaks on inimkonna käsutuses tehnoloogia, mille abil saame ajatelje erinevatesse punktidesse siseneda olles siis teiste tsivilisatsioonide vaatleja või abistaja rollis.

Olen tänaseks pea 20 aastat töötanud Starmanis, mis pakub iga aasta aina uusi tehnilisi väljakutseid. Lisaks olen seotud sügavuti Targa Kodu tehnoloogia arendusega, kus ideed on praktilises kasutuses minu enda kodus. Loodan, et need lahendused on 15 aasta pärast uute elumajade ehitusstandardis (märksõnaks – tarkpõrand).

Neid isikuid keskkooli ajast on kindlasti palju, kuid mainiksin ehk paar lendu varasema lõpetaja nime, kelleks oli Rain Oeselg. Paljud noored piirdusid koolis ainult rääkimisega, Rain oskas lisaks veel ka oma kätega luua ja vastutada tehtud teo eest. Meenutus Diskopäevade ajastule.

Üks süstemaatiline saunaskäik aitab lõõgastuda hobidevahelist aega :) Ultra-teadus on minu kõikide hobide vundament. Hobide sekka kuulub kahe korteriühistu juhtmine ja kui aega üle jääb, siis pakin lahti isikliku fotostuudio, et tegelda mõne huvitava väike projektiga. Kodune muusikastuudio aitab vaimul kehast vabaneda. Mudelkopterid/droonid ja filmindus aitab kogetud infot talletada tulevastele Uurijatele.

Küsi küsimusi ja otsi nendele ISESEISVALT vastuseid. Mida sügavamad on sinu küsimused, seda suurem saab olema avastuste auhind!!! Ole valmis, Tõde on alati loodetust teine ja paar pügalat sõgedam.

Merle Rekaya,
eesti keele ja kirjanduse õpetaja
Jaga: Twitter Facebook Leia meid Instagramist!

Kuulutused

Galerii