Klassijuhataja Hilja Metsmaa kirjutas nende kohta järgmiselt:

See oli väga erinevate isiksuste klass.Ometi olid nad pealehakkajad, mõnusad, seltskondlikud ja haruldaselt soojad inimesed. Nad olid sügava õiglustundega, hea huumoriga ja kõvad sportlased. Neis oli palju sisemist soojust ja küünarnukitunnet. Oskasid inimlikku mõistmist ja sõbralikkust teadmistest tähtsamaks pidada. 

Küsisime toonastelt lõpetajatelt neli küsimust:

Mina, täna, 25. aastat pärast KG lõpetamist: mõtiskle ja pane paari lausega kirja, kus sa oma eluga täna oled (töö, saavutused).
Inimene, koht, sündmus kes/mis oli sinu jaoks keskkooli ajal märgilise tähendusega ja miks?
Kuidas tänapäeva kiires maailmas lõõgastud, mis on su hobid?
Mida soovitad teha / ette võtta tänasel elluastujal KG 38. lennust?

Viide lennule kooli kodulehel asub siin.

LIISI KUIVJÕGI (KÜNNAP)

Mina, täna, 25. aastat pärast KG lõpetamist: korra Tallinna elu maitsnud ja olen saarel tagasi :) tegutsen oma kodukohas, abielus, 4 last. Saaremaa patrioot.

Meie a klass oli nii äge!!!! Klassijuhataja Hilja Metsmaa – meie teine ema! Mäletan, et olime ikka ühtsed ja mingeid gruppe ei olnud ... Kindlasti tolleaegsed õpetajad – legendaarne Helgi Allik – isegi eesti keele ja kirjanduse tunnis oli alati õhk paks (ikka heas mõttes) rahvatantsust, sest nii lihtsalt oli :) Maidu Varik – tuleb meelde, et ühes tunnikontrollis ma ei osanud midagi tarka kirja panna, no ei olnud kodus õppinud ... Kirjutasin siis õp Varikule luuletuse. Ja hindeks sain ... luuletuse :) vist oli Matti Moguči oma. Lahe!

Sündmusi oli mitu – meelde tulevad esialgu märksõnad: bensiinikriis, kus oli lihtsalt reaalsus, et kütet pole, sõita ei saa ja kõik! Siis oli kindlasti üks festival – Rock Summer – Freedom Fest – pidi toimuma 27.–29. juuli. Kinnitatud peaesinejad olid The Cure ja Sinead O’Connor, pidime minema, aga üritus jäi ära poliitilise ebastabiilsuse tõttu riigis. Vat see oli väga kurb, sest imelise hääle ja olemisega lauljatar jäi päriselt nägemata. Osalemine Muinsuskaitsemalevas 1990, mis tegutses Pöide kiriku juures, kus malevlasteks olid õpilased üle Eesti ja ka väliseestlase järeltulijad :)

Kõige parem on kindlasti saarlasele mere ääres olemine, ujumine. See lõõgastab ... Kuna peale kooli lõppu sain sisse Viljandi Kultuurikolledžisse (praegune Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia), siis hobiks on siiani teater.

Praegu on niipalju rohkem võimalusi. Soovitan ikka unistada suurelt ja tegutseda!

MARGIT MÄGI (LUUGUS)

Minu esimene ja siiani ainus töökoht on hetkel Saaremaa Ühisgümnaasium. Olen 2.a klassijuhataja. Olen õnnelik inimene, sest minu töö on ühtlasi minu hobi ja mul ei ole olnud oma 25aastase õpetajatöö jooksul kordagi päeva, mil ma ei oleks tahtnud tööle minna. Tõsi, on olnud pingelisi aegu ning raskeid olukordi, kuid kõik on olnud ületatavad. Mul on vedanud nii vahvate õpilaste kui suurepäraste vanematega.

Õpetajaamet on maailma parim, sest õpetades lapsi annad sa igaühele tüki endast ja oma maailmast, mõjutades neid, kes mõjutavad hiljem meid, meie ühiskonda, elu ja maailma. Täpselt nii, nagu on minu õpetajad seda teinud enne mind. Meie lennu õpilastel oli huvitav olukord: lõpetasime 8. klassi ja keskkooli astusime kohe 10ndasse :) 9. klass jäi nagu vahele. Seega reaalselt 11 aastat koolis käinutena saame öelda, et 12 aastat kooliteed on ikkagi seljataga :)

Meist igaühel on vähemalt üks õpetaja, üks inimene, kes on meie elu mõjutanud ja meile oluline. Olen igal aastal õpetajate päeval meenutanud minu jaoks väga erilisi õpetajaid. Kaheksandast klassis on eriliselt meelde jäänud õpetaja Pärn, kes oli minu vene keele õpetaja. Ta oli nõudlik, põhjalik, oskas suurepäraselt selgeks teha oma aine ning õpikutarkuse kõrvale tuua ka kasvatuslikke ja silmaringi avardavaid teadmisi. Siiani seisab mul meeles maagiline pala "Портрет". (Sisu mäletan ähmaselt, aga tunded, mida pala tekitas, on hästi meeles.) Teine lugu, mis meenub, jutustas keskajast, aristokraatlikust neiust Дагни Петерсон´ist. Mäletan hästi, kuidas õp Pärn selgitas peategelase riietumist vabaõhukontserdil: kui tahad suveõhtul silma jääda teiste hulgast, kanna tumedat riietust; talvel vastupidi – eelista heledat :) Või ühe poistekooli kohtumise lugu tütarlastekooliga, kus jäi meelde minule kui noorele inimesele see, et noormees ei ulata kätt teretamiseks daamile kunagi naisterahvast varem :) Mäletan, et vist 8. klassis oli meil pähe õppida Puškini luuletus "Осенъ". Küll see oli keeruline! Õppisin seda terve õhtu, aga selgeks sain ja veel nii hästi, et üllatan tänagi veel oma õpilasi ning jõuluvana selle luuletuse peast esitamisega :)

Õpetaja Pärn naeratas tunnis küll vähe (eks meil oli raske seltskond ka), aga kui ta seda tegi, oli see alati siiras, südamlik ja soe. Mis südamest tuleb, see südamesse jääb ... aastakümneteks! Tänan Teid, hea õpetaja Pärn! Olete olnud minu eluteel üks väga oluline inimene!

Teine õpetaja, kes väärib esiletõstmist, on minu keskkooli klassijuhataja Hilja Metsmaa. Teist nii tasakaalukat, paindlikku, sõbralikku, huumorimeelset, õiglast ning rahuliku meelega õpetajat ka pingeolukordades on raske leida. Temalt olen väga palju kaasa saanud oma õpetajaametisse. Mul on selgelt meeles üks hetk enne suurt kontrolltööd. Poisid nagu poisid ikka lootsid, et õpetajat meelitades-keelitades jätab viimane töö selleks päevaks ära või lükkab vähemalt edasi. Õp Hilja jaotas aga lahkelt naeratades klassile kontrolltöö lehed, silitas poistel pead, vaatas neile sügavalt silma sisse ja sõnas: "Hakkame tööle, hakkame tööle!" Läks kiirelt edasi ja rohkem selle teema üle ei vaielnud keegi. Ei läinud vaja veenmist ega ühtki kurja pilku ning ükski poiss isegi ei torisenud. Selline imeline inimene oli Hilja õpetajana! Nagu ka õp Valve Rauna. Kuigi viimane oli hoopis mu venna klassijuhataja, on ta jätnud mu mällu nii sügava jälje, et praktikaõpetajaks soovisin saada vaid teda. Tänu KG vastutulelikkusele see mul õnnestuski.

Tagantjärele mõeldes mul on elus siiani kohutavalt vedanud, sest mul on kokkupuuteid olnud vaid heade ja väga heade õpetajatega ning seetõttu ka rohkelt positiivseid koolielamusi. Minu siirad tänusõnad õp S. Metsküllile, õp A. Metsale, õp Truule (kes mind kolmel järjestikusel päeval vastama küsis, veendumaks, kas tubli õpilane ikka igaks päevaks korralikult õpib – aga õppis! :), manala teele läinud õp Allikule ja õp Kuigerile. Iga õpetaja kohta oleks mul rääkida väga palju, aga kõike ei jõua ju kirja panna :)

Härra direktor Takkis oli kunagi minu geograafiaõpetaja. Temaga olid väga huvitavad tunnid! Kõige paremini on mulle meelde jäänud see, kuidas ta õpetas meid ÕPPIMA oma ülikoolipäevade näitel. Seda tarkust olen jaganud ka oma õpilastele :)

Ei tohi unustada, et ööpäevas on vaid 24 h. Neist 8 on töölepingusse märgitud töökohustusena ja 8 h sellest on vaja inimesel magada, et ta jaksaks tegutseda. Ülejäänud 8 h sisse peavad mahtuma treeningud, sest need maandavaid pingeid ja hoiavad vaimu erksana ja muud hobid, vanavanemad, sõbrad ja kodused kohustused. Pean tunnistama, et selle olen reaalselt saavutanud alles viimastel aastatel ;-)

Hobideks on mul aktiivne liikumine jalgsi, rattaga; kui mahti saan, käin jooksmas ja ujumas. Enne oma viimase lapse sündi tegelesin aktiivsemalt suusatamise, korvpalli ja talisuplusega. Nüüd püüan taas väikse lapse kõrvalt kõigeks selleks aega leida. Sellel aastal olen langenud täielikult paberi võlumaailma lummusesse ning meisterdan käsitöökaarte, -karpe, kohvreid jne – avastan kõike põnevat, mida paberist teha saab.

Järgi oma unistusi ja ... unista suurelt! :)

AIRE SEENE (OTS)

Keskkooli järel jätkasin õpinguid Tartu Ülikoolis ajaloo erialal ja töötasin pärast ülikooli mõned aastad õpetajana siinsamas koolis. Alates 1999. aastast olen väikeste vahedega töötanud Tartu Ülikoolis ametnikuna.

Meil olid suurepärased õpetajad, kellest esimestena meenuvad Hilja Metsmaa (meie klassijuhataja), Karin Hütsi, Sirje Metsküll. Ja meil oli väga tore klass.

Tegelen jõudumööda (rahvusliku) käsitööga. Eelmisel aastal lõpetasin Eesti Rahva Muuseumi rahvarõivaste valmistajate kooli ja olen oma kodukandi rahvarõivaste uhke omanik.

Suurelt unistades mitte unustada, et suured asjad koosnevad lähemalt vaadates miljonitest pisiasjadest. Igas hetkes ja igas kohtumises on väärtus.

SANDOR SINIMERI

Täna, 25. aastat peale keskkooli lõpetamist elan mandril Saue vallas Ääsmäel, sest see on ohutus kauguses Tallinnast, aga sama siiski piisavalt lähedal, et tarbe korral sinna sõita. Alates 1998. aastast olen enamasti teinud tisleritööd eritellimusena majadesse ja laevadesse. Alates 2014. aastast olen eraettevõtja. Valmistan eritellimusmööblit, ehitan maju vundamendist katuseni. Saarlasena on mu lemmiktööd on seotud laevade ja merega.

Kõige uhkem oma saavutustest olen oma pere üle. Mul on neli väga kena last ja armas naine. See tähendab 20 aastat pühendumist. Kõik muu on vähem oluline. Ettevõte on nagu viies laps, kelle pärast muretsed, keda poputad ja unes näed.

Olulisemaks on pidanud saja sõbra, mitte saja rubla omamist. Inimesi, kellele abi küsimiseks vajadusel helistada ja kes ka aitavad, on tõesti palju. Olen uhke, et olen omal alal meister, kes saab hakkama ka kõige keerulisemate töödega.

Üks huvitav saavutus siiski veel – olen ainus eestlane, kes on võitnud rahvusvahelise saate Fear Factor. See oli Venemaal aastal 2005.

Meelde on jäänud minu klassijuhataja Hilja Metsmaa, sest ta oli väga tore inimene.

Olen jahimees ja jaht võtab suure osa vabast ajast. Laste lisandudes on jahil käimist siiski vähemaks jäänud. Mulle meeldib sugulaste ja sõpradega saunaõhtuid pidada.

See on kõige olulisem küsimus – palun, tänane elluastuja, ära kuula kõikvõimalikke heasoovijaid, kes arvavad teadvat, mis sulle kõige parem on! Tee seda, mida sa kõige rohkem teha tahad. Ainult nii saad sa õnnelikuks inimeseks ja see on kõige olulisem.

Mina olen tõesti väga õnnelik inimene. Mul on paar mõtet, mille järgi olen üritanud elada: tee teistele seda, mida tahad, et teised sulle teeksid ja ela nii, et hiljem ei oleks piinavalt valus kasutult elatud aastate pärast.

Mis puutub ettevõtlusesse, siis alustage oma ettevõttega võimalikult kiiresti, aga ka mitte liigselt kiirustades. Töötage enesele. Tark ei torma. Mõte käib teol ees.

Saage palun palju lapsi, see teeb rikkaks.

JULIA TEEMUS (TJAPOTSKINA)

Kõige uskumatum on see, et juba on kooli lõpetamisest möödas 25 aastat – selline tunne, nagu oleks kooli lõpetanud kõigest paar aastat tagasi. Möödunud ajale tagasi vaadates olen viimase 25 aastaga palju teha jõudnud. Peale keskkooli arvasin, et jään Saaremaa patrioodiks – lõpetasin Marketingi instituudi kaugõppes ning töötasin Kadi raadios, aga 1999. aastal tulin ka mina pealinna õnne otsima. Leidsin töö ja läksin TTÜsse halduskorraldust õppima. Olen juhtinud Tallinnas kahte suurt restorani ja momendil oman enda kohvikut kesklinnas. Kõige suuremateks saavutusteks pean aga siiski oma lapsi, sest töökohad tulevad ja lähevad, aga pere ja lapsed – need jäävad.

KG meeldis mulle seepärast, et siin lasti meil olla meie ise – keegi ei surunud meid raamidesse ega keelanud oma loovust arendada. Inimestest on kõige eredamalt meeles meie klassijuhataja Hilja Metsmaa, keda võib iseloomustada kui sooja ja avatud inimest, kes õigel hetkel oskas ka karm olla. Ta suhtus meisse kui täiskasvanutesse, aga samas ei unustanud ka, et tegelikult olime me siiski alles rohelised.

Minu suurim kirg on reisimine ja seda olen ma harrastanud igat moodi – olen auto, telgi ja priimusega pool Euroopat läbi sõitnud, mootorrattaga Norrat vallutanud, lennukiga lõunamaale 5tärni hotelli puhkama lennanud ja ka bussi ning rongiga Venemaal suusatamas käinud.

Mina soovitaks enne täiskasvanu maailmas elama hakkamist (pangalaen, liising, lapsed, maksud jne) vaadata maailmas ringi. Tänapäeva avatud piiridega maailmas oleks tark Nuustakult kaugemale reisida, et tundma õppida teisi kultuure, kombeid ja inimesi. Usun, et kui sina oled avatud maailmale, siis on ka maailm avatud sulle. Lõpetamisest möödunud 25 aastaga olengi aru saanud, et inimeste hea tundmine ja oskus nendega läbi saada on suurimaks ning tähtsaimaks valuutaks meie kiires maailmas.

PIRET ÕISNURM (VAGA)

Peale keskkooli lõppu õppisin Tallinna Tervishoiukõrgkoolis ämmaemandaks. Tulin kohe peale kooli lõppu tööle Kuressaarde. Olen meditsiinivaldkonnas töötanud siiani: Kuressaare haiglas, sanatooriumis ja nüüd Kuressaare perearsikeskuses pereõena. Mul on kaks toredat poega.

Minu jaoks on märgiline inimene õpetaja Helgi Allik, sest ta tõi mind rahvatantsu juurde, teiseks õpetaja Hilja Metsmaa, sest ta on selline inimene, kelle lemmiklause oli „Jutt nii pikk” ja kõik mõistsid teda.

Rahvatantsuga tegelen siiani Kuressaare rahvatantsuseltsis Piiprellid. Viimased kaks aastat olen olnud maal näppupidi mullas ja jalgupidi võsas. Nii hea on ennast välja lülitada.

Lõpetajatel soovitan õppida ära tundma seda, mida sa hinges tegelikult soovid ja see ellu viia.