Eestlastel on selline ütlus: „Metsa taga ei ole metsa.“

Meie metsad on ühed tähtsamad ja ilusamad kohad Eestis. Olen aga tähele pannud, et metsi rikutakse palju. Ma näen pidevalt, kuidas erinevates paikades võetakse maha väga palju metsi. See on probleem, sest neid võetakse maha kiiremini, kui nad tagasi kasvada jõuavad. Mets on meile väga tähtis, saame metsadest hingamiseks vajalikku õhku, metsades elavad mitmed loomaliigid ja seal kasvavad paljud erinevad taimed.

Eelnevad aastad on olnud kõigi jaoks katsumuste rohked. Oleme uues olukorras ja igaüks meist on oma elu ümber korraldanud, mõned meist ka oma sõpru ja pereliikmeid kaotanud ning end tagasi normaalsusesse võidelnud. Ka see aasta peame me ehk võitlema ning vaid ühise Eestina võidame selle lahingu.

Oma elu peab ise korraldama – sellise mõttemaailmaga oli Jaanus „Teraspoiss“.

Oma elu peabki ise korraldama. Sama käib meie riigi kohta. Valitakse hulk inimesi, kes kõik koos hakkavad Eesti Vabariigi elu korraldama. Põhjus, miks hulk inimesi, on lihtne. Eesti on suur riik, ja et kõik toimiks nagu kellavärk, on vaja inimesi teadmiste ja oskustega.

Enamik inimesi on kuulnud mõnda klassikalise muusika teost, kuid ilmselt on osa neist sellised, kellele see muljet pole avaldanud. Nad on arvamusel, et seda tüüpi muusikat pole huvitav kuulata ja parema meelega kuulavad nad midagi muud. Kuid mis on siis klassikalises muusikas sellist, et paljud seda naudivad?

Kooli lõpetamiseni on jäänud 128 päeva. See tekitab meis palju emotsioone, kuid pigem häid. Peamiseks on ikkagi teadmine, et lõpetame ära põhikooli. Need üheksa aastat on olnud nagu Ameerika mäed ja koolist jääb nii häid kui ka halbu mälestusi, aga miski ei ole ideaalne.

Teisipäeval, 19. oktoobril 2021 toimus kooli hoolekogu selle õppeaasta esimene koosolek. Osales umbes 35 kutsutut ja seatut. Arutati tähtsaid asju. Muuhulgas kipub enamasti igal aastal tulema jutuks ka liikluse olukord kooli juures, eriti hommikuti, kooli tulemise ajal. Ehk siis ummikud. Kes oma lapsi esimeseks tunniks autoga kooli toovad, need saavad aru, millest jutt.

Tõusin püsti ja esitasin auväärsele seltskonnale küsimuse: kes teist, lugupeetavad, toovad oma lapse(d) autoga kooli? Valdav enamik kohalolijatest tõstis käe.

Täna algab kümnes Solistica, sedakorda toimuvad kontserdid Thule Kojas. Enne kõige algust aga viimane lugu – Solistica korraldajate meenutused …

Reedel, 19. novembril käis 5.b klass Kuressaare Linnateatris vaatamas Vaba Lava külalisetendust „Muinasjutumöll“. Mõtteid etendusest, kus kaks muinasjuttu omavahel põimuvad ning mis siis saab, jagavad Meribel Saat, Kirke Emili Mägi, Andra-Elizabeth Võeras, Mirtel Salda, Abigail Jasmiin Veberson, Katharina Sipelgas, Annamai Laansoo, Tuuli Täht ja Robin Tuuling.

On juba välja kujunenud traditsioon, et kõik meie kooli klassid käivad KIKi toetusel õuesõppel: kes Sõrves linde vaatlemas, kes lubjapargis jalutamas, kes Anglas leiba küpsetamas ... Ja see pole veel kogu valik. Kui tähtsaks aga õpilased ise õues õppimist peavad? 8.b klass käis Mati Martinsoniga Sõrves linde vaatlemas ja külastas loodusmuuseumi. Nende arvates on õuesõpe väga vajalik – seda nii teadmiste kui ka klassi ühtsuse seisukohast.

Oleme koolis käinud kohe peaaegu kaks kuud, aga mõtted on ikka veel suve peal ja igatsus soojade ilmade järele. Aga sellest hoolimata on selle ajaga, mil koolis oleme käinud, nii mõndagi juba juhtunud. Näiteks oleme alustanud õppimist uute teemadega, teinud mitmeid kontrolltöid ja veel kõige tähtsam: pidasime oma esimese õpetajate päeva.

Reedel, 8. oktoobril külastasid mitmed meie kooli klassid VAT Teatri etendust „Pál-tänava poisid“. 6.b ja 7.c klassi õpilased panid oma mõtted nähtust ja kogetust paberile ning visandasid ka kavalehe ideid. Mis noortele silma ning südamesse jäi?

Sügis on oma värvikirevuses ning mitmekesisuses haaranud kõik meie meeled ning inspireerib ka ise pintslit haarama. 6.d klass „maalis“ sõnadega sügist, otsides ilmekaid sõnu ning väljendeid. Kirjelduste ja mõtiskluste illustreerimiseks püüdsid noored autorid oma märkamised ka fotole.

Iga lõpp on millegi uue algus. Umbes kaheksa kuu pärast olen mina, on minu klass ja kogu lend pidulikus riietuses ja valmis kätte saama põhikooli lõputunnistusi. Selja taha jäävad üheksa aastat, mil on läbitud koridore, kus lapsed karjuvad, naeravad ja lobisevad, ning rasked koolipäevad, millele järgnesid kodutööde tegemised kas või öö läbi. Kõik see jõuab peagi lõpule.

Leelo Tungal on kirjutanud nii: „Astrites on pruunid sälgud, / floks on ammu roostes. / Ruuge ranits rõõmsalt välgub / kooli poole joostes. / Pinal kolksub killa-kolla, /asfalt paitab päkki. / Küll on tähtis tunne olla / õpilane äkki.“

Jah, esimesest koolipäevast on palju kirjutatud. Seda on teinud mitmed tuntud luuletajad, aga nad on teinud seda täiskasvanuna. Mine tea, võibolla on nad kirjutamise ajaks selle tõelise tunde unustanud, mida tähendas esimene september. Seetõttu uurisime esimeste klasside õpilaste käest, mida päriselt esimene koolipäev endaga kaasa tõi? Teadupärast lapsesuu ei valeta!

Koolileht Meie KG on saanud ajalooks, sest koos Kuressaare Gümnaasiumi nime kadumisega sügisest kaob ka Meie KG nimi. Koolileht aga ei kao kuskile, sest alates 1991. aastast kestnud lehetraditsioon jätkub nime all Nooruse Meridiaan.

Kuressaare Gümnaasiumi viimasel gümnaasiumiklasside aktusel võttis lõpetajate nimel sõna 12.b klassi abiturient Jan Jõgi.

Maikuu viimastel päevadel said kümnendate ja üheteistkümnendate klasside noored inglise keele tundides loomingulise grupitöö ülesande „Good bye KG“, maakeeli „Hüvasti, KG“, sest uuel aastal jätkub neil hariduse taga nõudmine juba Saaremaa gümnaasiumis.

Juuni on leidnud oma alguse koos päikesega ning justkui graafiku järgi täidab Kuressaare Gümnaasiumi koridore taas ootusärevus algava suvevaheaja ees. Abituuriumile on see juuni aga viimane Kuressaare kooliseinte vahel.