R on zombi, kes kohtab inimtüdruk Juliet. Vastuoluliselt R päästab Julie ning siit algab nende omapärane suhe.

Kui mõrvatakse kohalik tüdruk külaelanike silmis kummituslikuks peetaval raudteesillal, alustab külapolitseinik selle kuritöö uurimist. Millegi tõttu tundub talle see mõrvajuhtum tuttav ning peagi leiabki mees küla minevikus tuhnides rahvasuus Öömeheks kutsutud müütilise olendi. Kas mõrvad ja vana linnalegend on seotud? Miks on Öömees tagasi? Miks on piparmündilõhn selle kõige juures oluline?

Pealehakk, südame järgimine ja eesmärk – just need seavad aluse täisväärtusliku elu elamiseks, õpib noor karjapoiss Santiago. Tüdinenud enda vanast elust, viibides paljaks röövituna võõral maal, läbides Sahara kõrbe, jõuab Santiago ühe elumuutva arusaamani.

Eluga pahuksis 19. sajandil Peterburis elav Raskolnikov otsustab ühel päeval tappa pandimajapidajatest õed, lüües neile ekstravagantselt kirvega pähe. Mis juhtub Raskolnikoviga edaspidi, mis tunded teda valdavad ja kas ta saab enda karistuse, saab lugeda lähemalt raamatust.

Raamat algab sellega, et 14-aastane Elenora palub oma emal panna talle aeg psühholoogi juurde, et tüdruk saaks rääkida oma toitumishäirest, mis juba pikemat aega tema elu segab. Elenoral diagnoositakse anoreksia ja ta saadetakse Tartu psühhiaatriakliinikusse ravile.

Raamat „Nullpunkt“ räägib 11. klassi poisist Johannesest, kellel on depressioonis ja enesetapumõtetega ema, kaks venda ja kaks õde.

Paolo Bacigalup „Laevalammutaja“ on tänapäeva Ameerika ühe menukama ja enim auhinnatud ulmekirjaniku Paolo Bacigalupi noorteromaanide seeria esimene raamat. Selle sarja tegevus toimub kliimakatastroofist räsitud tulevikus, kus meile tuntud mandrite rannikupiirkonnad on ookeanide poolt üle ujutatud ning neil randadel elavad inimesed on pidanud kohastuma hoopis uut tüüpi karmima ja julmema elukeskkonnaga.

„Politseiniku tütar“ räägib 35-aastase Eva müstilisest elust Tuulegi külas. 20 aastat tagasi läksid kaduma kolm tüdrukut: üks leiti tapetuna, kaks jäid teadmata kadunuks. Eva ema ja isa tegid mõlemad 20 aastat tagasi enesetapu, vähemalt nii arvati. Kui Eva töölt lahti lastakse ja ta tagasi oma lapsepõlvekoju Tuulegi külla sõidab, saab ta palju asju teada, mida ta ei oleks ettegi kujutanud.

Me tähistasime oma kooli 45. õpetajate päeva!

Kui eelmistel aastatel on õpetajate päev tähendanud lühemaid tunde ja vabamalt võtmist, siis tänavu, üheksandikena, oli õpetajate päev erilisem kui kunagi varem: ehkki võimu üle võtta, ise õpetajate ja juhtkonna rollides olla ning teisi käsutada oli vahva, pakkus selle päeva korraldamine ka omajagu väljakutseid.

Hollandi kirjaniku Sanne Rooseboomi jutustus „Lahenduste ministeerium“ on peamiselt algklassilastele adresseeritud põnevusjutt, mis kutsub mõtisklema koolikiusamise ja abistamise üle.

Enne õppeaasta algust toimunud Saaremaa hariduskonverentsil jäid mu kõrvu kummitama kaks olulist mõtet, mida koolis järgima peaks ja mis minu mõttemaailmaga hästi haakuvad. Kersti Kaljulaid rõhutas: „Meie asi on õpetada lapsele inimeseks olemist.“ Hedi Kerstin Luik lisas omalt poolt: „Hariduse eesmärk on anda lapsele tööriistad eluga toimetulekuks.“

Nendest mõtetest inspireerituna unistasime 8.b, 9.b ja 9.c klassi õpilastega sellest, mida nende arvates päriselt koolis õppida võiks, et elus hakkama saada, ja kuidas neid teemasid eesti keele ja kirjanduse tundides käsitleda saaks. Noorte mõtted on ausad ja otsekohesed.

Kunstnik leiab endale muusaks kauni noormehe ning otsustab temast maalida portree. Kuid see pole vaid tavaline maal: kui Dorian Gray vajub kuritegevuslikku ja räigesse ellu, säilitab tema keha perfektse nooruse ja elujõu, samal ajal kui temast hiljuti maalitud portree mädaneb iga tema patu ja kuritegevusega koledamaks.

Autor räägib raamatus tõelisest sõprusest, kiusamisest, usaldusest, armastusest ja koostööst. Autor tahab teada, kas kiusamine võib lahutada Lewist ja tema uut sõpra, kas armastus ja koostöö suudavad päästa maailma ja kas saab pidada oma onu usaldusväärseks sõbraks.

Tutiball – see oli sündmus, mida olin kaua oodanud ja mis tähistas minu põhikooli aastate lõppu. Öeldakse, et tutiball on viimane peatus enne täiskasvanuelu, kuid minu jaoks oli see ennekõike uue alguse sümbol. See õhtu täis tantsu, naeru ja unistusi andis mulle energiat ja otsusekindlust, et kasutada ära järgmised 28 päeva täielikult. Olen valmis seiklusteks ja väljakutseteks, mis mind ees ootavad gümnaasiumis.

Autor kõneleb teoses kolimise, surma-, kummituste, needuse-, hirmu- ja sõpruseteemadel. Ta otsib vastuseid küsimustele, mis juhtub, kui sa ei uuri enne majja sissekolimist, mis selles majas on juhtunud. Kui hea on see, kui saad oma vanematega hästi läbi ja nemad mõistavad sind ja sina neid. Autor jõuab järeldusele, et oma kodu jääb ikka kõige kallimaks kohaks, kus olla, elada.

Täna kõlas viimane koolikell Nooruse kooli teise lennu lõpetajatele. Tutipäevaaktusel tervitasid tutipäevalisi esimeste klasside õpilased, ühise etteastega esinesid kõik kaheksandikud, koolijuht Marit Tarkin ning sõna võtsid ka noorte endi kunagised 1. klasside õpetajad. Lõpetajate nimel kõneles Karl Vaha. 8. klasside mõtted seadsid kokku Jette Tiitus ja Tuule Kalamees. (Toim)

Raamat kõikidele, kes nagu Lucie pole veel iial kuulnud toksilise šoki sündroomist, kõikidele, kes usuvad ükssarvikutesse … või siis mitte.

„Reeglid ellujäämiseks mõrvarlikus seltskonnas“ – väga etteaimamatu ja müstiline lugu, mis pakub palju põnevust.