Jade Marie Laido: "Number 100 ei tähenda ju tegelikult eriti midagi, vaid lihtsalt ühte järjekordset põhjust, mida tähistada. Loomulikult tuleb Eesti 100 meie riigile igati kasuks – saame välismaal palju reklaami ning ehk murrame veidi oma stereotüüpigi, lisaks meelitame Eesti pinnale uusi turiste meie firmadele kasumit jätma. Kui aga soovime tähistada oma rahvuslikku ühtsust, siis selleks ei ole vaja numbrit 100."

... andis kaheksandikele viiepäevase laagri vältel hulgaliselt erinevaid emotsioone – üllatusi, hirmu, viha, nalja, naeru, kurbust ... Ka kõige negatiivsemad tunded muutusid väsimuse ja eneseületamiste järel kustumatuteks muljeteks. 94,4% vastanutest leidis, et nende suusatamise oskus paranes.

Lotta Meet: "Me tegelikult ei mõtle vabadusele, me peame seda iseenesest mõistetavaks, ei oska seda väärtustada – me ei tea vabaduse väärtust."

Joosep Rand, 9.b klass. Kalligramm – mäng tähtedega. "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm ..."

Victoria Rosing: "Me täname Eesti rahvast, teid, kes te lasite meil sündida vabasse riiki. Me oleme tänulikud, et võitlesite Eesti nimel mitmetes sõdades ja mitmete võõrvõimude vastu, et saaksime sündida sinimustvalge lipuga riiki. Me oleme tänulikud, et saame öelda: oleme eestlased."

Laura Nook: "Mul on uhke olla eestlane! Mul on uhke olla osa millestki nii väiksest, kuid samas nii suurest. Meid, eestlasi, peetakse tihti külmadeks, kinnisteks ja reserveeritud inimesteks, kuid tegelikult oleme me väga ühtehoidev rahvas."

Marta Rõõm: "Sellel tähtpäeval soovin ma õnne Eestile ehk kõigile meile, sest meie olemegi Eesti. Ma unistan, et me saaksime olla õnnelikud ja tunda uhkust selle üle, et meil on võrdsed võimalused kasvada ise ja kasvatada oma lapsi ausateks ja hoolivateks kodanikeks."

Sandra Kuusk: "Mõnus on elada teades, et võid vabalt uksest välja minna, kooli või tööle jalutada, hingata sisse värsket õhku, avaldada oma arvamust, tantsida, maalida, joosta, karjuda, kasvõi roomata. Siin me seda kõike teha saamegi."

Kohtumine tundmatuga tekitab uudishimu ja nõuab julgust. 6.b klass tegi läbi pimekohtingu raamatutega. Pimekohting pole kunagi riskivaba, aga riskida tasub kindlasti. Äkki saab raamatust, millest oleks riiulis pilgu üle libistanud, hea sõber või peituvad tema kaante vahel lummavad lood. Võid ka pettuda, kui valitud raamat ei vasta just sinu maitsele.

Renate Lempu: "Eesti tähendab kõigi jaoks midagi erinevat, aga mis iganes keegi sellest mõtleb, see jääb alati ja igavesti siiski meie koduks: meie sinine taevas, meie tumedad mullad ja see valge, mis helgib vapralt iga inimese silmis, kes seda riiki südamest armastab."

Kertlyn Kiil, 7.c klass. "Eesti 100."

Heleriin Lopp: "Meie kõik siin ilmas oleme, käime oma rada, otsime jälge, mida mööda edasi minna. Me läheme ära, me tuleme tagasi. Iga inimese südamesse jääb just see, mis ta ise tahab, et sinna jääks."

Uku Timm: "1980. aastate lõpp saabus meile kui kevadine vihm lillele. Püüdsime kinni esimesed soojust andvad päikesekiired, mida olime oodanud terve igavikupikkuse külma talve, ning hakkasime tõusma mullast ja kiirelt virguma."

Melani Raamat: "Hinnakem seda, mis meil on, hoidkem Eesti lippu auga kõrgel ning ärgem põgenegem probleemide ja raskuste eest."

Jaanis Kannik: "Meie ilmad ei ole kõige soojemad, aga selle kompenseerib eestlaste tugev olemus ja soe süda."

Vaata Kuressaare Gümnaasiumi ja Inspira õpilaste esinemisi Eesti noorte lauljate konkursil Solistica 2018!

"Olen uhke, et jagan Eestit nii paljude heade inimestega. Inimestega, kes näevad sõpra naabris või võõras, kes juhtub teel vastu tulema, kes ulatavad abikäe seal, kus seda vaja, kes on heatahtlikud ka siis, kui neil endil elu kõige roosilisem ei ole olnud."

Maria Aleksandra Käesel, 8.b klass. "Eesti 100".