Otsi
Artiklite sarjad
- Vilistlase vaatepunkt (2)
- Bookstagramid (49)
- Kümme küsimust (4)
- n päeva lõpetamiseni (35)
- Eesti päev (15)
- Koolilehe jõululood (16)
- Suveseik (16)
- Meie koolimaja 45 (6)
- #muusikasoovitus (6)
- Nädala kunstitöö (16)
- Kuidas läheb? (17)
- Õpilane küsib (8)
- Teel ajalukku (41)
- Elu pärast KGd (50)
- Kuu tegija (15)
- Töö ja kool (13)
- Inspira 15 (22)
- Arhiivinurk (48)
Rubriigid
Valdkonnad
Õpilaste sünnipäevad
22. november
- Imogen Metsniit 5.c
- Kristelle Kiil 8.b
24. november
- Krister Ivalo 3.a
- Tevin Kaljo 3.a
25. november
- Katreen Sepp 8.c
- Liisbet Sepp 9.b
- Theron Kütt 9.d
26. november
- Brenda Reinmägi 1.c
- Karola Koppel 2.b
27. november
- Brait Orav 6.a
- Daniel Kalaus 3.a
- Kevin Orav 6.a
- Sebastian Mägi 4.b
28. november
- Hendrik Suurpere 8.a
- Jette Saat 1.a
- Sarah-Roosi Rikmann 2.c
Töötajate sünnipäevad
23. november
- Kristiina Piipuu
26. november
- Grete Pihl
28. november
- Maren Aaviste
„Üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna,“ on tuttav lause ja sobib nii hästi Lisa Aisato oivaliste piltide kohta, mida võib näha meie kooli raamatukogu vitriinis. Millised lood nende piltide taga end peidavad, sõltub suuresti vaatajast.
Oma mõtteid proovisid sõnadesse seada 7. klassi õpilased.
Suur kott
Kord elas poiss, kelle nimi oli Adu. Adul oli suur seljakott, kuna poiss ei teadnud, mida oli vaja kooli kaasa võtta. Ema oli Adu selja pärast mures ja ei teadnud, mida teha. Poisi kott oli liiga suur ja poiss isegi ei teadnud, mis tal kotis oli.
Adu tuli koolist koju ja võttis koolikoti seljast. Kott kukkus raskelt maha, et oli isegi kolinat kuulda. Ema kuulis seda kööki ja tuli vaatama, mis niimoodi häält teeb. „Adu, mis sul seal kotis on, et see on nii suur ja raske?“ ütles ta mureliku näoga Adule otsa vaadates. „Emakene, ma isegi ei tea, mis mul seal kotis on ja miks see nii suur on.“ Adu vaatas emale otsa ja vaatas kotti, mis oli maas. Ema ohkas ja vaatas samuti kotti. „Adukene, sa pead oma koti ära puhastama ja vaatama, mis sul seal on.“ Adu noogutas ja vaatas kotti, mis oli nii suur. Ta võttis koti selga ja viis selle suurde tuppa, istus tugitooli peale, pani koti enda ette ja hakkas võtma igasuguseid asju, kuni kott oli tühi. Järgmine päev läks poiss kooli ja kott oli palju kergem. Ja kui tuli koolist koju, ütles emale, kui lihtne oli trepist üles minna ja lihtsam oli asju leida.
Ema oli uhke oma poja üle ja lootis, et see kott enam nii suureks ei lähe.
Õppida, õppida, õppida
Lugu räägib sellest, et mul on palju õppida, aga proovin saada jagu sellest ja proovin eluga edasi minna.
Jälle algas kool – õppimine, õppimine. Mitu uut ainet, mille peab läbi närima ja millest aru saama. Juurde raamatud, vihikud ja see võrdub teadmistega, mida on mulle tulevikus vaja – et õpin endale, mitte vanematele ja õpetajatele. OK, nüüd olen hakanud sellest aru saama ja proovin hakkama saada ja kohustuste koormat pikalt kanda.
Ikkagi on raske õppida, aga ma proovin püüda ja selle pinge seljast ära võtta.
Palju tööd
Jaanusel on koolis raskusi, ta ei oska matemaatikat ja inglise keelt väga hästi. Ta üritab hakkama saada, aga kui kontrolltöö tuli, ei saanud ta millestki aru. Nüüd peab Jaanus veel õppima, peale kodutööde ka kontrolltööks. Õpetaja märkas Jaanuse raskusi ja ütles talle, et ta igal esmaspäeval ja neljapäeval konsultatsioonitunnis käima hakkaks. See aitas, ta sai kahe nädala jooksul kõik enda tööd tehtud.
Tal õnnestus kõik enda tööd ära teha, kuna õpetaja märkas, et tal läks abi vaja.
Bob
Bob on üksik. Tal pole sõpru ja kool pole lihtne talle. Ta hinded on tavaliselt kolmed. Ta õpib ja üritab anda endast parimat. Talle ei meeldi grupitööd, kuna ta ei oska suhelda.
Ükspäev oli grupitöö. Ta sai kiusajatega ühte gruppi. Nad tegid ta üle nalja. Ütlesid: „Miks nii vaikne, suu kaotasid või?“ Ta hakkas peaaegu nutma, aga läks hoopis koridori. Bob ütles: „See pole siin varem olnud!?“ Ta avas ukse – kõik oli kollane ja lapsed istusid maas. Bob tahtis lahkuda, aga kivisein oli ees. Ta vaatas jälle lapsi, maas oli pusle. kõik olid vaiksed, kõik olid tasa. Bob ei teadnud, mida teha. Bob istus ja küsis: „Mis siin toimub?“ Mitte keegi ei vastanud. Ma ei mõistnud, miks keegi ei pane seda puslet kokku, vaid istuvad häbelikult nurgas. Hakkasin puslet kokku panema ja kutsusin teisi appi. Kõik liitusid minuga, iga õige tüki panek kukutas kiviseinast ühe tüki. Kõigi laste nägu muutus rõõmsamaks. Nad suhtlesid üksteisega vabalt. Kui kivisein oli lagunenud, pääsesid lapsed koju tagasi.
Bob sai nüüd aru, et kui ta väga tahab, oskab ta suhelda.
* Lood piltide põhjal kirjutatud eesti keele tunni raames.
eesti keele ja kirjanduse õpetaja