7. klassi õpilane Grettel jagas koolilehele oma muljeid: „Kohapeal pakuti meile värskendavat mullijooki ja suupisteid. Need olid väga head. Paari lauluga esines An-Marlen. Saime roosiaias ringi jalutada – seal oli väga ilus. Saime teha ka presidendiga pilti. Pärast, kui hoovist välja läksime, oli Kadrioru pargis välinäitus, kus olid tahvlitel katkendid meie mõtisklustest. Minule üritus väga meeldis.“

Meie noorte mõtted Kadrioru välinäitusel „Kas ma Eestit unes nägin?"

Kas ma Eestit unes nägin? Nägin küll. Ma nägin, et Eesti oli kadumas. Praeguses ühiskonnas on see kahjuks ka päriselus väga võimalik. Kõik, mis maailmas toimub, on nii jube ja raske ning väga vastik on mõelda, et see kõik on meie Eestile nii lähedal. Teades, mis toimus Eestis kunagi, tundub kõik nii reaalne ja võimalik. Ma ei taha isegi mõelda sellele, mis oleks siis, kui meil oleks sama olukord. Grettel Rohi, 14-aastane, Kuressaare Nooruse Kool

Esiteks peaksime me oma prioriteediks võtma õppimise. Jah, vahel on see tõesti üks kurnav ja nõme tegevus, kuid kui me ei õpi, pole me ka intelligentsed, ja kui me pole intelligentsed, saab meie ühiskonnast üks suur puder ja kapsad. Lisaks tuleb meeles pidada seda, et me oleme suureks eeskujuks noorematele, ja kui nad näevad, et meie ei õpi ja oleme niisama ilusad, siis teevad seda ka nemad. Kas me tahame, et kümne aasta pärast oleksid valitsuses loodrid ja riik variseks kokku? Või kas me tõesti tahame, et meie lapsi õpetaksid rumalad ja mitteintelligentsed inimesed? Ilmselt on see vastus ei, seega peame võtma ennast kokku ja õppima nii koolis kui ka väljaspool seda, sest nagu me kõik ilmselt kuulnud oleme, siis inimene õpib iga päev midagi uut. Anna Hamburg, 16-aastane, Kuressaare Nooruse Kool

Ma ei usu, et ühelgi tänapäeva noorel on võimalik näha Eestit unes nii, nagu nähti seda kunagi, sest nii minu kui ka teiste noorte jaoks on vaba Eesti lihtsalt elementaarne. Küll aga usun ma, et kui keegi üritaks jälle meie riigilt vabaduse võtta, oleks Eesti noored täpselt samamoodi – kõhklemata valmis seisma meie riigi julgeoleku eest, nagu tegid seda kunagised koolipoisid, kes väikeste lastena said vabast Eestist vaid und näha. Liisa Naulainen, 16-aastane, Kuressaare Nooruse Kool

Presidendi mõtted tänuürituselt

President Alar Karis võttis kirja- ja mõttetalgud kokku nii: „Kirjutamine aitab oma mõtteid selgemaks mõelda. Kirjutamine aitab aru saada, mida mina – ja mitte keegi teine, vaid mina – päriselt mõtlen või tunnen või arvan. Sest meie kõigi peas on aeg-ajalt üks suur virvarr, sigrimigri ja tohuvabohu. Katse seda segadust lahti seletada just kirjutades aitab väga palju. Ja kellelgi pole õigust öelda, et see nii ei ole õige.  

Teie kõigi arvamused, tunded ja mõtted on õiged ja originaalsed, kui need tulevad südamest. Ja kui on mure, aitab kasvõi oma mõtete enda jaoks kirjutamine vahel väga palju. Läheb kõik selgemaks ja mure muutub ka mõistetavamaks, hoomatavamaks. Ja teine võimalus on oma mure sõbrale või kellelegi teisele ärarääkimine. Näiteks presidendile.“ 

Oma kõnes tervitas Alar Karis kõiki õpilasi, kes mõttetalgute üleskutsest osa võtsid, kuid keda tänuüritusele kutsutud ei olnud: „Mul on südamest kahju, et me ei saanud täna siia kõiki kirjutajaid kutsuda, aga tervitage oma koolides ka teisi tublisid kirjutajaid. Ja kindlasti oli kirjutajaid tegelikult rohkemgi, kui minu postkasti laekus.“ 

Seega – olgu tervitatud kõik Nooruse kooli noored, kes presidendi mõttetalgutest osa võtsid ja mõtisklesid teemal „Kas ma Eestit unes nägin?“. On rõõm näha, et te oskate sõna kasutada ja oma mõtteid ausalt ning siiralt kirja panna. 

Vabariigi Presidendi kirja- ja mõttetalgud toimusid 16. jaanuarist 14. veebruarini. Riigipeale kirjutasid 368 kooliõpilast vanuses 7–20 eluaastat, nende seas mitmed Nooruse kooli õpilased.