Käisin vaatamas filmi „Düün“ teist osa. Ma kuulsin sellest filmist televiisori kaudu ja siis tekkis mõte, et seda tahaks väga näha. Kui ma kinos juba kohapeal olin,  märkasin pileti pealt, et film kestab kolm tundi. Kartsin, et ma ei suuda seal niikaua istuda, aga kuna filmi tahtsin väga näha, siis olin ikkagi valmis end proovile panema.

Film oli kohe algusest peale väga põnev. Ja mida edasi, seda rohkem huvitavaks läks. Ma jõudsin lugeda enamasti subtiitreid ja õnneks saan juba aru natukene ka inglise keelest. Keeleoskus tuleb filmi vaatamisel alati kasuks. Tänu sellele ma sain aru, millest see film üldse rääkis. Kui mõni koht jäi segaseks, siis küsisin emalt. Selle filmi vaatamise ajal ei tundud ma kordagi, et see on igav või et ei jaksa rohkem paigal istuda. Kinos veedetud aeg möödus väga kiiresti ja kuna lõpuosa oli veel eriti põnevust pakkuv, siis läks aeg eriti ruttu. „Düün“ ei ole küll soovitatav alla 12-aastastele, kuid mina olen 9-aastane, käin 3. klassis ja minu meelest pole see üldse hirmus. Eriti meeldisid mulle filmis olnud suured ja ulmelised masinad ja õnneks oli seal piisavalt ka võitlust, mida jõudis jälgida. Järgmine kord lähen kindlasti jälle mõnda filmi vaatama, sest kinos on väga tore käia ja vaadata uut filmi, mida teised pole veel näinud. Soovitan kõigile „Düüni“ vaatama minna, sest seal kaob aeg justkui iseenesest ja saab oma igapäevased mõtted korraks peast välja.