Elle meenutab tänu- ja heldimustundega kooli algust, seda rõõmsat elevust, õhinapõhisust, vabadust, millega mindi vastu uue kooli avamisele 1. septembril 1978. Ja see kogu koolipere koostegemise rõõm kestis. Ja Ellel oli esimest korda võimalus oma käe järgi sisse seada kaasaegsena mõjuv kunstiklass (vastav mööbel, vesi klassis, tööde kuivatusrestid, suur seinakapp vahendite hoidmiseks ...) Mida veel tahta? Ainult loovaid õpilasi.

Uus ja tasemel töökeskkond tiivustas nii õpetajat kui õpilasi. Sai katsetada erinevaid tehnikaid, minna süvitsi värviõpetusega.

Kunstiõpetus tundub ühelt poolt lihtne aine, aga tegelikult on päris keeruline. Suunata inimest ümbritsevat maailma mõtestama kunsti kaudu. Siis julgustada looma, tunnetama vormi- ja värvianatoomiat ning värvipaleti hoomamatuid võimalusi, tehes seda tundlikult iga õpilase loovust veelgi ergutades ...

Just nii püüab kunstiõpetaja ehitada iga noore sisemist sisu ja ilu kunsti kaudu.

Õpetaja on õnnelik, kui ta näeb enda ja õpilaste arenemisvõimet. Kui põnev on jälgida elamuste, tunnete, nähtamatu maailma vormumist õpilase nägemuse ja käe kaudu kõnekaks kunstitööks.

Küsimusele, et kas tuleb mõni praegu tuntud inimese töö kohe hoobilt silme ette, tuli vastus:

„Ema võtab ahjust välja maitsvaid pirukaid“ (guašš) – Mehis Tulk,

„Helesinine unistuste hobune“ (guašš) – Andre Maaker,

„Merikarp“ (guašš) – Piret Puppart.

Aga ka Gert Lutteri tušijoonistused.

Oi, kui palju häid tegijaid oleks veel nimetada.

Üldse oli siis sedaviisi, et igal kevadel oli koolis õpilastööde näitus, kus võtsid mõõtu nii õpilased kui ka juhendajad. Väljapanekut külastasid õpilased, õpetajad, lapsevanemad – kõik väikesed ja suured huvilised. Aga üle-eestilise laulu- ja tantsupeoaastatel oli kõigepealt näitus koolis, siis maakonna keskuses, ja kui töö sai seal punase täpi nurgale, siis sõitis preemiaks Tallinna, kus oli igal peosuvel avatud Eesti õpilaste suurejooneline käsi- ja kunstitööde näitus.

Sellised võimalused innustasid pingutama nii tunnis kui ka kunstiringis, nii õpilasi kui õpetajat.

Kiidukirjad õpilastele ei jäänud tulemata. Hea koostöö oli vilja kandnud ja hing oli rahul.

Oli loov, töine ja ilus aeg. Muidugi ka tänu toetavatele kaasteelistele ja kooli juhtkonnale. Meeles on kirgastav kunstireis ühes kolleegidega Itaaliasse.

Aga praegu?

Minul peab olema
natuke ülaseid hange all,
et üle elada talve.
Minul peab olema
natuke mustikaid hinge taga,
olgu säält metsast,
lapsepõlvest
korjatud.

(L. Viitol)

Praegu on Elle südame ja mõtetega enamasti Muhus. Õieti läheb mõte sinna juba jõulude ajal ..., et äkki sinililled juba liigutavad lume ja mulla all. Elle unistuseks on taastada sünnikodu sellisena, nagu ta seda lapsepõlvest mäletab. Palju on juba tehtud, aga palju on veel teha. Ja need roosid ning lillepeenrad – kõik tahavad pai. Abistavad muidugi ka poeg ja tütar ning lapselapsed.

Ellet rõõmustab, et tütretütar Annabel on samuti huvitatud kunstist ja käsitööst. Siin leidub võimalus oma teadmisi taas jagada ...

Vestluses selgus ka Elle esimene saladuslik kunstiõpetaja. See oli Simiste algkooli värviline koolitee. Iga päev tuli minna ja tulla kolm kilomeetrit jalgsi. Võimatu oli mitte imetleda järjest õitsema hakkavate sinilillede, ülaste, metskannikeste, pääsusilmade, kullerkuppude värvivaipa ja kui paljude tärkavate taimede erinevat rohelist. (Muide, roheline ongi juubilari lemmikvärv.)

Sügis eputas jälle omamoodi värvikirevusega, kuni tuli peale talv paljude mõtlike valgetega.

Õnn, kellel on niisugune koolitee.

Ja nüüd on selge, kust kauaaegse kunstipedagoogi, meie tänase Juubilari kunstiarmastus pärineb – Muhumaa Raegma Aadult.

Hea Elle! Tugevat tervist ja värvierksust mõtetesse ning tegemistesse soovib kogu koolipere!