Otsi
Artiklite sarjad
- Vilistlase vaatepunkt (2)
- Bookstagramid (49)
- Kümme küsimust (4)
- n päeva lõpetamiseni (35)
- Eesti päev (15)
- Koolilehe jõululood (16)
- Suveseik (16)
- Meie koolimaja 45 (6)
- #muusikasoovitus (6)
- Nädala kunstitöö (16)
- Kuidas läheb? (17)
- Õpilane küsib (8)
- Teel ajalukku (41)
- Elu pärast KGd (50)
- Kuu tegija (15)
- Töö ja kool (13)
- Inspira 15 (22)
- Arhiivinurk (48)
Rubriigid
Valdkonnad
Õpilaste sünnipäevad
22. november
- Imogen Metsniit 5.c
- Kristelle Kiil 8.b
24. november
- Krister Ivalo 3.a
- Tevin Kaljo 3.a
25. november
- Katreen Sepp 8.c
- Liisbet Sepp 9.b
- Theron Kütt 9.d
26. november
- Brenda Reinmägi 1.c
- Karola Koppel 2.b
27. november
- Brait Orav 6.a
- Daniel Kalaus 3.a
- Kevin Orav 6.a
- Sebastian Mägi 4.b
28. november
- Hendrik Suurpere 8.a
- Jette Saat 1.a
- Sarah-Roosi Rikmann 2.c
Töötajate sünnipäevad
23. november
- Kristiina Piipuu
26. november
- Grete Pihl
28. november
- Maren Aaviste
Meie kallis koolimaja saab sel suvel 45-aastaseks ning seda tähtsat sünnipäeva tähistame 22. juunil suure kokkutulekuga.
Enne seda aga kutsusime vilistlasi-töötajaid mõtisklema oma koolist, kus õpitud ja töötatud, kohtutud paljude kolleegide ja veel rohkemate õpilastega.
Mälestusi, mida meenutada, on palju! Mida meenutab oma kooliajast Maria Koppel, 29. lennu vilistlane ja praegune matemaatikaõpetaja?
Mis oli?
Oma kooliajast mäletan, et algklassides olid meil kunsti- ja reaalkallakuga klassid. Mina sattusin kunstiklassi ning minu klassijuhatajaks oli Merle Tustit. Isa hoidis küll kahe käega peast kinni, kui selgus, et laps pidi kunstiklassi minema – tüdruk ei hoia ju rütmigi, mida veel muusikast või laulmisest rääkida!
Kevadel lavastas meie klass muusikale. Mäletan etendusi „Punamütsike“ ja „Nukitsamees“. Juba esimene oli minu jaoks raske, kuigi seal laulma ei pidanud. Pidin aga laval päris üksi oma teksti rääkima ja näitlema ning juba see oli minu jaoks eneseületus. Käisime etendusi mängimas lasteaedades ning esinesime ka lapsevanematele.
„Nukitsamehes“ aga tuli mul olla kits, kellele Iti ja Kusti metsas süüa andsid ning seal pidin ka laulma. Laulsin sellest, kuidas mul on kõht tühi ja seda laulu laulan ma siiani, kui mul on kõht tühi ja istun söögilaua taga.
Lisaks näitlemisele laulsime ka kooris ja ansamblites ning käisime isegi konkurssidel. Kui see aga meil väga hästi välja ei tulnud, leidis õpetaja meile teise väljundi – tegime löökpillide ansambli. Ju mul see löökpillide mängimine ka väga hästi välja ei tulnud, sest mind pandi dirigendiks. Mäletan hästi, kuidas käisime lastevanematele esinemas ning siis leidsin, et mul on ikka parim amet kõigist. Sellal kui teised vaesekesed olid näost tulipunased ja pingutasid oma pille õigesti mängida, sain mina olla seljaga publiku poole ja võisin kaaslastele kasvõi nägusid teha.
Aga kui uhke tunne oli isal, et laps mängib ansamblis, näitleb ja laulab!
Mis on?
Praeguseks on muidugi selgunud, et oleks pidanud käima selles teises, reaalklassis. Matemaatikaõpetaja ikkagi. Aga samas – ehk tuli see hoopis kasuks? Muidu oleksin jätnudki kunstipoole unarusse, poleks tantsinud rahvatantsu, millega juba väikesest peale Merle juhendamisel tegelema hakkasin.
On paremaid näitlejaid ja lauljaid, aga võimalus proovida kõike oli väga kasulik!
Mis tuleb?
Eelnev kogemus on mulle andnud mõistmise, et tasub olla vastuvõtlik kõigele uuele ja olla avatud mõtlemisega, alati peab proovima! Ning seda on oluline meeles pidada nii lastel kui lastevanematel. Võibolla kõik ei tule kohe välja, aga kui lõpuks näeb uhke lapsevanem, kuidas tema laps on näiteks löökpilliansambli dirigent, siis see on ikka võimas tunne.
Ja kui saab sellise asja selgeks õpetatud, on kool väga tubli. Meil on väga head õpetajad, kes teevad oma tööd armastusega.
IT-spetsialist