„On laule inimeste sees, mis jäävad elama.“ (J. Viiding)

Just täpselt sellist pealkirja kandis minu lõpukirjand Kuressaare Gümnaasiumis 12. klassi lõpetades. Kirjutasin oma elulaulust, mis tol ajal koosnes vaid kolmest salmist, kuid tulevikku vaadates jäin unistama veel mitmest uuest salmist.

Laulukirjutajat minust ei saanud, kuid loovus kinkis hoopis uued väljakutsed. Juba väiksena teadsin, et ainult õppides võib midagi saavutada ning elama õpetab elu ise. Õpetas nii palju, et oma südames teadsin alati: saagu mis saab, aga päriselt tahan ma elada just Saaremaal.

Õnn ja juhus on minu elus mänginud tähtsat rolli. Saatuse tahtel tuli kutse tööle asuda Kuressaare Gümnaasiumis huvijuhina. Aukartus oli suur – mind ootasid kolleegidena ees ju endised õpetajad. Õnneks läks kõik hästi ja seda kuni tänaseni, sest töötan ju siiani oma endises koolis, juba 23 aastat. Nostalgialaksude osaliseks saan iga päev, mitte ainult vilistlaskokkutulekutel. Olla ise ühe kooli ajaloo üks peategelastest on äärmiselt põnev.

Kõik ajaga toimunud muutused on nagu ajalooline fantaasiafilm. Kes oleks osanud ette näha mõnikümmend aastat tagasi, et kooli ees ei seisa mitte ainult tavalised kokkukäivad jalgrattad, vaid rohelised iseliikuvad tõukekad?! Et lapsed ei tulegi ise kooli, vaid neid tuuakse kooli?! Koolikell ei kutsu õpilasi tundi, nad tunnevad ise kella. Koolisöökla menüüst on kadunud piimasupp kiluvõileivaga, kuid karamelli- ja piimakisellid on endiselt au sees ning lasanje on nagu pidusöök, millest ilma jäämine on päeva katastroof. Plekknõude asemel on sööklas päris nõud, ja kui kellelgi taldrik katki kukub, siis plaksutatakse, sest killud toovad ju õnne! :) Õppimise ja õpetamise ajaloost saaks eraldi artikli kirjutada, ei hakka siinkohal digiruumi raiskama. 

Oma lõpukirjandi viimases lauses olen lootnud, et elulaulu refrään tuleks niivõrd kaunis, et selle heli jääks mulle alatiseks pähe kumisema. Usun, et minu töö võtmes see nii ongi. Armastan oma kooli väga!