Kristel Paju, 9.a klassi juhataja

Armas 9.a!

Mul on tohutult vedanud, et olen saanud teiega koos käia läbi enamuse põhikooli klassidest. Need aastad on olnud väga suure väärtusega, sest teie olete minu kõikidest klassidest esimesed, kellega ma nii palju aega olen saanud koos veeta ja suurtes kogustes ilusaid mälestusi koguda! Teie olete kasvatanud mind empaatilisemaks, kannatlikumaks, minust on saanud hea kuulaja ja te olete olnud tohutud motivaatorid. Tänu teile olen püsinud noor ja aktiivne, kuna teie puhul kehtib tõsiasi, et kui teil on piisaval hulgal huvitavaid tegevusi, siis ei satu te mingitesse jamadesse ja paistate silma ka teiste klasside seast, olgu see siis näitlemises, Playbackis, spordivõistlustel ... Vaadates teie tutiaktuse videot, võib öelda, et me oleme jõudnud koos tohutult palju toredat korda saata ... Mul on olnud suurim rõõm ja au olla teile „kooliemaks“, kellele võib alati (ka edaspidi) tulla oma murdest ja rõõmudest rääkima❤️

Kohe on eksamite aeg käes, viimane spurt enne ilusat lõpuaktust. Kuna te olete tohutud ülemõtlejad, siis jätke kõik see ebakindlus eksamiukse taha ja võtke kaasa vaid enesekindlus! Uskuge endasse, olge üksteisele sellel lõpusirgel toeks!
Ja kui tunned, et on ikkagi vaja kedagi, kellele toetuda, siis leiad mind alati ruumist 407 ❤️ Olete mulle väga kallid!

Kristin Lauri, 9. a klassi juhataja

9. klassi lõpusirgele jõudes on aeg võtta hetk, et mõtiskleda teekonna üle, millel koos käinud oleme. Rõõm (mis siin salata, vahel ka paras peavalu) on olnud jälgida, kuidas te viimasete aastate jooksul kasvanud ja arenenud olete ning ma olen uhke selle üle, mida me klassina saavutanud oleme. Võiks ütelda, et pätudest on hakanud saama hoolivad, loovad ja humoorikad noored. Teekonnale tagasi vaadates loodan, et ka teie tunnete, et on aeg tähistada oma õnnestumisi, oleme õppinud väljakutsetest ja siht on silme ees.

Ületatud on mägesid, õnneks vahel lihtsalt künkaid.

Olete värvikas seltskond, kes on andnud mulle kui klassijuhatajale õppimiseks ja arenguks hea pinnase.

Igaüks teist kasvab ja areneb oma ainulaadsel viisil. Mõned teist on akadeemiliselt silma paistnud, teenides järjekindlalt parimaid hindeid. Teised on näidanud üles erakordset loovust ja uuendusmeelsust, saavutades silmapaistvaid tulemusi koolivälises tegevuses. Ja te kõik olete näidanud üles märkimisväärset isiklikku kasvu, ületades väljakutseid ja arendanud olulisi eluks vajalikke oskusi, nagu vastupidavus, sihikindlus ja empaatia.

Aitäh, armas 9.a, et olete aidanud mul kasvada. Soovin, et mäed, mida ületama hakkate, on kõrged, et pingutama peaks, aga loodan, et mõni tundub ka pigem künkana. Ja kui mägi tundubki liiga kõrge, siis oleme teie jaoks alati olemas, koos on ehk kergem.

Eve Tuisk, 9.b klassi juhataja

Beekatele!

Kui mina teie klassijuhatajaks hakkasin, oli Kristi selles rollis juba mõnda aega olnud. Suuresti tänu talle ma selle väljakutse vastu võtsingi – sest mis muud see klassijuhatamine on kui üks suur proovikivi. Aitäh, Kristi! Ma arvan, et see oli õige otsus, sest viimasest kahest aastast on kaasa võtta palju. Kõike ei ole mõtet siin loetlema hakata, sest sain enda kohta ikka üpris palju teada, aga mis peamine – õppisin teilt päriselt seda, et mitte midagi hullu ei juhtu, kui kõiki endale võetud või saadud ülesandeid täita ei jõua ega jaksa või kui teha neid natuke väiksema pingutusega kui tavaliselt. Aga … Õppisin ka seda, kui palju võib ühte päeva või nädalasse mahutada, kui siht on silme ees ja süda asja juures.

Mida teile ellu kaasa annan, armsad beekad? Andke endale armu, võtke aega molutamiseks, väljapuhkamiseks, tõeliselt heaks uneks! Selles lõputus virvarris on hästi oluline ära tunda, milliste ülesannete täitmine on eluliselt tähtis ja millistest võib n-ö kõrvale hiilida. Valikuid tuleb osata teha. Ärge kartke väljakutseid, ärge peljake pingutust, aga ärge unustage seejuures, et kui kõike ei jõua, tehke vähem, või kui üksi ei jõua, tehke kellegagi koos.

Kristi Hints, 9.b klassi juhataja

Minu klassijuhatajaks saamise ja olemise lugu kätkeb endas nii palju õppetunde, et kujuteldav ääremärkuste leht mu peas on tihedat teksti täis. 

2020. aasta veebruaris õpetaja Gretele antud lubadust, võtta uuel õppeaastal temalt üle 7. klassi juhatamine, sain juba kiruda napilt kuu aega hiljem, kui elu veeretas mulle ette hoopis uue töise väljakutse koolist eemal. Kuna mulle on alati pakkunud pinget iseenda võimete proovilepanek (ja sams peavalu teatav otsustusvõimetus), siis võtsin vastu topeltväljakutse - kaks uut ametit korraga. Klassijuhatamise töö küll selle tingimusega, et teen seda kolleegiga kahasse.

Millist tarkust ma sellest kolme õppeaasta pikkusest virvarrist kaasa tahan võtta ja ka klassile kaasa anda? Esiteks, antud lubadus on püha. Kui asjaolud muutuvad ja lubaduse pidamine läheb keeruliseks, tuleb läbi proovida kõik võimalused selle hoidmiseks, mitte leida vabandusi, et loobuda.

Teiseks, vigade tegemist ja läbikukkumist ei tohi karta ega häbeneda - nendest saad tihtilugu paremaid õppetunde kui õnnestumistest. Mulle meeldib ikka naljatades öelda, et tegijal juhtub - kui ei juhtu, siis järelikult pole sa tegija. 😉

Üsna tabavalt võtab minu mõtted kokku üks segase päritoluga, ent üsna tuntud meelerahu palve: "Anna mulle rahulikku meelt, et leppida asjadega, mida ma muuta ei saa, julgust muuta neid asju, mis on minu võimuses ning tarkust, et neil kahel vahet teha."

Tarkust, julgust ja rahulikku meelt, armsad lõpetajad!

Kersti Kirs, 9.c klassi juhataja

Meie ühisel teel on olnud nii rõõmu kui väljakutseid. Kogemused ning emotsioonid on olnud hindamatud ning klassina olete minu südamesoppi omale mõnusa pesa vooderdanud. Olete näidanud kuue kooskäidud aasta jooksul, et positiivse suhtumise ning üksteise toetamise, vahel ka sõbraliku nügimise abil on võimalik läbi minna nii tulest kui veest.

Olge valmis uuteks väljakutseteks, kartmata vajadusel abi küsida. Lapseliku uudishimu ning hea huumoriga on võimalik mägesid liigutada. Soovin, et rõõm pisimatestki saavutustest innustaks teid uutele tegudele.

Pidage meeles, et teil on alati võimalus valida siin inimeseks olemise piiritutel aladel – valige rada, mis viib unistuste suunas. Kõrget lendu!

Maria Koppel, 9.d klassi juhataja

Esmaspäeva hommik 5.00 äratus. Söön hommikusöögiks putru. Mäletan, et ema tegi mulle alati eksamipäeva hommikul mannaputru. Ärevus on sees, puder käib suus ringi. Söön ikkagi lõpuni.

Kell 5.30 vaatan, et mul oleks kõik vajalikud joonestusvahendid kaasas. Kindlasti ka pudel vett. Panen kõrva lapse kõrvarõngad, et oleks mingi talisman kaasas. Kannan alati olulistel hetkedel talismane.

Kell 6.00 väljub buss Tallinna. Olen teel matemaatika eksamile.Olen eelnevatel päevadel palju õppinud. Kindlasti oleks ju saanud rohkem ette valmistuda, alati jääb
üks päev puudu. Viimasel õhtul tavaliselt enam ei õpi. Lasen ajul puhata ja loen hoopis ilukirjanduslikku raamatut, et mõtted mujale saada ja nii-öelda logeleda.

Nüüd bussis istudes kordan veel üle mõned olulisemad valemid ja lahenduskäigud. Teen kordamisse pausi ja kirjutan teile. Alati on kuidagi kergem, teades, et ma ei ole sellises situatsioonis üksi. Teistel on sama mure: kohe-kohe on algamas eksam. Praegu ei tundu see just väga julgustav, aga me saame hakkama! Päriselt!

Edu kõigile, kellel on ees ootamas eksamid! Jõudu ja jaksu emadele-isadele, kes keedavad meile hommikul putru! Kannatlikkust toetajatele! Palju lennukaid ideid!