Paljud meist juba ootavad seda päeva, sest see on üks suur samm tuleviku poole, aga on ka neid, kellele toob see mõte pisara silma, sest on läbitud üks imeline etapp imeliste lennukaaslastega, kellega tuleb juba peagi hüvasti jätta. Jaanuaris ootab meid ees suusalaager, mida oleme kõik juba nii kaua oodanud. See on üks viimaseid meie lennu koosviibimisi. Saame kõik öelda, et oleme lähedasemad kui kunagi varem ja hindame igat järgmist hetke ja koosolemist veelgi rohkem ning sellepärast teeme sellest parima viimase laagri, mis meie lennul üldse olla saab.

Ainult pool aastat on jäänud hetkeni, kui seisame, lõputunnistused pihus, rõõmupisarad silmanurgas, aktusel. Teeme seda klassikaaslastega, kellest mõnega oleme koos koolis käinud peaaegu poole oma elust, teistega natuke vähem, ja lennukaaslastega, keda üheksanda klassi jooksul aina rohkem ja rohkem tundma õpime tänu laagrile ja ürituste korraldamisele. 

Pool aastat tundub väga pikk aeg, kuid sisimas juba teame, et varsti-varsti peame ütlema head aega klassikaaslastele, lennukaaslastele, õpetajatele: kõikidele neile, kes on aidanud meil areneda edasi ja suunanud meid uue eluetapini.

Suur aitäh kõigile, kes on meid nii kaugele toonud: abistanud rasketel hetkedel, mitte alla andnud ja meisse alati uskunud. Tänu teile oleme praegu siin ja juba varsti veelgi kõrgemal.