Elas kord üks talupoeg, kes pidi iga päev mõisniku jaoks rasket füüsilist tööd tegema. Talupoeg vedas kive, kündis maad ja toitis loomi, kuni ühel päeval tal kõigest sellest kõrini sai.

Oli külm talv, talupoeg istus lumekirmega kaetud kivile ning pidas habet sügades plaani, kuidas talust põgeneda nii, et mõisnik seda tähele ei paneks. Kuna talupoeg oli väga rumal ja oskas vaid füüsilist tööd teha, ei mõelnud ta sellele, kuhu edasi elama asuda. Talupoeg istus ja istus kivil, kuni kondid tundetuks muutusid.

Ühel hetkel tuli mõisnik suure kisaga, et too talupoeg kõik loomad nälga jätnud. Mõisnik küttis talupojal kere kuumaks ja soojuse jätkuks saatis ta tagasi tööd tegema. Talupoeg ei plaaninudki loomi toita, vaid istus tagasi kivile, kratsis habet ja mõtles edasi.

Kui ta oli istunud ja mõelnud seal juba paar tundi, tuli ühel hetkel mõisnik, kel juba villand, et talupoeg niisama tagumikuga kivi soojendab. Selle peale võttis mõisnik jälle talupoja nuhtlemise ette. Talupojal köeti taas kere kuumaks ja too läks tagasi külmale kivile istuma. Istus tunnikese, paar, kuid loomi ta toitma ei läinud.

Ootamatult hakkas kivi tema all kangesti võbelema ja värisema, justkui tahaks keegi sealt välja pugeda. Mees arvas, et on peast metsa poole minemas, kuid kui talupoeg püsti tõusis, puges kivi alt nähtavale hirmus kole ja kidurik kääbus. „Mida sa siin passid, mine enne, kui uuesti naha peale saad,“ ütles too. Talupoeg kratsis oma lumivalget habet ega saanud enam midagi aru. „Oled sa tumm või lihtsalt loll?“ küsis kidurik nüüd uuesti, tehes ümber kandilise kivi tiire. „Kuhu ma siis minema peaksin?“ oli talupoeg õnnetu. „Mine otse läbi suure metsa, pikalt ja kaugele, sealt edasi tuleb juba väike puumaja, koputad uksele ja küll näed.“ Mees ei saanud ikka veel midagi aru ja pilku kõrvale heites oli kääbus juba kadunud. Talupoeg kahtles reaalsuse ja unelma vahel, kuid tal ei jäänud muud üle, kui põgeneda mõisniku terrori eest ,ja nii asus ta teele.

Oli juba pime, taevas oli must ja lumi valgem kui eal. Puud kriiksusid tuule käes, hetk hetke järel lasid metsikud loomad oma keelepaelad valla. Talupoeg kui suur ja tugev mees ei kartnud. Ta kõndis terve igaviku, kuni oli alla andmas. Mehe jalad ei kandnud teda enam ja ühel hetkel torkas talle kahtlane kogu silma. See oli suur kivi. Ta istus nõutuna kivi kõrvale ja toetas kätega pead. Ta ei teadnud, kaua ja kuhu edasi. Talupojal oli häbi olla nii rumal.

Pikalt seal norutades märkas ta midagi kummalist. Kolm väikest punaste mütsidega kääbust tulid puude vahelt, käes tõrvikud. Täpselt nagu too kidur ja kole kääbus mõisniku juures, ent kolm kääbust olid palju nooremad ja nägusamad. Talupoega nähes kääbused taganesid. Talupoeg ruttas neile pikkade sammudega järele. Jõuti vana ning äbariku puumaja juurde. Puumaja oli kaunistatud tulukeste ja küünaldega. Nüüd oli talupoeg kindel, et too kidurik kääbus polnud talle niisama puru silma ajanud. Mees mõtles, mis nüüd saab. Ta astus telliskividest trepile ja koputas kolm korda vastu tugevat ust. Uks avati ja vastu vaatas veel kääbuseid. „Sind me ootasimegi,“ lausus keegi neist. Talupoeg vaikis taas. „Meil oleks vaja üht suurt ja tugevat meest, kes praegusel pühade ajal lastele kingid kätte viiks,“ jätkas taas üks kääbustest. „Kas sina aitaksid?“ Mees otsustas vähemalt proovida ja noogutas nõusolekuks. Nende koostöö sujus ladusalt ja kääbused hakkasid talupoega kutsuma jõuluvanaks. Jõuluvana otsustas kääbuseid kutsuda päkapikkudeks, sest too sõna pole nii inetu.

Sellest sündiski jõulude traditsioon üksteisele heameelt valmistada. Ja kui nad veel surnud pole, elavad kõik väga õnnelikult.