Muuseumis sai hea ülevaate nendest oludest ja raskustest ning metsavendadest, kes proovisid end Vene võimude eest varjata. Osa inimesi oli nõus neid söögi või riietega abistama, isegi kui see tähendas vangistust või surma. Nendel aegadel ei saanud kedagi usaldada. Indrek Reisko

Metsavennad tegutsesid peamiselt II maaimasõja ajal. Nad elasid peamiselt metsas. Osad neist rüüstas asju, röövis poode ja lõhkus. Metsavennad olid nii salajased, et mitte keegi, isegi mitte nende oma ema ei teadnud, kus nad on. Kerten Bachman 

Muuseumis oli näha seitse 40-liitrist piimanõu, mis sisaldasid vajalikke tarbeesemeid: prille, tulemasinaid, fotokaameraid, aga ka isamaalisi luuletusi. Grete Aavik

Sõjajärgsel kümnendil langes Saaremaal vähemalt 500 metsavenda. Üks kuulsamaid metsavendi oli Elmar Ilp. Maarja Põder: 

Metsavendi liigitati kaheks: aktiivseteks ja passiivseteks. Aktiivsed olid need, keda Nõukogude julgeolek nimetas bandiitideks ja enamjaolt olid need aktiivselt tegutsevad salgad. Passiivseid nimetas Nõukogude julgeolek illegaalideks – need, kes ainult varjasid end. Kätriin Maiste

Osa metsavendi oli pärast Eesti taasiseseisvumist veel 10 aastat metsas. Kristofer Kütt

Salastatus oli metsavendade kõige tähtsam nõue, mis algas iga metsavenna isikust. See tähendas, et metsavend ei tohi kasutada oma pärisnime, vaid pidi kasutama hüüd- või varjunime. Laura Kolk

Oma aktsioonidel kasutasid metsavennad tihti kaitseliidu tunnustega mundreid, kuid metsavendade vasakul varrukal oli näha kotkast, mis oli Saaremaa Lendav Saarmas. Merily Rand

Metsavendlust uurinud ajaloolaste arvates oli Eestis pärast II maailmasõda umbes 14 000–15 000 metsavenda. Lisete Kuusk