Millised mõtted ja emotsioonid sind valdavad, kui seisad oma vanas koolis tahvli ees õpetajana, mitte ei istu õpilasena klassis?
Lõpuks ometi! Kuressaare Gümnaasium andis mulle ilu olla osake sellest suurest kooliperest, vabaduse minna ja tõe tagasi tulla. Nii ma tulingi – õpetajana ja Kuressaare Nooruse Kooli. Unistus sellest hetkest on end minus peitnud juba viimased kuus aastat ja lõpuks seista siin, kuhu näen end kuuluvat, paremat tunnet lihtsalt polegi.

Kuidas hindad enda praktikakogemust Nooruse koolis? Mis sind kõige rohkem ehmatas-üllatas-imestama pani?
Mul oli Nooruse koolis tõsiselt tore, mind võeti avasüli vastu ja tundsin end siin väga koduselt. Kuna praktika Nooruse koolis ei ole aga minu esimene, siis suuremad ehmatused-üllatused on juba varem kogetud. Kuid tegelikult leiab lastega koos töötades igast päevast mõne üllatuse, imestushetke või ehmatuse. Nende loomingulisusel pole ju piire!

Mida sa kõige rohkem õppisid põhikoolipraktika käigus?
Arvan, et õppisin rohkem ennast tundma ja usaldama. Leian, et sellest sõltub tegelikult ka kõik ülejäänu õpetajatöös: kuidas ma oma tööd teen, milliseid meetodeid kasutan ning millised on minu eesmärgid õpilaste haridustee kujundamisel. Lõppude lõpuks laob iga õpetaja, iseenda vaadete kaudu, vundamendi oma õpilaste omale.

Millised on su edasised plaanid? Kes sinust tulevikus saab?
Plaane on palju ja tulevik on liiga abstraktne mõiste. Ainus, mida lubada oskan, on see, et ükskõik, mida tulevik toob, teen alati oma asja ning seda kogu hinge ja südamega.

Kuidas Saaremaa sinu plaanidesse ja plaanidega sobib?
Saaremaa on minu koht, selles pole küsimust, kuid millal ja kuidas tee mind siia päriselt tagasi toob – ei tea. Aga tagasi ma tulen!

Laura, soovime sulle põnevaid väljakutseid ja edukat õpingute jätku!