Igaüks, kes mõnda metsa nõnda omaseks pidanud, et teab iga puud ja seenekohta ja urukest, tunneb sama, mis Pauline. Ta on kevadel imetlenud selle sinilillelist tärkamist ja vaadanud puudele tekkivaid hiirekõrvu, otsinud suvekuumuse eest puude juurest varju ning uudistanud sipelgate ja muude mutukate tegutsemist, muretsenud kõrgete kaskede sügistormides vastupidamise ja kuusepoegade jõulupuuks saamise pärast.

Püttsepp ei kirjelda probleeme ainult loos tegutsevate inimeste vaatepunktist, vaid püüab sündmusi edasi anda ka loomade, lindude, putukate ja puude-põõsaste seisukohalt. Samuti tõuseb ta aeg-ajalt lootasandilt kõrgemale, on nn kõiketeadev jutustaja, kes otse lugejale oma seisukohti edastab. Niimoodi, silmas pidades kõiki metsa aspekte, näitab kirjanik metsa ökosüsteemina, milles ühe aspekti muutmine mõjutab olulisel määral kõigi selle osaliste elu-olu.

Vägagi kokku kõlab Püttsepa ja Muzikante raamat tulevasuvisel, 13. noorte laulupeol „Püha on maa“ poistekooride ettekandel esitusele tuleva Andres Valkoneni ja Leelo Tungla lauluga „Las jääda ükski mets“. Tungal sõnastab tunde, mis tabab meid, „kui on laulmas kirved“, võrreldes inimest puuga - „kuuled, langeb laaste sinu endagi puust“. Loodan, et need, kes laulukaare all seda laulu laulavad või Püttsepa Pauline-raamatu läbi loevad, ei võta nii ohtralt „kõnelda kirve keeles“, vaid oskavad hoida seda aastatuhandeid tagasi tekkinud varjupaika, toasooja ja toidupoolise andjat, hingekodu.

Nii kirjutab raamatu kohta lastekirjanduse uurija Jaanika Palm Eesti Lastekirjanduse Keskuse kodulehel. Täpsemalt saad raamatust lugeda juba sealt!