Ma istun murul. Rannas. Täiesti üksinda. Selles rannas, kus me piknikku pidasime, kus me kive vette loopisime, kus me pihlaka all lebasime ja õhtuti tähti vaatasime. 

Tuul on tugev ja sasib mu juukseid. Taustal on kõva merekohin. Suvi on läbi ja kõik on koolis. Kui mina lahkun, jääb siia vaid üksik pihlakas.  

Kaisa

 * * * 

kui külmast ma kramplikult
viskusin maha
ja kaugusse vahtima jäin
siis kuulsin ma ainult
see meri, mis vohab
ja tuule käes siingi on võim
sõrmed tõmbunud on punaseks
kui marjad
mis ripuvad minu kohal õhus
silme ees tekivad punased ribad
ja valgus need
sama ruttu lõhub
käed on nüüd tuimad
südamel on valus
kas pimedamaks annab veel minna?
ehkki okste vahelt paistab
see hõbe kuuvalgus
ja mina jään üksinda sinna 

Melani 

* * * 

Tuul vuhises mööda maad. Muru lehvis ning lehed sahisesid igas suunas. Külm puges vaikselt põue, aga meri oli rahulik. Vaikselt lainetas ning vesi tundus tavalisest tavalisest sinisem. Hästi ilus oli kõik. Paat seisis nagu ikka omal kohal. Polnud grammigi muutunud. Taevas oli kuidagi kahvatu. Ei pilves ega selge. Selline vahepealne. Ning kivide keskel oli pihlakas. Pihlakal polnud enam marju. Sügis oli jõudnud lõpule ja külm oli teinud oma töö. Alati siin istudes mõtlesin, miks on teda ainult üks? Kas teised pole saanud siin kasvada või pole see üks lasknud? Polnud kunagi selget vastust.  

Läksin ja istusin üle pika aja jälle kividele ja vaatasin. Vaatasin rahulolevalt merd ja kuulasin selle kohinat. Kunagi kuulasin alati muusikat, et niimoodi saaks kõige paremini olukorda nautida. Aga praegu tahan viibida ainult selles hetkes ja mõelda mitte millelegi muule. See on päriselt rahustav. Siis torkas pähe ikkagi see pihlakas. Miks on ta üksi? Ema kunagi ütles, et koos on ikka ju parem ja alati otsi enda kõrvale keegi. Aga miks ka mõned inimesed siis üksi on? Kas neil ei ole hea? Selliste mõtete peale mõtlemine võib minna kahtemoodi: mul hakkab kas pea valutama või jõuan lahendusele. Seekord läks seda teist moodi. Ma jõudsin mõttele, et üksi on hea. Kui sa oled jõudnud enda sees selle rahupunktini, siis on üksi olemine teistsugune. See on päriselt hea. Kas pihlakas jõudis sinna punkti? Ilmselt küll. Miks muidu suudaks ta üksi olles olla nii tugev. 

Lisette 

 * * * 

Kõndisin ühel lõunapoolikul tormise mere ääres. Viskasin lõbu pärast iga natukese aja tagant mõne kivi vette. Olin natuke kõndinud, kui nägin ühte mahajäetud paati. Kuna mind mahajäetud asjad huvitavad, tõstsin tempot ja kõndisin kiirelt paadini. Paadis küll sees polnud midagi, aga pettunud selle üle ma ei olnud. Istusin paati ja kujutasin ette, et olen selle paadiga merel ja püüan üksinda kala. Olin omas mõtteis, kui kuulsin järsku nagu mingit häält. Vaatasin ringi ja see hääl tuli justkui ühe pihlaka seest. Läksin selle juurde, hääl läks aina valjemaks. Küsisin, kes seal on, ning mulle vastas puu. Olin imestunud ja küsisin, kuidas ta räägib. Ta vastas, et see on üks pikem lugu. Ta hakkas rääkima mulle sellest paadist. Kunagi olevat selle paadiga põgenenud üks pere sõjast ja ta polnud rohkem neid näinud. Vaatasin nüüd paati hoopis teise pilguga. 

Alex