Minule meeldis laager väga, sest enamasti on laagrid karmid, aga meil oli tore ja juhendajad arusaajad. Me ei pidanud paduvihmaga õue minema, mis oli väga tore. Minu arust on üsna tavaline, et kui on laager, siis on kõik elevil ja karjuvad ja magamajäämine on täiesti  võimatu. Õnneks meie tüdrukud olid rahulikud ja magada sai korralikult. Meie juhendajad saavad üksteisega väga hästi läbi ja atmosfäär oli tore ja rahulik. Kõik laagrilised said omavahel hästi läbi ja minu arust võiks sarnaseid laagreid veel tulla, et midagi ägedat õppida.

Sel korral õppisin näiteks põhjalikumalt maskeerima. Kui siiamaani olen noorkotkastega metsas käies maskeerimisvärvidega nägu maskeerinud, siis sel korral harjutasime ka seda, kuidas peakatet taimedega maskeerida. Kaitseväes öeldakse selle kohta kamotamine.

Meie juhendaja Merike võttis laagri kokku nii: „Saime palju teada, kuidas käituda, kohtudes metsas metsloomadega. Kuidas aidata viga saanud sõpra. Enim põnevust pakkus maskeerimine ja loodusest maskeerunud kaaslase otsimine. Ise valmistasime oma söögi ja seda maitsvam see oli. Vahelduseks meisterdasime järjehoidjaid, lillevaase ja helkivaid kuusirpe. Tiimitööd harjutasime luuletuse kirjutamisel ja linnaorienteerumisel. Igati tegus ja mõnus laager.“

Mina arvan, et sellised laagrid on olulised, sest nii saab oma rühmakaaslastega lähemalt tuttavaks ja õpib uusi asju lühikese aja jooksul.