Mäletan, et esimesel koolipäeval õpetaja küsis: „Mida me teeme enne tunni algust?“ ja üks tüdruk vastas, et peame püsti tõusma. Minule kõlas see väga imelikult, sest televiisorist olin näinud, et kui tunnikell heliseb, siis kõik hoopis istuvad.
Mäletan ka, et meie klassijuhataja soovis, et teeksime nimesildid ning mulle väga meeldis Kermo silt, sest sellel oli äge mõõk.  Aksel, 9.a

Ainus, mida mäletan, on see, et arvasin talveaia basseini olevat selle, kus hakkavad olema meie ujumistunnid. Heily, 9.a

Mäletan esimesest koolipäevast aastal 2014, et olin just paar päeva enne kooli Hispaania reislit tagasi jõudnud ning see tähendas, et olin kõikidest lastest kolm korda tumedam. Aktusele jäin hiljaks, mis oli juba niigi piinlik, aga kõige hullem oli see, et ma ei teadnud enda klassist kedagi. Saara, 9.a

Mina mäletan enda esimest septembrit niipalju, et mul oli üks väga hea sõber, kellega me koos tulime ühest lasteaiarühmast, ja meil mõlemal oli väga suur hirm aula ette minna, kuna kõik olid nii suured ja meie nii väikesed. Kermo, 9.a

Ma väga hästi ei mäleta oma esimest koolipäeva, aga mäletan seda, kuidas astusin klassi ja mulle jäi üks tüdruk silma, nii et läksin ta juurde ja küsisin, kas ta tahaks minu pinginaaber olla, ning ta oli nõus. Sellest ajast saati oleme parimad sõbrannad. Lauren Lilly, 9.a

Tõusin hommikul, käisin pesus, sõin, pesin hambad. Tõmbasin sokid ja viigipüksid jalga, valge triiksärgi ning musta pintsaku selga. Sättisin kikilipsu ja astusin uhkelt koduuksest välja. Ema ja isa tõid mind kooli. Vahepealset enam ei mäleta, aga mäletan hetke, kui tehti klassipilt: Siimon nuttis, nägu punane, ja Miko oli lihtsalt näost valge, minul endal oli väga rõõmus tuju, nägu naerul. Kui pilt oli tehtud, suundusime klassi. Sain endale päris esimese pinginaabri – Oskar Kiil. Päris jube! Kerdo, 9.a

Ainus, mida mäletan oma kõige esimesest 1. septembrist, oli see, et kui ma astusin oma klassi, olid paljud kohad juba võetud ja üks koht, mis oli vaba, oli ühe tüdruku, Heily kõrval. Heilyt teadsin juba lasteaiast, kus me polnud just suured sõbrad ja mina ning minu mõned lasteaiakaaslased teda veidike kiusasime. Sellepärast istusingi tema kõrvale, sest tegelikult ju veidi teadsin teda. Kui olin tema kõrvale istunud, ütles Heily mulle: „Noh, kas kavatsed mind nüüd edasi kiusata?“ Tundsin ennast kohe väga halvasti, aga nüüdseks oleme parimad sõbrannad ja eks ma ikka praegu kiusan ka teda päris palju. Anette, 9.a

Minu esimesel 1. septembri hommikul olin ma väga energiline, sest ma ei teadnud koolist veel mitte midagi. Ainuke mõte minu peas oli see, et mis seal tehakse. Kui ma oma perega kohale olin jõudnud, sain ma aru, mis seal tehakse – seal õpitakse. Ma läksin oma klassi ukse juurde, astusin sealt uksest sisse ja nägin õpilasi, kes nägid välja sama rõõmsad nagu mina. Seejärel vaatasin ma otsa oma õpetajale, kes oli meist kõigist kõige rõõmsam. Aron, 9.b

Mäletan, et ma olin kodus nii julge, et ma lähen otse klassi, aga klassi ukse taga seistes ma ei julgenud siseneda. Ma mäletan veel, et lugesin suhteliselt hästi, aga mul ei tulnud eriti välja liitmine ja lahutamine. See-eest ma oskasin hästi korrutada ja jagada. Kui ma mõtlen selleaastasele esimesele koolipäevale, siis see mulle väga meeldis, kuna ma sain oma õele toeks olla. Tal oli küll närv sees, aga ta oli tugev ja ütles, et talle meeldis esimene koolipäev ja ta leidis endale kohe sõbrad. Mulle meenub, et mina sain esimeses klassis väga palju märkusi, aga kõige paremad olid ikkagi need vahetunnid. Meile meeldis nende ajal salaja koridorist väljas käia. Kuna õpetajad olid selle ära keelanud, siis just tekkis tahtmine minna. Fredi, 9.b

Esimesest 1. septembrit mäletan ma häguselt, kuid siiski midagi on meeles. Kõigepealt astusin klassi ja nägin, et kõik minu sõbrad juba istuvad üksteisega. Ega see mind väga heidutanud. Istusin siis hoopis uksepoolsesse ritta kõige tagumisse pinki, kus istus vahvate blondide lokkidega tüdruk Kirke. Kirke hakkas mulle kohe oma koerast Sunnyst rääkima – kui ilus ja karvane Sunny on. Ma arvan, et Kirke kõrvale istumine oli väga hea idee, sest tänaseni on Kirke üks mu parimatest sõpradest. Sophia, 9.b

Esimesel koolipäeval pidime kõik klassi ees seisma, kuni õpetaja meid istuma suunas. Olin väiksena palju julgem kui praegu, kuid isegi siis ei suutnud ma sõnagi kaaslastele poetada. Hiljem kui mind pandi istuma Sophia kõrvale, valisin mingil seletamatul põhjusel esimeseks jututeemaks oma koera. Ehk mõtlesin, et kui räägin millestki nii meeldivast ja armsast kui koer, siis meeldin mina teistele rohkem. Kellele ei meeldiks loomad? Naerame siiani Sophiaga selle vestluse üle. Ükskõik kui kohmakas meie sõpruse algus ka oli, täna oleme lähedasemad kui kunagi varem ja meid ümbritsevad ka paljud teised sõbrad ja sõbrannad, nagu Luise ja Mariliis. Esimestest aastatest meenuvad veel templid, mis kaunistasid õpilaste töid hinnete asemel. Olin pidevas hirmus, et ühel päeval näen oma tööl suurelt ja punaselt „Harjuta!“-templilt jäänud märki. Suurim nõrkus oli mul tol ajal kell ning aja tundmine. Pidin seda isegi korra peale tunde harjutama jääma. Tavaliselt ei olnud mul õppetöödes raskusi ja seega tundus kella õppimine võimatu ülesandena. Õnneks võin täna uhkusega öelda, et võimatu see ei olnud ja kella tunnen nüüd hästi. Kirke, 9.b

Minu mõlemad vanemad tõid mind koos klassi. See oli väga õudne, sest õpetaja Ülle küsis mu nime, kuna ta oli selle ära unustanud. Mu ema ütles, et ma ütleks oma nime, aga ma ei julgenud seda teha. Pärast seda ma istusin oma kohale ja rohkem ma ei mäleta, mis koolis toimus. Kodus ma sain palju kommi. Esimesel päeval sõin enamiku ära. Pidin neid ka oma õega jagama, aga ma ei tahtnud. Mu ema kandis musta värvi riideid. Ma istusin Aroni juurde, sest ma teadsin teda juba lasteaiast. Kennet, 9.b

Mäletan oma esimesest aktusest vaid üht asja. Kuna minu ema käis samuti Kuressaare Gümnaasiumis, siis pidin ma võtma tema vana tekli. Teised õpilased olid kõik saanud uue ja kena tekli, kuid minu oma oli natuke kulunud ja vana. Aktuse ajal seisin oma uue klassiõe kõrval ning mäletan, millise pilguga ta minu teklit vaatas. See tüdruk mulle peale seda väga ei meeldinud, kuid naljakas on see, et tänaseks päevaks on ta üks minu parimatest sõpradest. Mariliis, 9.b

Mäletan, kui suur tundus koolimaja, kui esimest korda koolimajja astusin. Oli ka selline imelik lõhn, mida enam ei mäleta väga hästi. See lõhnas nagu pliiatsid ja raamatud. Arvan, et seda lõhna ma enam ei tunne ega mäleta seepärast, et olen sellega juba harjunud peaaegu üheksa aastat. Võrreldes esimest 1. septembrit viimasega, on suurim vahe see, et kool oli nii palju noorem. Olid alles vana ujula ja vanad arvutiklassid. Sellel ajal olid veel mu mõlemad vennad koolis, mis oli äge, sest see tekitas vahel koduse tunde. Nüüd aga pean üksinda koolis käima ja lõpetama. Asi, mis mulle just silma torkas, on see, et kasutan siiamaani 1. klassi pinalit, mis ütleb, et vahest esimene valik või võimalus ongi kõige parem. Rudolf, 9.b

Kõige põnevam oli see, kui 12. klassi õpilased meil kätest kinni võtsid ja nendega ringi jalutasime. Nähes oma aabitsat, olin üliõnnelik, sest see oli „Lotte aabits“. Kunagi olin ma suur Lotte fänn, sest no kes ei olnud. „Lotte aabits“ on mul siiani alles koos teise klassi lugemikuga. Siiamaani sirvin neid raamatuid. Ega ma täpselt teadnud, kus koolis midagi asub, seega ma arvasin, et talveaia purskkaev on meie ujula, mis tagantjärele mõeldes oli väga naljakas. Kui ma sain teada, et koolis lõunauinakuid ei ole, olin ma päris pettunud. Eliis, 9.b

Mäletan, et olin hirmul väike tüdruk ja juhtuski see tüüpiline asi, et ei kuulnud oma nime, kui mind õpilaspileti ja aabitsa järele lava ette kutsuti. Kui pilti tehti, ei suutnud ma silmi lahti hoida, sest päike paistis silma. Pärast aktust olid minu käed kõik lilledega kaetud ning tundsin end suure tüdrukuna, kes alustab oma kooliteed. Kui koju jõudsin, tulid meile külalised: vanavanemad, onud, sugulased. Mäletan, et vanaema kinkis mulle tooli, et oleks mugavam koolitöid teha. See tool on mul siiani alles minu noorema õe kasutuses. Laura, 9.b

Ma ei mäleta eriti palju oma esimesest 1. septembrist, kuid siiski on mulle meelde jäänud üks väga konkreetne hetk sellest ilusast päevast. Mäletan, kuidas seisin all koridoris ühe minust palju pikema noormehe kõrval, kes pidi mind saatma aktusele. Ta küsis minult mu nime ning pärast seda mainis mulle, kuidas ta ühel tuttaval on minuga väga sarnane nimi. Tagantjärele mõeldes ütles ta seda ilmselt sellepärast, et ma tunneksin end natuke mõnusamalt ja rahulikumalt, sest kindlasti olin ma väga närvis. Sel aastal, kui mina endale ühe poisi kõrvale sain, meenutasin ma seda lugu ning see pani mind kohe mõtlema, kuidas võis just kõikidest hetkedest sel päeval mulle just see kõige paremini meelde jääda. See on tõesti veider, et sellised pealtnäha üldse mitte erilised sündmused meile meelde jäävad. Võibolla see juhtuski sellepärast, et üheksa aasta pärast paberi peale kirjutada ja seda teistega jagada. Kaarel, 9.b

Esimeses klassijuhatajatunnis istusin ma üksi, sest juba mõte kellegi võõra kõrval istumisest tekitas minus külmavärinaid. Klassijuhataja Ülle tundus mulle esimesest hetkest väga tore ning aastate jooksul ma ei ole oma arvamust tema suhtes muutnud. Mälestus minu esimesest 1. septembrist on suhteliselt hägune. Mäletan, kuidas ma peale aktust oma ema kooli peal ära kaotasin ning umbes kümme minutit hüsteeriliselt mööda kooli ringi jooksin, arvates, et ma ei saa enam kunagi koju. Isegi kui 1. septembrist mul erilisi mälestusi pole, siis üks asi, mis mul alati meelde jääb, on esimene koolipäev. Istusin oma elu esimeses matemaatikatunnis, kui avasin oma kirju koolikoti ning mu suu vajus lahti. Matemaatikaõpik, töövihik, vihik - kõik olid koju jäänud. Vabandasin Ülle ees umbes viis korda ning lubasin kodus asjad ära teha. Koju jõudes vaatasin sahtlisse. Asju polnud ka seal. Avasin uuesti koti ning kae sa imet – matemaatika asjad! Nad vahtisid mulle sealt koti põhjast otsa ja ma pidin enda ees piinlikkusse surema. Uskumatu. See olukord jääb mulle ilmselt terveks eluks meelde. Luise, 9.b

Mäletan, et olin hästi rõõmus. Meid pandi lavale istuma ja saime kõik ükshaaval aabitsad ja lille. Laval istudes hakkas mul päris igav ja otsustasin aabitsat uurima hakata. Suur oli mu üllatus, kui leidsin selle vahelt kirja, kus seisis, et ma saan ühest poest tasuta jäätise. Kui lõpuks olin koju jõudnud, siis läks meil pidu edasi, tähistasime 1. septembrit tordi ja salatiga. Terve päev nõudsin emalt, et me poodi tasuta jäätise järele läheks, kuni ta lõpuks nõus oli ja pärast seda olin ma veel rõõmsam. Olivia, 9.b

Mäletan, et olin laps, kes ootas kooli. Kes ootas aabitsa saamist, uute klassikaaslaste ja õpetajatega tutvumist ja kõige rohkem suureks saamist. Okei, tegelikult ootas ta kõige rohkem seda, et ei peaks enam lõunaund magama ja kahetseb oma ootust praeguses hetkes väga, sest nüüd annaks ta kõik viie uneminuti eest, aga see selleks. Igatahes, lõpuks jõudiski oodatud päev kätte. Pidulik pluus ja seelik seljas, KG tekkel peas, astusin nüüdseks väga armsaks ja koduseks saanud, kuid sel hetkel veel võõrasse ja veidi hirmuäratavasse klassi teisel korrusel. Seal ootas mind minu esimene õpetaja Ülle, kes on nüüdseks saanud mulle sama armsaks ja koduseks kui mu esimene klassiruumgi. Seejärel algas pidulik aktus, kus 12. klass meid aulasse saatis, kus me oma esimesed aabitsad ja õpilaspiletid kätte saime ja esimest korda kooli laulu kuulsime ja üritasime aru saada, kuidas kaheteistkümnendikud seda peast laulavad. Kõike seda kirjutan ma tegelikult 9. klassi aktuse mälestuste põhjal, mil meie väikseid aulasse viisime ja nende 1. septembri emotsioone jälgisime, kuna enda esimesest aktusest ei mäleta ma palju. Mäletan aga jalutuskäiku perega pärast aktust, kus käisime läbi mu ema kunagise koolitee ja kus – tundes ennast nüüd suurena – tuli mul soov olla taas väike, nii et mu vend mind vankris sõidutaks. Eks see ole vist praegugi nii, et väiksed vaatavad meid ja mõtlevad, millal küll nemad nii suureks saavad, meie aga vaatame neid ja unistame taas väike olemisest. Liisa, 9.b

Kuigi mu mälu oli tühi enne selle aasta 1. septembrit, tulid mul paljud asjad meelde. See, kuidas ma olin ärevil ja hirmunud, milline mu elu saab olema järgmistel aastatel. Pärast seda, kui järgmist generatsiooni aulasse sisse juhatasin ja nägin nende hirmu, meenus mulle, et mina ei kartnud enda üheksandikku. Tänapäeva lapsed on väga palju muutunud, olgu see pikkus või käitumine, aga üks asi on kogu aeg suurem – nende eluunistused.
Minu lugu enda esimesest septembrist lõppeb siin … Kool, kuigi paljud seda vihkavad, on tähtis osa elust ja hiljem sa mõtled sellest ainult head. Mul on 10 korda rohkem häid mälestusi kui halbasid, isegi kui keegi ei nõustu, on see mu arvamus ja kõigil on see erinev, sest see on, mis teeb inimesest inimese. Kaur, 9.b

Alustasin kooli Saaremaa Ühisgümnaasiumis, mis nüüdseks on Hariduse kool. Mäletan seda, et istusin enda lasteaiakaaslase Mariega. Olime auditooriumis ja sealt edasi läksime klassi. Alguses oli hirmus, aga vähemalt oli klassis mulle juba tuttavaid inimesi. Pärast seda läksime esimesele korrusele, kus meile igaühele valiti üks üheksandik, kellega koos suundusime rongkäigus läbi linna lossihoovi. Seal pidas direktor kõne, mõned laulsid ja tantsisid. Üheksandikud andsid meile mingid paberid, kus oli harilik pliiats küljes, ja need rippusid meil kaelas. Enne pildistamist läks mul see harilik käe sisse ja mul on ikka veel naha all hall harilikutäpp. Olin nutmise pärast perepiltidel punaste silmadega. Klassipilt tehti juba enne rongkäiku kooli ees. Minu üheksandik oli üks tüdruk, kes oli väga tore ja lahke. Muidu möödus minu esimene koolipäev hästi. Kui poleks juhtunud seda hariliku asja, oleks kõik tore olnud. Eleanora, 9.c

Mulle meenub see, et kui ma läksin 1. klassi. olin juba õppinud klassivendade ja -õdede nimesid. Mind oli tervitanud õpetaja ja teised, msi oli mind väga uhkeks teinud ja tänase päevani olen ikka uhke. Ma olin alguses tahtnud kogu aeg kooli tulla ja võin öelda, et see, et pidime nii vara ärkama, mõrvas minu motivatsiooni. Harlis, 9.c

Minu esimene koolipäev oli pingerohke, sest ma ei teadnud kedagi minu klassist ja samal ajal kohtusin enda klassijuhatajaga. Minu esimene klassijuhataja tundus olevat karm ja ta oligi karm, sest klass oli vait. Enne seda oli olnud kohtade valimine, õpikute kättesaamine ja õige suurusega mütsi valimine. Enne koolitulekut oli mu ema mures ja ütles iga viie minuti järel, et kui midagi juhtub, helistaksin talle. Koolipäev sai läbi sellega, et mu ema tuli mulle järele ja küsis, kuidas mu päev läks. Britta-Marii,  9.c

Ma mäletan, et olin nii närvis. Istusin klassi keskel esimeses pingis koos ühe tüdrukuga. Mind võtsid aktusel enda juurde kaks poissi. Tol hetkel mõtlesin, et tahaks ka juba nii suur olla ja ise pisikesi, st minuvanuseid saata. Liset, 9.c

Mäletan esimesest kooliastumisest seda, et alguses ma kedagi ei tundnud. Kuna mul on hea pea, siis hinnetega väga probleeme polnud. Alguses pidi natuke harjuma, kuid sain päris kiirelt teistega sõpradeks. Mäletan, et kui aktusele läksin, siis suur poiss, kellel olid jänesekõrvad peas, võttis mind kukile. Markus, 9.c

Oli 1. september 2014. Ärkasin üles ja mõtlesin: täna on esimene koolipäev! Pärast söömist läksin pidulikult riidesse panema. Läksin autosse ja suurem vend saatis minu ära. Koolis nägin lasteaiakaaslasi ja olin rõõmus. Tauri, 9.d

Minu esimesel koolipäeval läksin Saaremaa Ühisgümnaasiumisse. Meil oli rongkäik, 1.–12. klass. Meie, 1. klassi õpilased, hoidsime kinni kõige vanemate, 12. klassi õpilaste käest. Koos me kõndisime läbi kesklinna lossihoovi, kus toimus aktus. Aktusel pidas direktor kõne ja esinesid nii rahvatantsijad kui ka lauljad. Peale selle tutvustati uusi õpetajaid, kes sel aastal koolitiimiga liitusid. Pärast läksime perega koos sugulastega sööma, et tähistada minu esimest koolipäeva. Gertud, 9.d

Esimesel koolipäeval viisid kaheteistkümnenda klassi õpilased meid aktusele. Pärast aktust, kui me oma klassiruumi juurde läksime, nägin ma ühte väga ilusat ja lahket 12. klassi õpilast. Tema nimi oli Elise ja me saime sõpradeks. Me saime endale „Lotte aabitsa“ ja Kuressaare Gümnaasiumi õpilaspileti. Me tutvusime oma klassijuhatajaga, kelle nimi on Lelet, ja ta oli väga südamlik. Pärast klassijuhatajatundi viis ta meid õue, kus toimus klassipildi tegemine. Tüdrukud pandi kõik istuma ja poisid seisid. Mul oli seljas valge pidulik särk, mis oli väga ebamugav, ja must seelik. Meid oli paralleelidest kõige rohkem inimesi klassis, rohkem, kui oli lubatud lapsi ühte klassi. Renne-Ly, 9.d

Olin väga hirmunud. Külmavärinad olid peal, kuna klassis mul sõpru polnud. Surusime direktoriga kätt, andsime õpetajale lilled ja läksime tammepuud istutama. Robby, 9.d

Kord kui jõudsin esimest korda kooliuksest sisse, teadsin kohe, et siin saab olema. Tänu koolile leidsin palju uusi sõpru. Taaniel, 9.d

1. klassi minekut mäletan ma väga häguselt. Läksin koos oma vanematega kooli. Tahtsin kõikidesse klassidesse sisse astuda, sest arvasin, et see on minu klass. Minu esimene klassiruum oli koridori lõpus. Kui lõpuks sinna jõudsin, astusin klassi sisse, andsin õpetajale lilled, ilma et oleksin talle otsa vaadanud, ja istusin taha pinki. Minu esimene pinginaaber oli Ott. Uku, 9.d

Ma mäletan, et kui kodust proovisime lahkuda, hakkas koer kohe haukuma. Me olime tema just päev enne saanud, nii et ta polnud just kõigega harjunud veel. See oli tema esimene päev täiesti üksinda kodus olemist. Me ei jõudnnud temaga rohkem tegeleda, nii et pidime lahkuma, kui tema ikka veel haukus. Kogu pere hakkas jalutama kooli poole. Ma mäletan, et isa oli terve aja telefoni peal. Ott Johannes, 9.d

Esimesel koolipäeval olin ma kohutavalt närvis. Ma ei tundnud siit koolist mitte kedagi peale õpetaja. Osade laudade ääres olid juba väikesed ranitsad. Laudade peale olid pandud õpikud ja pisikesed šokolaadid. Õpetaja ütles, et ma võin omale istekoha valida ja siis oma vanematega kooli uurima minna. Selleks ajaks kui me tagasi jõudsime, oli klass lapsi täis. Siis kartsin ma tohutult. Laudadel olid ka teklid, mille me pidime pähe panema. Viimasel hetkel, enne kui õpetaja rääkima hakkas, jooksis klassi Moona, kes mu kõrvale istus, sest kõik teised kohad olid võetud. Edasi läksime klassiga aktusele, millest pole mul vähimat mälestust. Emma-Liisa, 9.d

Mäletan, kui klassi jõudsin, olid teised juba seal. Ainsad lasteaiakaaslased Emma ja Taaniel olid juba kõrvuti ühte pinki istunud, seega ma pidin endale teise pinginaabri leidma, niisiis istusin kohe esimesse pinki ühe ara tüdruku kõrvale. Aeg edasi saime küll väga headeks sõpradeks, aga sel hetkel olin veits Emmas pettunud. See ongi kõik, mida ma suudan oma esimesest koolipäevast mäletada. Moona, 9.d

Oma esimesest koolipäevast mäletan ma seda, et mul oli lilla lilledega koolikott ja printsessidega pinal. Esimesel koolipäeval oli mul seljas seelik ja valge pluus. Aktusele viis mind üks suur poiss, kelle nime ma ei mäleta, aga mäletan, et tal oli seljas beež ülikond. Pärast aktust läksime perega Saare Fotosse pildistama. Hiljem oli meil kodus pidulik söömine ja vanaema ning vanaisa kinkisid mulle minu esimese kitarri. Marelle, 9.d

Kui ma kooli tulin, kõndisin klassi sisse Marellega. Marellet teadsin ainukesena klassist, sest käisin temaga ühes lasteaias. Marellega istusin peaaegu igas tunnis koos kuni essa klassi lõpuni. 
Kui oli 31. august, rääkis ema mulle, kui ilus ja noor meie klassijuhataja on. Kui kooli jõudsin, lõid mul silmad särama teda nähes. Viisin talle esimese septembri puhul kolm päevalille ja Raffaellot. Andsin lilled ja kommid üle ning istusin kohale. Lõpuks hakkas Lelet rääkima meiega ja jagas kooki. Eleriin, 9.d

Kõige esimene asi, mida ma oma esimesest koolipäevast mäletan, on see, et enne kooli minekut tegi minu ema minust kodu ees pilte, ranits seljas.
Klassi minnes olin ma väga närvis, kuid samas ka elevil. Klassis tervitas mind meie esimene klassijuhataja Lelet Aavik. Väga häguselt mäletan ma ka seda, kuidas ta küsis minult minu nime ning kallistas mind või surus mul kätt.
Peale seda istusin ma laua taha. Minu laud oli esimeses reas kõige keskel. Ma istusin täiesti üksinda. Peale mõnda aega ootamist tuli klassi Belinda (keda ma lasteaiast väga vähe mäletasin) ning tema ema pakkus talle, et ta minu kõrvale istuks. Nii saidki meist pinginaabrid. 
Aktusest mäletan ma ainult aabitsa saamist. Kätrin Tamira, 9.d

Kui ma aastal 2014 esimesel septembril kooli tulin, olin ma õnnelikum ja rohkem elevil kui kunagi varem. Minu suurim soov esimesel septembril oli kohe tundidesse minna ja kodutöid saama hakata. Sain suure pettumuse osaliseks, sest kumbagi neist ei juhtunud. Klassis olid enamus kohti juba võetud, kuid ühe heledajuukselise tüdruku kõrval keskmises reas esimeses pingis oli koht vaba ning istusin sinna. Tuli välja, et too tüdruk on ka mu sugulane ja mitte kuigi kaugelt.
Kui kõik olid kohad sisse võtnud, hakkas meie uus noor klassijuhataja end tutvustama. Sel hetkel oli ta kõige targem ja lahedam inimene terves maailmas. Belinda, 9.d

Ma ei mäleta oma esimesest koolipäevast palju, aga ma mäletan seda, et ma olin päris õnnelik. Ma olin koolielu näinud ainult telekas, nii et ma ei teadnud, kas see oli tõsi, mida telekast näidati. Esimene koolipäev läks väga hästi ja ma olen õnnelik, et ma tulin siia kooli. Rasmus, 9.d

9. klasside õpilaste mõtted kogusid kokku eesti keele ja kirjanduse õpetajad Eve Tuisk, Malle Tustit, Anu Liik ja Jaana Puksa.