Varsti on jõuluõhtu, mis on ka Juliani sünnipäev. Tavaliselt on see aasta parim päev, mil jõulupuu on ehitud ja küünlad süüdatud, õhus on mandariinide ja piparkookide lõhn ja kaminas praksub tuli. Aga sel aastal on kõik teisiti ja Julian mõtleb, et jõulud on lihtsalt ära jäetud ...

Ühel päeval kohtab Julian elurõõmsat Hedvigit. Tüdruk meenutab talle, kui ilusad pühad võivad olla, ja Julian hakkab uskuma, et jõulud võivad siiski tulla. Aga majas, milles Hedvig elab, on midagi müstilist ... Kes on see kummaline vanamees, kes pidevalt välja ilmub? Ja mis see on, mida Hedvig varjab?

Annotatsioon

See 24-osaline jõulujutustus võlub esile maagilise meeleolu igas vanuses jõuluarmastaja jaoks.

„Mesilaste ajaloo“ autor Maja Lunde ja auhinnatud illustraator Lisa Aisato on loonud unustamatu jutustuse, mis kulgeb läbi 24 peatüki. Särav ja kohati kurb, pikitud pisukese müsteeriumiga, sisaldades palju lund ja üllatusi – see silmatorkav värviliste illustratsioonidega raamat võib olla kaaslaseks peatükkhaaval jõule oodates, mille lugemisest saab tekkida pühadetraditsioon.

https://edaade.wordpress.com/2021/06/28/maja-lunde-lumeode-paikesevalvaja/

Lumeõde oli ilus ja nii hingekriipiv lugu. Mida kaugemale lugu läks, seda rohkem lugesin ma läbi pisarate.

Kuigi lugu tõesti toimub jõulueelsel ja jõulude ajal, ei ole see tore jõululugu, ei ole see südamlik jõuluootuse lugu, kus on sobilikult 24 peatükki, mida saaks siis igal õhtul lugeda. See ei ole jõuluimelugu, see on lugu kaotusest ja leinast ja kuidas leinaga hakkama saada, olgu sa siis üksteist või kuuskümmend üks. Aru on saada, et kes iganes kirjutas selle raamatu kokkuvõtte, ei ole ise raamatut läbi lugenud, sest mina ei kujutaks küll ette, et selle lugemisest võiks saada kellegi pühadetraditsioon. Kui seda lugeda igal õhtul ühe peatüki, siis ühest hetkest alates lähed igal õhtul nuttes magama ja kogu öö ketrab su peas poolik lugu. Kas tõesti peaks olema selline pühadetraditsioon, et iga kord enne jõule nutad hingelõhestavalt.

See on suurepärane lugu, vaatamata sellele, et ta on väga kurb, kuid vahel on ka selliseid lugusid vaja, lihtsalt mitte jõuluootuse loona.

http://soberraamat.blogspot.com/2020/02/lumeode.html

See raamat on kurb, lõbus, seikluslik, salapärane, helge ja emotsioonidest tulvil. Eriti vahvad on Lisa Aisato illustratsioonid, mis säravate värvidega või hoopistükkis mustvalgena teksti toetavad ja meeleolu edasi annavad.

„Lumeõde“ on Norra lastekirjaniku 10. raamat. Ma arvan, et see raamat pakub kergendust lastele, kes on kaotanud mõne lähedase, ja annab ühe julgustava teadmise igaühele. Kui Julian ennast raskel ajal ujumise abil „vee peal“ hoidis, sukeldusin mina samavanuselt ja samas olukorras raamatutesse. Küll on kahju, et seda raamatut ei olnud olemas siis, kui ma lapsena oleksin seda kõige rohkem vajanud. Aga küll on tore, et nüüd on!

http://lvkrkraamatublogi.blogspot.com/2019/12/maja-lunde-lumeode.html