Mina olen metshaldjas. Elan Kuressaare Nooruse Koolis (KNKs). Mul on palju nimesid, sest mida rohkem, seda uhkem. Metsavana, metsataat, metsaisa, metsaema – need on minu tuntumad hüüdnimed. Olen 2000 aastat vana, kuid mäletan ainult oma elu teist poolt. Esimene pool esineb udusena.

Minu päev näeb välja üpriski põnev ja kunagi pole see sarnane eelnevaga. Ärgates otsustan kohe ära, kas tahaksin esineda inimesena. Näiteks täna otsustasin ennast näidata madalana, madalamana kui tee. Ma muidugi ei näe välja nagu tavaline inimene. Mulle meeldib teha kamuflaaži, olla metsaga sama. Aga jällegi, see kõik oleneb tujust. Teinekord olen esinenud ka sambla, metslooma, putukana vms.

Minu lemmiktegevus on inimeste hirmutamine. Eriti meeldib mulle ehmatada väikseid lapsi, st kuni 12aastaseid, sest neil on elav kujutlusvõime. Tavaliselt teen hääli, murran oksi, jooksen, sest kui ma jooksen, siis nad kuulevad mu samme kui suuri puupakke vastu maad prantsatamas. Kuid ma ei ole alati selline, aitan ka haigestunud loomi, ravin või saadan nende hinged taevasse, kui on liiga hilja. Et lõpetada piin.

Täna ma ärkasin kell neli hommikul. Isiklikult meeldib mulle rohkem öösiti ringi käia, aga täna tahtsin näha, mis päeval mu metsaala peal toimub. Kuna kool algab kell kaheksa, siis oli mul aega natukene metsa kohendada. Lehtede koristamine, vanade puude langetamine, vanade urgude parandamine või eemaldamine, kui need on maha jäetud – sellised on mu tavalised varahommikused tööd.

Esimene klass tuli metsa alles kell üheksa. Täna oli palju poisse, kes tulid jooksma siia rajatud radadele. Otsustasin täna puusammal olla. Nii saan nähtamatult puult puule liikuda. Poisid jätsin seekord rahule, eile sai nendega korralikult nalja. Otsustasin ohvriteks võtta hoopis järgmise klassi lapsed, kelleks olid 2. klassi õpilased. Teinekord ehmatan isegi, kui järsku on 25 last mu metsas, kuid oh sa poiss, kuidas mulle meeldib nendega naljatada! Otsustasin teha nii, et neid saaks ka natukene ehmatada: muundasin ennast kassiks ja jooksin minema. Ennist mainisin ka, et väiksematel lastel on elav fantaasia ja nad kujutavad endale reaalsusest kordades hullemaid asju ette. Kuna nendega palju pole vaja, siis ma ainult natukene jooksin põõsastes ringi ja krabistasin okstega, kaasa aitas ka kerge hämarus, mida ilmajumal oli täna kaasa toonud. Möödus 45 minutit ja nad lahkusid. Seekord olid väga julged lapsed, mitte keegi ei hakanud pelgama. Ega ma seda ehmatamismängu paha pärast tee, pigem enda meelelahutuseks.

Tunnid möödusid. Lõpuks oli kell kolm ja tuli viimane klass. Nendega tuli pahandus. Kolm poissi, kes olid 9. klassist, tulid laamendama: viskasid prahti maha, murdsid noorte puude oksi. Seega ma reageerisin. Mulle meeldib küll ehmatada ja nalja teha, kuid kuri mulle ei meeldi olla. Nad peavad õppima. Muutsin siis ennast hundiks ja hakkasin ulguma: tegin häält, krabistasin ja hiilisin põõsastes. Ma ju tahtsin neid sealt välja süüa. Lõpuks ilmusin neile nähtavale ja hakkasin poisse rahulikus tempos taga ajama. Plaan ei olnud neid haavata ega ära süüa, vaid metsast välja ajada, mis mul ka õnnestus. Väiksemate lastega ma nii kuri ei ole kui mõne peaaegu täiskasvanuga.

Õhtul tegin jälle metsa enda silma jaoks ilusaks, küsisin ka ilmajumalalt natukene vihma metsa kastmiseks. Selline oli siis minu tänane päev. Hetkel on juba öö, kus ma pean öövalvet.

Mina olengi metsahaldjas, metsataat, metsavana, metsaisa, metsaema ja minu töö on hoida enda metsa. Isegi kui see ei ole enam samasugune, kui oli 1000 aastat tagasi, on see ikkagi minu territoorium. Minu mets. Minu kodu.

Therese Käen ja Liisbeth Vaima

* 9.c klassi õpilased kirjutasid kirjanduse tunnis kaasaegsetest haldjatest.