Ma olen Hesburgeri haldjas. Elan Kuressaare Auriga keskuse Hesburgeris. Ma söön igal hommikul 15 friikartulit, seitse Hesburgerit ja joon kaks Coca-Colat. Elan fritüüri all kiviseina sees. Lõunaks söön iga päev 17 friikartulit, mille nimed on Daniel, Joe, Musk, Bob The Dilder, Samuel, Manuel, Robert, Bowney, Downey, Jr, Madis. Õhtusöök koosneb 10 Hesburgerist, 15 McFlurryst, 30 friikartulist ja 20 Coca-Cola Zerost.

Mu välimus on selline: rohelised silmad, pruunid juuksed, suured rohelised tiivad ja Hesburgeri vormiriided. Olen olnud Hesburgeris aastast 1997. Mulle meeldib ka Kuressaare linna peal ringi jalutada. Mulle ei meeldi, et inimesed ei näe mind – sooviksin nendega juttu ajada, aga iga kord, kui ma proovin, jooksevad nad minema. Vahel annan inimestele raha ja nõu, aga kui nad on halvad, siis ei anna nõu ja vahel võtan 27 senti nende pangakontolt ära.

Hesburgeri kõrval on ka Monki restoran, mis mulle üldse ei meeldi, kuna neil pole seal burgereid. Mulle meeldib olla Hesburgeris, sest meil on väga sõbralikud töötajad ja lahedad ostjad.

Pärast õhtusööki lähen ma Auriga keskuses ringi käima ning vaatama, kas keegi on ikka veel siin. Pärast seda, kui olen kindlaks teinud, et kedagi keskuses enam pole, lähen Rimisse ning otsin sealt riideid, mille ma internetis kasumi eest maha müün. Kuna ma ei viitsi muud tööd teha ning see on väga lihtne raha teenimise viis, on see mu töö. Pärast seda joon viimase Coca-Cola ja lähen tagasi Hesburgeri fritüüri alla kiviseina sisse magama.

Ühel päeval, kui ma üles ärkasin, panin tähele midagi kummalist. Kedagi polnud poes ega ümbruses, tundus, nagu kõik, kes kunagi olid Hesburgeris käinud, kadusid lihtsalt ära. See oli mu jaoks kummaline, kuna ärkan iga päev kell seitse üles ja tavaliselt kõik, kes siin tööl käivad või midagi ostma tulevad, on juba kohal. Alguses arvasin, et kõik on lihtsalt sisse maganud, aga pärast natuke ootamist sain aru, et keegi ei tule kohale. Et selles veenduda, läksin Auriga keskuses ringi vaatama ja oligi tõsi – kedagi polnud kusagil näha, mitte ühtegi inimest ning kõik poed olid kinni.

Olin kaua aega üksi, kuni korraga tulid inimesed tagasi. Nad kandsid maske ja hoidsid üksteisega distantsi. Ma ei saanud aru, miks see nii oli, aga ma lihtsalt aktsepteerisin olukorda.

See koroonaasi tegi mind väga kurvaks, kuna mulle meeldis inimesi näha Hesburgeris söömas ja naermas. Olen olnud üksinda Auriga keskuses juba üle kolme kuu. Iga päev ma loodan, et koroona lõppeks ära ning mul oleks võimalik kedagi teist näha. Mul hakkab nii igav lihtsalt süües, riideid müües ning magades. Eile ma istusin pool päeva, visates palli vastu seina ning lugedes ära kõik tooted Rimi poes ja friikartulid Hesburgeris. Neid oli ikka sama palju, kui eelmisel nädalal: 50 000 toodet Rimis ning 1800 friikartulit Hesburgeris. Riided said ka Rimis otsa, aga mul pole nagunii raha vaja, kuna mul pole seda millegi peal kasutada. Ma arvan, et Viking Burgeri haldjal ning McDonaldsi haldjal pole küll nii igav kui mul. Nad mõlemad näevad välja nagu mina, välja arvatud riietus ja elukoht: Viking Burgeri haldjas kannab Viking Burgeri riideid ning elab burgerigrilli all kiviseina sees ja McDonaldsi haldjas kannab McDonaldsi riideid ja elab külmkapi all kiviseina sees.

Pärast õhtu viimast Coca-Colat läksin magama ja lootsin, et see koroonaasi saab varsti läbi.

Hommikul ärgates ei kuulnud ma tavalist vaikust, vaid hoopis inimesi rääkimas ning fritüüri häält. Ma läksin kiiresti ning vaatasin, mis toimub. Tuli välja, et see oli hoopis mu telefonihelin ning Auriga oli ikka kinni. Ma võtsin vastu ning see oli McDonaldsi haldjas ning ta ütles, et ta oli oma ukse pealt leidnud kirja, mis ütles, et restoranid ning poed avatakse viie päeva pärast. Pärast seda läksin vaatama, kas mul oli ka ukse peal see kiri. Jooksin kiiremini, kui olin kunagi jooksnud, ning leidsingi ukselt kirja, mis ütles, et restoranid ja poed avatakse viie päeva pärast. Pärast seda ootasin ja ootasin ning magasin. Minu jaoks olid need kõige pikemad viis päeva, mida ma olen kunagi pidanud taluma.
Lõpuks tuligi see päev, mil Auriga keskus avati. Ma kuulsin fritüüri töötamas ja inimesi rääkimas ning läksin vaatama, kas see on päris, mitte lihtsalt mu telefoni helin. Fritüüri alt väljas, nägin, et tõesti inimesed olid ostmas ja töötamas, aga tundus, et neid oli kuidagi vähem kui tavaliselt – nagu pooled oleks tulemata jäänud. Selgus, et osad inimesed ei tahtnud lihtsalt koroona pärast Aurigasse tulla. Võttis mitu kuud, et inimesi oleks sama palju kui varem. Ma arvan, et kui koroona tõttu poed ja restoranid jälle kinni lähevad, lähen ma Viking Burgeri haldjale külla, siis mul ei hakka enam nii igav kui varem.

Mardo Mai ja Georg Kuusik

* 9.c klassi õpilased kirjutasid kirjanduse tunnis kaasaegsetest haldjatest.