Tuul juustes ja käed üle kiviaia, vaatan mööduvaid sõidukeid. Iga sekundiga kasvab soov olla mõnes autos ja lihtsalt sõita. Sõita minema probleemide, plaanide ja isegi iseenda eest.

Ilm on muutunud jahedaks. Arusaam, et suvi on nüüd tõeliselt lõppenud ja ma olen siin hetkes, hakkab alles kohale jõudma. Lehed on juba muutumas kollaseks nagu suvekuu päike, kuid mitte nii meeldivalt soojaks ning valgustavaks. Õhk on jahe. Kui aus olla, siis see meeldib mulle. Mulle meeldib, et ümbruses on näha, kuidas elu läheb edasi, kuidas keskkond muutub. Isegi kui mina ise muutusteks veel võimeline pole, leian veidigi hingerahu, nähes muutust enda ümber.

Mu pea oleks nagu täiesti tühi ja ääreni täis täpselt samal ajal. Ma ei suuda keskenduda ühele mõttele, kuid aju kaugeimas nurgas hulbivad pisikesed soovid, tunded ja mõtted. Näiteks nagu „Mida ma kodus söön?“ või „Millega ma täna trenni lähen?“ Lükkan kõik need hetkeks kõrvale, et keskenduda sõnadele sellel paberil. Mõtlen, kas see on piisav. Kas ma suudan oma sõnadega mingi sõnumi edastada?

Naudin hetke. Ma elan siin ja praegu. Loodetavasti on mul kogu elu veel ees ning ei pea praegu veel muretsema tuleviku pärast. Hetkel võin lihtsalt elada. 

Kirke 

Ma mäletan ühte niisugust päeva, kui ma olin metsas ühe väikese lõkke ääres ja molutasin. See ei olnud mingi tavaline molutamine, vaid ühe väikese tundega molutamine. Seda tunnet ei tunne igaüks, seda tunnet ei ole iga kord ja iga päev. See oli väga eriline. Ma mäletan, et ma oleksin olnud nagu ühe suure heinapõllu peal pikali. Pilved olid lumivalget värvi ja taevas nii helesinine nagu mu taskunoa käepide.

Molutamine on tegevus, mida võib ööpäev niimoodi üksinda teha, terve õhtupooliku, öö läbi ja järgmise hommikupooliku ja veel pärastlõunani välja, nagu ütles Fred Jüssi kirjanduse õpikus. See on tõsi – mulle meeldib ka vahel aeg maha võtta ja teha midagi sellist, mis ei ole isegi millegi tegemine, lihtsalt olemine.

Aron 

... Ma ei ole muidu just kõige suurem sügisefänn, aga üritan siin praegu leida asju, mis on sügise juures toredad. Esiteks – õunad! Siin kiviaia juures kasvab päris mitu õunapuud. Mõtlesin vahepeal kohta vahetada ja varju minna, kuna siin päikese käes hakkas päris palav, aga otsustasin just õunte pärast ikkagi siia jääda. Eliis tõi mulle enne ühe, aga lähen võtan teise veel. Olen kohe tagasi!

Nii, olen taas siin aia peal. Jäin sügise võlude juurde. Teine tore asi on värvikirevus. Puude lehed on värvilised, kõiksugu viljad ja marjad on värvikirevad ja nii edasi. Aga peamine asi, mis sügisega seostub, on ilmselt ikkagi kool. Eks koolil on nii omasid plusse kui ka miinuseid. Tegelikult on ju tore teisi inimesi iga päev näha ja nendega suhelda, uut ja huvitavat teada saada ja seda „kooli elu“ elada.

Väike vahepõige – mu vihikul ronib hetkel üks väga segaduses sipelgas ... Nüüd on ta mu käe peal. Nüüd pastaka peal. Tal tundub väga huvitav olevat. Igatahes, tagasi põhiteema juurde.

„Kooli elu“ võib küll olla tore, aga samas nõuab see palju pühendumist ja keskendumist, järjepidevust ja pingutust. Aga mind innustab see, et uue suvevaheajani on veel vaid 277 päeva. Me saame hakkama!

Liisa

Istun terrassil ja näen enda ees roose, mis on väga värvilised. Oleks nagu sattunud kunstigaleriisse, kus on palju erinevaid värvilisi maale. Mesilased tiirutavad rooside ümber. Nende maandumine paneb lilled värisema nagu hooned maavärina ajal. Tundub, et olen siin mõnda aega istunud, sest lillede lehed kolletuvad ja mesilasi enam näha pole. Tõusen toolilt ja lahkun nagu udu päeva saabudes. 

Kennet