Mingil hetkel sai temast pioneer ja sügaval vene ajal õmbles ema Merle kleidile kaelarätist punased kandid. Mäletan seda kleiti – ilus oli. Merle on väga nobe käsitöötegija. Korrektsus ja täpsus saadab teda igas tegevuses. Koos tütar Marisega teevad nad imelisi asju. Kui Maris ülikooli arstiteaduskonna lõpetas, siis tikkis Merle tema valge lõpukleidi üleni lilleliseks. Käsitööoskuse on Merle saanud oma emalt, kes tikkis rahvakunstikoondisele Uku. Mulle väga meeldisid rahvariidenukud. Kui Merlel külas olin, siis mangusin nagu uni, et saaksin mõnda nukku lähedalt vaadata. Niisama ei tohtinud võtta ja näppida. Neid tehti müügiks. Merle ise on öelnud, et nooruses pidi ta pea norus kuulama seda, et mina olen vanem ja targem, aga nüüd, küpses eas saab ta rõõmuga rõhutada, et on siiski minust noorem. Tema sünnipäevast alates oleme pool aastat ühevanused.

Legendi jutustas Piret Pihel.

Ka Raina Tiidovee on kogu elu Merlet teadnud ja tundnud.

Suvel ja koolivaheaegadel oli Merle ikka isa juures Muhus ja käisime neil tihti külas. Mäletan lapsepõlvest, et Merle oli alati väga külalislahke ja sõbralik.

Merle on ikka olnud suur käsitööhuviline. Ta õmbleb ja tikib ülihästi. Mõni aasta tagasi tegi ta endale ise Muhu rahvariiete komplekti. Teiseks Merle suureks kireks on rahvatants. Ta on väga hinnatud ringijuhendaja ja ikka kutsutakse tema tantsijaid esinema. Samuti on tema rühmad alati tantsupidudel esindatud. Nii rahvatantsu- kui käsitööpisiku on ta edasi andnud ka oma tütrele Marisele.

Nüüd oleme saatuse tahtel Merlega kolleegid. Ta on ka töökaaslasena väga abivalmis ja osavõtlik. Tema peale saab alati kindel olla: kui Merle lubab midagi teha, siis on see ka tehtud. Tal on tööalaselt alati palju häid mõtteid ja ideid. Samuti on ta hooliv ja tähelepanelik ning märkab ka pisiasju.

Jutustab Inge, kes on olnud Merle kaasteeline juba esimesest klassist alates.

Merle Tustit on tänapäeva kaasaegses keeles olnud minu „suunamudija“. Ta on minu esimene õpetaja, ta on minu esimene rahvatantsusammude õpetaja, ta viis mind esimesele tantsupeole, ta on minu esimese tütre esimene õpetaja, ta viis minu tütre esimesele tantsupeole. Tema pani mulle esimese kolme, minu tütrele mitte ühtegi kolme! :) Merle tütar oli minu tantsuõpilane. Meid seob tõesti palju. Tema on üks „süüdlastest“, kelle tõttu asusin kunagi Viljandi Kultuurikolledžis tantsujuhtimist õppima, tema „süü“ läbi olen praegu KGs rahvatantsurühma Sõlesepad juhendaja. Tema tahtejõul ja toel viisin oma esimese rühma esimesele tantsupeole. Ma olen üliõnnelik, et Merle on olnud mulle toeks ja suunajaks nende valikute juures, sest tundub, et ta teab täpselt, mis elul mulle pakkuda on.

Merle on oma olekult piisavas koguses range ja 100% järjepidev oma tegemistes nii õpetajana kui rahvatantsujuhina. Hindan teda väga mõlemas rollis. Merle on rahvatantsuõpetajana juhendanud 18 rühma ja osalenud 12 tantsupeol + veel kohalikel tantsupidudel. Esimene tantsupidu toimus 1987. aastal (kus tantsisin mina) ja viimane tantsupidu toimus 2019. aastal (kus tantsis minu tütar). Sõleseppade nime said Merle juhendatavad rühmad Helgi Allikult Aavikute aias suvesimmanil 6. juunil 2002. Sellisele ajaloole tagasi vaadata on ikka väga uhke. Merle on meie kooli nooruse eliksiir, reliikvia, kelle sisemine ja välimine ilu püsib muutumatuna.

Palju õnne ja tervist Sulle, kallis Merle! Oled minu väga hea sõber ja suure tähega Õpetaja.

Oma kallist emast räägib tütar Maris.

Minu ema on lisaks suurepäraseks emaks olemisele ka minu parim sõbranna, suurim eeskuju, lõbusaim reisikaaslane, tulihingelisim ja võitmatuim vastane lauamängudes ning minu kindlaim kalju, kellele saan alati loota ja toetuda rasketel hetkedel.

Ema armastab reisimist, rattaga sõitmist, lauamänge, rahvatantsu ning käsitööd. Kõike, mida ta teeb, teeb ta suure pühendumuse ja põhjalikkusega, pannes sinna kogu oma hinge. Mul on hea meel, et meil on nii palju ühiseid tegevusi ja hobisid ning oleme saanud ka koos reisimas käia.

Kuna elu on mind praegu Tartusse viinud ja Saaremaale kahjuks nii sageli ei jõua, kui tahaks, siis oleme harjunud emaga tihti telefoni teel jutustama. Vahel kui emotsioone ja muljeid on palju, siis on telefonikõned nii pikad, et unustame vahemaa ja tundub, nagu oleks teine siinsamas kõrvaltoas. Telefonikõned ei küsi aega – kui on vaja ikka kahekesi maailma parandada, siis kasvõi keset ööd ja mitu tundi järjest!

Olen emale tohutult tänulik, et ta on toetanud kõiki minu teinekord totraidki ja hulle ettevõtmisi ning otsuseid, olgu selleks siis moekollektsiooni meisterdamine kolme öö ja päevaga või ootamatu kannapööre eriala valikul viimasel hetkel. Ta on alati mind julgustanud, oskab näha kõiges midagi positiivset ning on õpetanud seda ka mulle.

Õnnitlen Sind, kallis ema, ja soovin Sulle rohkelt rõõmuhetki ja positiivsust igasse päeva! Olen nii tänulik, mul on võimalus olla just Sinu tütar!

Merlel on suur au olla õpilastele ikka esimene õpetaja. Tänaseks kuuendasse klassi jõudnud tüdrukud Karola Ader ja Melani Saat meenutavad.

Merle oli minu esimene õpetaja. Ta oli lahke ja sõbralik, kuid samas vajadusel nõudlik. Ta tunnid olid alati huvitavad. Merle andis ka rahvatantsutrenne, mis olid väga kaasahaaravad. Paljudele hakkas tänu temale rahvatants meeldima. Kui me käisime tantsupeol, siis ta püüdis meid seal igati aidata ja toetada. Merle püüdis meid alati hoida ühtse grupina ja see läks tal ka korda.

Õpetaja Merle on püsivalt heas tujus ja väga positiivne. Ta tegi alati nalja, mis tegid õppimise toredamaks. Tal on kogu aeg väga head ja huvitavad mõtted. Merle on väga tore ja abivalmis. Ta lahendas alti kõik probleemid kiirelt ära. Üleüldiselt oli ta väga hea õpetaja ja olen väga õnnelik, et ta minu õpetaja oli.

Kaksteist aastat tagasi sai õpetaja Merlest Bret Nepperi kõige esimene õpetaja.

Arvan, et ta oli täpselt selline eeskuju, keda me kõik esimesse klassi tulles vajasime: heasüdamlik ja lahke, kuid vajadusel piisavalt nõudlik. Tema soe iseloom oli peamine põhjus, miks ka peale klassijuhataja vahetumist suur osa meie klassist Sõleseppade rahvatantsuringis edasi tantsis. 2014. aasta tantsupidu, kuhu tänu õpetaja Merle pingutustele pääsesime, on kindasti üks lahedamaid mälestusi. Mul tulevad siiani külmavärinad, kui meenutan meie viimast klassijuhatajatundi põhikooli lõpus. Õpetaja Merle oli kõigile teinud imeilusad kaustad meie esimeste vihikute, tunnikontrollide ja kunstitöödega. See oli väga meeldejääv ja südamlik tund.

Soovin Merlele rõõmsat sünnipäeva ja palju-palju õnne!

Et ikka täpselt kõike Merle kohta teada saada, küsis ka Meie KG toimetus Merlelt mõned küsimused.

Merle, kui Sa oleksid rahvatants, siis milline ja miks? Kas see tants on elu erinevates etappides muutunud?

Oh, milline küsimus! Äkki imeline Maido Saare „Pihlapuu“. Seda tantsu olen õpetanud päris mitmele seltskonnale. Võib-olla seda pihlapuud võiks võtta kui sümbolit, millega võin kokku võtta oma rahvatantsutee KGs. Algul oli pihlapuu väike ja õrn ning tema viljad olid väikesed. Ise olin algaja rahvatantsija, kes nakatus rahvatantsupisikuga alles Tartus õppimise ajal. Kooli tööle tulnud, palus Maimu Hirvoja miskit oma 8. klassi neidudele õpetada. Oskasin vaid neid tantse, mida Tartus olin ise tantsinud. Nii ongi minu elu esimeseks õpetatavaks tantsuks olnud neidudele õpetatud „Simmanipolka“. Edasi alustasin lihtsate tantsude õpetamist oma algklasside lastele. Mida aasta edasi, seda rohkem tuli „pihlapuu rüppe“ uusi tantsijaid. Olen õnnelik inimene, et mul on meie koolis lastud oma rahvatantsu rida ajada. Tallinna n-ö suurele peole olen meie koolist viinud kõik laste- ja noortega seotud rühmaliigid. Lisaks veel pererühm ning kahele meeste peole gümnaasiumi noormeeste rühmad. Ja neid pihlamarju tantsijate näol on veerenud üle Eesti erinevatesse rahvatantsurühmadesse. Mine tea! Äkki just kunagise väikese tantsija Inge Kalevi staadionile kaotatud king oli see märk, et Sõleseppade juhendajaks on saanud seesama väike Inge.

Oled suurepärane käsitöömeister ja Sinu tehtud küpsetised viivad keele alla, hoidistest rääkimata. Kui õpetajatöö poleks Sind endasse haaranud, mis ametit siis pidada tahaksid?

Käsitöömeistrist on asi kaugel ja suur kokkaja ma ei ole ka kunagi olnud. Aga kelleks ma tahan saada? Selle üle peab veel mõtlema ... Ei oskagi miskit paremat välja mõelda. Ikka vist õpetaja tööd. Las need käsitöö ja küpsetamine jäävad ikka hobideks.

Kui juba jutt küpsetiste peale läks, siis toimetuse kööginurk tunneb huvi – palun avalda lugejatele, milline on sinu lemmikretsept, mida alati meeldib teha? Ning teiseks – mis on kõige põnevam asi, mida proovinud oled? Retseptid ja pildid oleksid samuti oodatud ;-)

Minu retseptid on lihtsad ja iganädalane uute retseptide katsetaja ma ka ei ole. Kõige rohkem olen ehk küpsetanud kodusaia. Kardemoniga. Retsept on lihtne: piima, võid, jahu, pärmi, veidi soola ja suhkrut, kindlasti kardemoni. Sega kokku täiesti tavaline pärmitaigen, lase kerkida ... ja siis veel veidi kerkida. Saiavormi ja ahju! Ja valmis ta ongi.

Välja tuleb peaaegu alati. Välja arvatud need korrad, kui tahad eriti head saia teha! Siis ta hakkab tavaliselt ahjus naeratama ... Aga minu enda suureks lemmikuks on saanud mangokook. Kõige põnevam asi? Armastan püreesuppe, ilmselt uute maitsete-köögiviljade kokkusobitamine püreesuppidesse. Kõige põnevam toit, mida maitsnud olen? Vaalaliha, aga see ei ole minu jaoks!

Mis on sinu eredamad mälestused õpetajatee algusest Tartus?

Kaheksane tuba Tartu Salme tänava ühiselamus reformpõhjaga vooditega ning suure auguga toa seinas, mille kaudu võis vabalt ronida kõrvalolevasse klaveri harjutamise ruumi. Kaks toakaaslast lahkusid peagi, aga kuuekesi pidasime samas toas vastu kogu kooliaja Tartus.

Talvine karastav toatemperatuur ühikatoas, kus aknalauale ununenud veeklaas hommikuks jääs oli.

Pidev tundide ettevalmistamine, tunnikonspektide koostamine, koos tundide läbimängimine enne klassi ette astumist.

Oma elu esimene tund klassi ees, mis oli muusika ja klassis oli minu mäletamist mööda 42 õpilast.

Minu venelannast klaveriõpetaja ja tema lemmikpala „Õhtud Moskva lähistel“, mida ma talle aeg-ajalt lisaks lastelauludele ette mängima pidin.

Suurepärased toakaaslased Ülle ja Reet, kellega on kolm aastat külg külje kõrval elatud ja kellest on saanud väga head kolleegid. Samuti äärmiselt toredad kursusekaaslased, kellest mitmetega suhtlen praegugi.

Ühislaulmised Reedu kitarri saatel.

Varda kukkumise heli keset haudvaikset Lenini õpetuse tundi, kui kuduja Ülle oli korraks tukkuma jäänud.

Seda loetelu võikski lugema jääda! Oh, olid ajad!

Kirjelda oma ideaalset (suve)puhkust.

Parim puhkus on alati koos oma tütrega. Tore on koos avastada uusi kohti meie väikeses Eestis, ning kui võimalus jälle avaneb, siis ka kaugemal. Armastan pigem põhjamaist karmi ja karget looduse ilu kui peesitamist palmide all. Virmalised polaarjoone taga on veel nägemata ... Ja Islandile läheks iga kell tagasi! Minu suvepuhkuses on tihti koha leidnud Tustitite ühisreisid vabaõhuetendustele erinevatesse huvitavatesse kohtadesse Eestis. Aitäh, Endel ja Malle, nende toredate ühisettevõtmiste eest! Ideaalse puhkuse sisse mahuvad kindlasti ka jalgrattasõidud Mändjala randa ja lauamänguõhtud hea seltskonnaga. Ja kui muud seltskonda ei ole, siis on selleks hea raamat.

Räägi meile, kuidas on olla nii mitmekülgse tegevuse ja huvide diapasooniga tütre ema? (vihjan siin tütar Marisele, kellest, tundus kõrvaltvaatajale, oli kohe-kohe saamas noor moekunstnik, sai temast aga hoopis tohter)

Lihtsalt imeline! Oma tütrele emaks olemine on parim asi, mis minuga elus on juhtunud.

Loo kokkuvõtteks võib öelda, et nii „kehva“ tööraamatut nagu Merlel on vähestel ette näidata. 1982. aastal alustas Merle õpetaja ametiga Kingissepa 2. Keskkoolis, siis sai meie koolist Kuressaare Gümnaasium ja sügisest saab Nooruse Kool. Kooli nimi on vahetunud, Merle on jäänud. Kui paljudel ametipostidel on selline pühendumus küsitav, siis õpetaja ametis on see suur boonus!

Palavalt kevadised tervitused kogu koolipere poolt! Palju, palju õnne, Merle!