Raamat on eriline, armas ja tähtis ka autori jaoks: esimene paksem raamat päris mudilastele, esimene, mille peategelane ei olegi poiss, ja esimene, milles on kunstnik Anne Pikkovi imeilusad pildid. Mõneski mõttes sarnaneb „Anni asjad“ Saare varasema menukiga „Kuidas meil asjad käivad“. Kellele meeldis esimene, peaks istuma ka teine.

Annotatsioon

Praeguses eesti lastekirjanduses pole just ülemäära kirjanikke, kes lapse argielu ehedalt, tõetruult ja suure soojusega kirjeldada oskaksid. Sagedamini kui vaja laskutakse ilutsemisse, nostalgitsetakse või suhtutakse lastesse üleolevalt või patroneerivalt. Anti Saar on ses suhtes meeldiv erand, tema raamatutest ei leia ühtegi eelnimetatud puudust.

Saare värske teose „Anni asjad“ peategelaseks on kolmeaastane Anni, kes elab Tartus kahe vanema venna Matsi ja Samueli ning ema ja isaga. Anni päevad mööduvad lasteaias ja pargis käies, kodus olles ja tädi Salmet külastades. Raamat koosneb lühilugudest, millest igaüks keskendub mõnele tüdruku jaoks olulisele asjale. Need asjad võivad olla Anni küljes – nagu juuksed, või sees – nagu süda; esemed, nagu juukseklamber või kummikud; toidud, nagu pannkoogid või majonees. Anni asjade seas on aga ka elus asju, nagu tädi Salme koer Muska. Esindatud on ka abstraktsemad kategooriad, nagu saladus või eeskuju. Asjad pole aga asjad iseenesest, vaid loo käimatõmbamise vahendid. Läbi kirjelduste avanevad südamlikud igapäevaelu seigad, kerkivad ja lahenevad probleemid. Nõnda tuuakse esile ühe väikese mudilase kasvamine läbi argise ja lihtsa, toetavate vanemate ja vendade ning teiste ümbritsevate abil.

Nauditav on autori jutustamisviis. Selles on paras annus humoorikust ja südamlikkust. Tekst on äärmiselt adressaaditundlik, igati eelkooliealise lapse vastuvõtuvõimet arvestav. Sõnavara on lihtne, kuid värvikas, laused lühikesed. Varasemates raamatutes, eriti Pärdi lugudes, kasutas kirjanik pikalauselist sisekõnelist jutustamisviisi, mis meenutab teadvuse voolu. „Anni asjad“ tõestab, et Saar suudab luua kütkestavat lugemisvara ka lihtsama ülesehituse ja lausestruktuuri abil. Näilisest lihtsusest olenemata on tekst dünaamiline ja rikas. See on tegevusest (nii reaalsest kui vaimsest) nõnda pungil, et lugeja ühe loo lõppedes kohe järgmise kallale asuda tahab.

Tore on ka kirjaniku hoiak – alati lapse poolel ja temaga koos. Kunagi ei naera ta mudilase probleemide üle ega suhtu üleolevalt väikese tüdruku maailma avastamisse. Tema jaoks pole Anni mured midagi iselahenevat ja üleminevat, vaid tõsised probleemid, nendest on vaja rääkida. Nõnda saavad kirjeldatud ka keerukamad olukorrad, mis ei leia alati kiirelt positiivset lahendust. Õnneks on Saar Annile kannatlikud ja leidlikud vanemad ning toetavad vennad andnud.

„Anni asjad“ on päris elu raamat, mis ei koosne vaid pidupäevatortidest ja printsessikleidis keerutamisest. Pigem näeme, kuidas argipäevi pühitsetakse ning need pidupäevade asemel pjedestaalile tõstetakse. Õnnelikud on need, kes argises imelist leida oskavad. Kel sellega veel raskusi, võiks „Anni asjad“ kindlasti kätte võtta. Ehk õnnestub sealt üht-teist õppida.

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm