Lammas Ulfi seiklused koolis 

Algas kogu see lugu päeval, mil ma erinevate loodusjõudude ja stiihiate koosmõjul riiulilt alla kukkusin. Kõlab see küll traagilisemalt, kui tegelikult oli, aga asi oli nimelt selles, et olles aastaid nautinud oma sooja kohta emand Jaana kontorilaua päikesepaistelisel kohal, tundsin ühtäkki, et niisama passimine on end ammendanud. Ma võin küll olla kõigest üks mängukannist pinal, mis (või tegelikult kes) ei oma elus suuremaid ambitsioone, kuid iga lammas teab, et raamatut ei tasu kaane järgi hinnata. Et oma ellu pisut särtsu lisada, otsustasin käiku lasta oma meisterlikult sepitsetud plaani. Aga enne kui enda plaani juurde asun, peaksin ehk end tutvustama: minu nimi on lammas Ulf ja kui ausalt teile öelda, ei mäleta ma midagi enne seda, kui emad Jaana mind kätte võttis. Maailm muutus kohe meeletult kirevaks ja tol hetkel teadsin, et leidsin enda igavese kodu. 

Esiteks tegin kõrvaltkuulajana omandatud teadmiste põhjal vajalikud arvutused, kuidas end tõmbetuult ja tahtejõudu kasutades laualt maha prantsatada. See õnnestus laitmatult. Edasi tuli maas vedeledes võimalikult armetu välja näha. Minu õnneks korjaski emand Jaana mind peagi põrandalt üles, kloppis mu villa puhevile ning võttis mind endaga kooli kaasa. 

Oo, need muinasjutulised vaated, mis avanesid uuelt laualt! Näis, et miljonivaadet tahtsid aeg-ajalt tulla nautima ka õpilased, kes teinekord kiivalt laua poole piilusid. Eriti sageli juhtus seda siis, kui minu kõrval lebas hunnik saladuslikke kontrolltöid. Siis käisid õpilased lauast mööda, kaelad pikad nagu hanedel, ning aina pingutasid selle nimel, et saaks osa minu miljonivaatest. 

Harilikult olid aga õpilastel täiesti tavalised inimkaelad, mis tipnesid peaga. Peab tunnistama, et oli hetki, mil inimesi nende võimete pärast kadestasin, kuid juuksepahmaka poolest ei pakkunud ükski neist mulle konkurentsi. Võin uhkusega öelda, et minu suguõdedel ja -vendadel on karvakasv ikkagi märksa etem kui inimeste päid krooniv juuksesasi.

Näis, et nii mõnelgi korral koormas see teadmine ka nende endi südant. Eriti siis, kui emand Jaana hüüdis: „Lugemiskontroll!“ ja pool klassi asus viivitamatult närviliselt enda pead sügama. Üsna vahetult pärast neid juhtumeid kraapis emand Jaana minu pinaliosast välja punase pastaka ning lasi sel siuh-säuh üle paberi liuelda. Minu meele teeb alati heaks see, kui õpilastele pannakse palju häid hindeid, mida 10.c klassis võiks rohkem esineda. Sain laginal naerda, kui õpilased enda esitlusi erinevate ajastute kohta tegid ja tuli välja, et paljud ei olnudki tegelikult valmis esinema ja mõni nägigi esitlust esimest korda. Näis, et emandale see üldsegi ei läinud peale, kuid minu jaoks oli see kõige humoorikam asi eales. 

Terve päeva emand Jaana päikesesoojusest suudeldud laual lesimisest ja õpilaste tööde üle muigamisest sai mul päeva lõpuks siiber ning kange koduigatsus tuli peale. Kodus ootab ju mind pere ja lõputu rõõm. Ei-ei, ärge saage valesti aru, mulle meeldib koolis õpilastega aega veeta, aga sellist kohta nagu kodu ei ole teist kuskil selle suure maamuna peal. Pole paremat tunnet, kui emand hõiskab: „Nüüd saame lõpuks koju pere juurde!“ Kui seda lauset kuulen, tekivad alati liblikad kõhtu.