Lammas Leena

Kord ammu-ammu sündis kaugel maal üks väike lõbus lammas. Nimeks sai tal Leena, selle valis ta täiesti ise. Leena oli väga uudishimulik, mille tõttu läks ta kohe kiirelt reisile. Ta rändas aastaid, isegi kümneid, otsides endale kedagi, kes tema eest hoolt kannaks. Ta kohtas oma teel palju teisi inimesi ja loomi, kuid keegi neist ei olnud see õige. Kuid äkki, lausa täiesti ootamatult, leidis ta inimese, kelle juurde ta jääb. See on lammas Leena lugu.  

Oli möödas pea mitukümmend aastat rändamist. Leena aga ei andnud kergelt alla. Ta kõndis ja seilas ilma puhkuseta. Kuskil seal nurga taga pidi olema keegi õige temale. Tee peal oli hunte, kes teda liialt taga ajasid, siile, kes teda natuke liiga teravalt torkasid, ning inimesi, kes teda just kõige parema meelega vastu ei võtnud.  Aga tema aina rändas. Läbi Aasia ning mööda põhjanaba, vastu tugevaid laineid Vaikses ookeanis ning läbi tihedate vihmametsade Amazonases. Peale kohtumist põhjapõtradega, kes, erinevalt lammas Leenast, lendasid, jõudis ta väikesele saarele Eestis, Saaremaale. Seal oli kohe teistsugune õhkkond ning lammas Leena hakkas kohe palju parema tujuga otsima. Ta läbis nii Karujärve kui Sõrve sääre. Astus läbi Aste ning jalutas läbi kõigi üheksa jala. Jõudis ta siis lõpuks ilusasse linna nimega Kuressaare. Ta imetles nii ajaloolist linnust kui ka moodsat keskväljakut. See oli üks ilusamaid linnasid, mida ta oli terve oma rännaku jooksul näinud.  

Tee peale jäi tal üks suur kool. Otsustas ta siis sinna sisse piiluda. Sealt leidis ta suure hunniku inimesi, väikestest põnnidest suurte õpetajateni. Kõigil seljas ilusad pidulikud riided ning käes värvilised lilled. Suur inimestemass ehmatas ta nii ära, et peitis ta end eesti keele klassi. Seal aga oli keegi sees. Eesti keele ja kirjanduse õpetaja Jaana Puksa istus laua taga ning tegi koolitööd. Oli alles esimene koolipäev, kuid tööd oli juba palju teha. Uueks aastaks ning uuteks õpilasteks tuli ennast ette valmistada. Lammas Leena läks muidugi kohe uudistama.  Õpetaja Jaana küll ehmus esimesel pilgul, kuid nad said kiirelt sõpradeks. Lammas Leena rääkis oma suurtest seiklustest ning kõigist, keda ta tee peal kohtas, õpetaja Jaana aga oma õpetajatööst ning armsatest õpilastest, kellega koos ta töötab. Päev hakkas juba hämaraks minema ning õpetaja Jaanal oli aeg kodu poole sammuda. Kuuldes lammas Leena juttu,  otsustas ta Leena endaga võtta.  

Järgmisel päeval tuligi õpetaja Jaana Puksa kooli väikese vahva lambakesega, keda ta kannab kaasas siiamaani. Koos vaatavad nad toredate õpilaste üle ning parandavad ka koolitöid. Suur seiklus oli seda väärt ning lammas Leena leidis endale lõbusa ja toreda omaniku.