Mina käisin 3. detsembril vaatamas etendust „Kes on Punamütsike“. See on lugu sellest, kui huvitavalt on võimalik edasi anda lugu, mis tõenäoliselt on kõikidele tuttav, kuid juba unustusse vajunud, ning kuidas igavusest seda juttu uuesti ellu äratades tulevad meie ette huvitavad juhtumised ning vaatenurgad, mida me enam mäletadagi ei oska.

Tüki lavastaja Aarne Mägi ning näitlejad Tanel Ting, Markus Habakukk ja Lee Trei on loonud imelise näidendi. Lihtsa lavakujundusega ning huvitava ja kiire sündmustikuga on tulemus parem, kui oleksin arvata osanud. Näitlejad teevad oma tööd väga hästi ja kannavad lihtsa ning lühikese loo ette erakordselt vaimukalt. Näitlejad suhtlesid publikuga ja täitsid oma rolli suurepäraselt.

See on esimene lavastus, kus ma tunnen, et kolm näitlejat laval on piisav ja lihtne lavakujundus täidab oma eesmärki. Mulle jäi hästi meelde koht, kus kõik omale seelikud selga panid ja vaheldumisi oli stseen graatsiline ning maagiline. Järgmisel hetkel olin naerust kõveras, sest see oli kõik nii vaimukas, mis seal tehti. Kogu etendus oli väga lõbus ning muusika sobis valitud kohtadesse nagu valatult ja täiendas kogu üldmuljet.

See etendus tekitas minus tahtmise käia rohkem teatris ja pani mõtlema, kui erinevalt on võimalik meie maailmas kõike tõlgendada. Tundsin ennast pärast teatrist tulekut kohe palju energilisemalt ja vaatasin maailma natuke teise pilguga kui tavaliselt. Soovitan seda etendust vaatama minna kõigil, kes ainult soovivad. Igas vanuses inimeste jaoks on sinna midagi sisse pandud. Arvan, et ma poleks näitlejate või lavastaja asemel midagi teisiti teinud, sest see lavastus oli väga, väga hea. Mulle tõesti meeldis see etendus ja ma tahaksin seda ka teine kord vaatama minna.