Gümnaasiumi meedikursuse lõpetamiseks on vaja kirjutada artikkel mulle olulisel teemal. Valisin koolivägivalla, sest see on minu jaoks väga huvitav teema ning olen sellega palju kokku puutunud nii ise kui ka pealtnägijana. Minu jaoks on tähtis, et seda osataks rohkem tähele panna ja inimesed julgeksid sekkuda.

Vaimne kiusamine on probleem ka meie koolis. Enne vaheaega käisin paljudes KG klassides ja palusin abi antud teemal artikli kirjutamiseks. Palusin õpilastel, kes on vaimse vägivallaga kokku puutunud või selle tunnistajaks olnud, mulle anonüümselt kirjutada.

Oma loo rääkis üks Kuressaare Gümnaasiumi õpilane. 

Marta (nimi muudetud) hakkas vaimset ja füüsilist vägivalda tundma juba poolteist aastat tagasi, kui noormees hakkas oma kätt ta põlvele toetama ning talle ebameeldivaid kommentaare tegema. Algul võttis neiu asja naljana, sest ta polnud poistega varem nõnda kokku puutunud ja arvas, et see on okei, et selliseid nalju tehakse. Selline asi kestis umbkaudu poolteist aastat, kuniks tüdruk mõistis, et see ei ole normaalne, ning hakkas poisist kaugemale hoidma.

See neiu oli ainus, kes julges tulla oma probleemist mulle rääkima. Kas siit võib järeldada, et Kuressaare Gümnaasiumis ei eksisteeri sellist nähtust nagu vaimne vägivald? Või ei julgeta lihtsalt rääkida, sest kardetakse, et teised saavad teada?  

Psühholoog Kaja Puck kommenteeris, et koolikiusamist, ka vaimset, on Kuressaare Gümnaasiumis alati olnud, nii nagu teisteski koolides. Rohkem esineb seda põhikooliastmes, sest sellises eas tihtipeale ei jälgita, mida ja kuidas teistele öeldakse. Samas ei jää sellest puutumata ka teised kooliastmed ning samuti õpilaste ja õpetajate vahelised suhted. Kaja Puck julgustab aga siiski pöörduma spetsialistide poole, sest jagatud mure on pool muret ja enda kogemusele toetudes võib ta öelda, et enamik muresid saab lahenduse.