Alustuseks – oled kindlasti kursis, et KG-l on sellest õppeaastast uus staadion. Milliseid emotsioone see sinus tekitab?
Jah, olen kuulnud ja isegi käinud vaatamas. Väga uhke näeb välja ja õpilastel ning kehalise kasvatuse õpetajatel on kindlasti hea meel. Ka minul nii vilistlase kui ka kergejõustikutreenerina on väga tore näha positiivseid arenguid sellel suunal ning ei saa salata, et on tekkinud ka väike idee enda õpilastega sinna kunagi laagrisse tulla ja nautida uusi võimalusi.

Milline õpilane sa olid? Mille põhjal tegid oma erialavaliku pärast gümnaasiumi lõpetamist? Kui meenutada sinu gümnaasiumiaega, siis olid ju ühtviisi edukas nii sõnade kui ka füüsisega: tegelesid etluse-väitlusega, olid õpetajate päeva direktor, samas olid esindatud pea igal maakondlikul jooksul.
Ma ise arvan, et õpetajatel on minuga emotsioone seinast seina. Kindlasti mõned õpetajad mäletavad mind kui tublit õpilast, teised jälle on näinud ka veidi teistsugust poolt. Aga kindel on see, et ma olin üle keskmise aktiivne. Nii tunnis kui ka väljaspool tunde. Vahel võis juhtuda, et me olime pika päeva koolis, aga väga tundidesse ei jõudnud, sest muid toimetusi oli lihtsalt nii palju. Aga õppimine oli korras, kokkulepped õpetajatega said tehtud ja kõik muud asjaajamised ning üritused ka korraldatud. Gümnaasiumis tegelesin vist tõesti kõigega. Tänu Maritile tegin etlemist, väitlemist ja käisin kõnekonkurssidel. Lisaks kõik muud klassidevahelised võistlused: tegime filme ja näitlesime. Õpetajate päeva direktor oli nagu asjade loomulik käik. Ka 9. klassis õnnestus mul vanalinna koolis direktor olla, seega amet oli ju tuttav, kuigi 12. klassis oli palju raskem ja vastutusrikkam.

Kuid sport on alati olnud see, mis mul on juba väga väiksest saadik olnud südames ja kõikide asjatoimetuste kõrvalt olin ma iga päev 17.00 spordihoones või staadionil kohal. Otse koolist ja tihti läksin peale trenni veel kooli tagasi, sest näidendiproov vajas tegemist või mõni videoklipp oli vaja salvestada. Tänu järjepidevale tööle trennis tulid ka täitsa normaalsed tulemused ja vähemalt Saaremaal olin edukas sportlane. Pärast gümnaasiumi kandideerisin ka riigiteaduseid õppima, aga õnneks tahtis saatus (või Marit?) ikkagi, et valiksin kehakultuuri ja siiani pole ma seda kahetsenud!

Gümnaasiumiajal Mairo etles, kõneles, näitles, tegi filme ja sporti, juhtis õpetajate päeval kooli ja nii edasi ja edasi ... Siin pildil on hetk 2009. aasta Suurest Teatriõhtust. 

Kuidas praegu tundub – kas oled midagi või kedagi KGst kaasa võtnud, on sul siin eeskujusid?
Väga, väga palju häid emotsioone, seiklusi ja kogemusi, mis hilisemas elus on kõvasti kasuks tulnud. Ja loomulikult SÕBRAD!

Eeskujudest. Nagu juba enne sai välja toodud, siis Maritil on olnud selles, kuidas mul elus läinud on, väga suur roll. Teine oluline inimene sellel teel on olnud Ave. Ta on olnud meile alati pigem sõber kui klassijuhataja või õpetaja. Andnud väga palju head nõu ja suunanud õigele teele. Aga ta on selline suunaja, kes ei ütle, et „mine sinna ja tee seda“, vaid annab väikse vihje ja ülejäänud tuleb endal välja mõelda. Kolmas oluline inimene, keda ma iga aastaga aina rohkem imetlema hakkan, on Endel. Vapustav füüsiline vorm ja jätkuv töölust on need asjad, mida tahaks ka ise sellises vanuses omada.

Mida tähendab sinu jaoks koolisõprus? Kui tihedad on sul sidemed kooliaegsete sõpradega?
Ma olen KGst võtnud kaasa väga palju häid sõpru ja me suhtleme siiani. Kuigi elu on meid nüüd juba üle Eesti laiali viinud, siis paar korda kuus saame ikka kokku, sest nad on siiani minu parimad sõbrad, kellega jagame oma rõõme ja muresid. Õnneks on rõõme alati rohkem ja näiteks sellel suvel sain kahe klassivenna pulmas nende tähtsale elusündmusele kaasa elada!

Mis on kolm kõige olulisemat asja, mis on sinu elus juhtunud pärast KG lõpetamist?
Esiteks see, et ma läksin ülikooli õige eriala peale ehk kehakultuuri õppima ja ka lõpetasin selle suhteliselt edukalt.

Teiseks see, et juhtusin tööle väga õigesse kohta ja toredate inimeste juurde, kes lasevad mul viia täide enda nägemust spordis.

Erki Noole kergejõustikukooli treeneritetiim kooli 22. sünnipäeval. Foto: Kadri Kivine

Kolmandana toon välja üheainsa mehe – Erki Noole. Ma olin veel 7aastane, kui ta tuli olümpiavõitjaks. Mäletan, kuidas me koolis seda väiksest telerist vaatasime. Aga sportlasena on ta mulle olnud alati eeskujuks ja tema nimi käis läbi ka minu lõpukirjandis. Nüüd puutume kokku igapäevaselt, nii tööalaselt kui aeg-ajalt ka vabal ajal, ja arutame igasuguseid maailma asju. Mulle on alati meeldinud tema ausus ja otsekohesus. Me näeme väga palju asju sarnaselt, eriti seda osa, mis puudutab sporti.

Kui see töö lõpuks kõik vilja kannab, siis emotsionaalselt saab väga palju tagasi. Võite on Mairo õpilastel palju! Fotod: erakogu ja Raul Mee/EKJL

Räägi lähemalt, mis tööd sa teed! Kas võib öelda, et see on ühtlasi ka sinu hobi? Millised on (veel) sinu hobid? Kas rahvatantsu tantsid veel?
Ma töötan Erki Noole Kergejõustikukoolis / Spordiklubis Elite Sport kergejõustikutreenerina. Lisaks annan Tallinna Prantsuse Lütseumis mõne kehalise kasvatuse tunni nädalas. Aga see koormus on väike ja ise pean seda nagu vabatahtlikuks või ühiskondlikult kasulikuks tööks. Põhitöö on ikkagi treeneritöö, kus minu juhendada on umbes 80 noorsportlast, kellest 35 on Eesti meistrivõistlustel võistlevad sportlased vanuses 12–17. Kindlasti on see mulle ka hobi eest. Ma arvan, et kui treeneritöö ei ole treenerile hobiks, siis treener ei saa olla edukas. Peab suutma nautida protsessi ja tundma igast väikesest arengust rõõmu ning analüüsima tehtut – mis läks hästi, mis halvasti, mida järgmine kord paremini teha. See töö ei küsi kellaaega ega nädalapäeva, seega hambad ristis või vastu tahtmist seda teha ei saa. Kui on võistlushooaeg, siis vaba nädalavahetust tihtipeale ei leia ja mõned sünnipäevad või muud pidustused tuleb ohverdada. Aga kui see töö lõpuks kõik vilja kannab, siis emotsionaalselt saad väga palju tagasi.

Rahvatantsuga tegin ma 12. klassi lõpetamisega lõpparve ja sinna ma naasnud ei ole. Võibolla kunagi, kui vanem olen, siis tekib jälle huvi, aga praegu ma seda ei igatse. Muude hobide alla võin vist liigitada jooksmise. Peale ülikooli oli umbes 4–5aastane periood, kus ma ise eriti aktiivselt ei liigutanud, aga nüüd olen jooksurajad taas üles leidnud ja kui vähegi vaba aega, siis üritan minna. Olen aru saanud, et kõige paremad mõtted on pärit jooksurajalt ja tihti peale võistlusterohket nädalavahetust on hea pühapäeva õhtul jooksuriided selga tõmmata ning jooksurajale võistlustel tehtut/nähtut analüüsima minna.

Oled vilistlasena juhtinud nii KG galat kui ka diskussiooni KG väitlusklubi ning linnavolikogu vahel. Lisaks käisite sõbra Argoga klassijuhataja juubeliõhtut juhtimas. Mis on see, mis sind oma vanasse kooli tagasi toob?
Kõik need head mälestused toovad mind sinna kooli tagasi. Aga pean tunnistama, et viimasel viiel aastal ma KGsse jõudnud ei ole. Alguses, ülikooli kõrvalt oli võimalik asju sättida nii, et said tulla ja teha, nüüd, töö kõrvalt on see palju keerulisem, pigem isegi võimatu.

Aga mul puudub oskus „EI“ öelda, seega kui kuhugi tuleb kutse, mõni äge väljakutse või üritus, mis toob mugavustsoonist välja, siis see tõmbab mind alati käima ja küll ma siis leian ka võimaluse tulla.

Aastal 2011 andis aasta gümnasist Mairo Tänav lubaduse oma kodusaarele tagasi tulla. Kuidas sellele lubadusele hetkel otsa vaatad? Mida Saaremaa sinu jaoks tähendab?
Mnjaa ... Sel ajal oli lihtne seda lubadust anda, praegu väga keeruline täita. Ma olen töötanud Erki Noole Kergejõustikukoolis kaheksa aastat. Selle aja jooksul oleme üles ehitanud väga hea ja eduka süsteemi nii treeningprotsessilt kui logistiliselt, aga ma tunnen, et see töö on alles poole peal. Kuigi oleme olnud selle aja jooksul väga edukad, saab alati paremaks ja alati on kuhugipoole areneda. Ma olen hingelt selline, et kui ma midagi teen, siis täiega – tahaks näha ja kombata enda piire, näha, milleks ma võimeline olen. Noorsportlastega tuleb küll minna rahulikult ja kiirustada aeglaselt, aga suur entusiasm peab alati kaasas käima. Niikaua kui mul seda entusiasmi jätkub, ma ennast Saaremaal ei näe, aga elul on kombeks muutuda ja mõnikord ka väga kiirelt. Praegu on Saaremaa minu jaoks see koht, kuhu igal vabal nädalavahetusel tahaks minna ja kus võimalikult kaua aega veeta.

Mida sa elus (veel) teha tahaks, kui raha või aeg ei oleks takistuseks? Millest sa unistad?
Mul ei ole suuri nõudmisi: tahaks reisida võimalikult palju erinevates riikides ja endale tähtsate inimestega võimalikult palju aega koos veeta.

Unistan sellest, et kunagi mõni minu käe alt alustanud sportlane osaleks tiitlivõistlustel ja võidaks ka mõne medali.

Öeldakse, et kõik on uus septembrikuus – mida mihklikuu sinule uut tõi?
Võiks ju öelda, et õpetajana sai üle poole aasta alustada koolis tööd. See olekski nagu uus. Kõik muu on vist ikka nii, nagu viimased aastad juba tavaks on olnud. Eks sportlastel ja treeneritel peab olema hea rutiinitaluvus ja uus ei olegi alati parem.