Lõpuaktus ei olnud aga esimene kord, kui lennukaaslased Gerlyt usaldasid. Ta oli möödunud õppeaasta õpetajate päeva direktor, juhtides kindlakäeliselt KG tegemisi. Kuid ikka ja jälle rõhutab ta koostegemise tähtsust, meie-tunnet. Toonitas ta ju oma lõpukõneski: „Meie tallatud trepid, meie käidud põrandad. Meie jäljed ümber kooli siin, seal ja igal pool.“ Teeme siinkohal tunnustava kummarduse kõikide tänavuste lõpetajate ees – nii 9. kui ka 12. klassis. Teie jälg ON eriline!

Eriti sügav kummardus aga Gerlyle, tulihingelisele väitlejale, kes on sõna väge sügavuti tundma õppinud ja seda kasutades aidanud luua ning kinnistada KG nägu, meie ühist hingamist!

Gerly kõne 12. klassi lõpuaktusel

Viimased kuud oma elust olen ma nagu unes kõndinud. Mõte lõpetamisest kumiseb kusagil mõtete sügavuses, aga tuim tunne on. Isegi kui ma juba kümnendat korda seda mütsi kodus pähe proovisin, ei tundunud peegeldus reaalne. Pisaratele ja naerule on müür ette ehitatud ning elu toimub minust miilide kaugusel. See müür on olemas põhiliselt selle tõttu, et kõik jäi katki justkui poole pealt. Raske on leppida lahkuminemisega, kui ei ole saanud korralikult hüvasti jätta. Sellistel aegadel tuleb asendada oma mõtetest hetked, mis jäid olemata, aegadega, mis meil koos olid. Hetked, kui olid jõudnud tupikusse, aga sööklas oli Mehhiko pada või lasanje ja sa said jälle ühe päeva rahulikult õhtusse veeretada. Ühised istumised kas Kreeta kuumuses või Eesti pakase käes. Isegi hommikused vene keele tunnid on muutunud soojadeks mälestusteks ja hakkad igatsema neid uniseid nägusid hommikuti, mis teatasid, et nemad bioloogiaks ei õppinud. Sellised mälestused on nagu soe tekk, kuhu sisse tahad ennast peita. Kui saaksime nendes hetkedes elada igavesti, kaotaksid nad lõpuks oma võlu. Meie gümnaasiumiaja ja ka tänase päeva võlu peitub selles, et need on kordumatud.

Kas tõesti ongi kõik? Inimesed, kellega olen kogu oma mõtleva inimese ea koos veetnud, pakivad oma kolm asja kokku ja sammuvad vastu ülejäänud elule. Olles Saaremaal kasvanud, on see aste pärast keskkooli isegi rohkem nähtav ja tundub järsem. Ma ei vahetaks oma lapsepõlve, mis kirjade järgi lõpeb täna, millegi vastu ega veedaks seda kusagil mujal ja mitte kellegi teisega.

Ma tänan südamest kõiki õpetajaid, kes on selle sõidu meiega kaasa teinud ja andnud suure osa endast, et meid siia aidata. Loodan, et olete leidnud sellest ajast meiega ka midagi, mida jätta endale mälestuseks ja vahel tähti vaadates meenutada.

Kallid pered, kes te siin saalis olete. Me oleme nüüd juba suured tüdrukud ja poisid. Ilma teieta ei oleks me siia jõudnud. Minustki poleks saanud see inimene, kes täna siin julgeb kõigi teie ees rääkida. Võlgneme teile nii palju ja tegutseme selle nimel, et teile tõestada – see tee oli pingutamist väärt. Ärge unustage oma kallile lõpetajale öelda, et te olete uhked ka hetkedel, kui see tundub ilmselge. Meil on uhke tunne olla teie lapsed.

Minu järgmine esimene september on esimene esimene september 12 aasta jooksul, kui ma ei astu üle Kuressaare Gümnaasiumi läve. Ma ei kirjuta enam üheski tunnis oma suvest ja ei jää klassipildi peale lolli näoga. Ma olen uues kohas, uute inimestega ja uute väljakutsetega. Hirmus on, aga see on hea hirm. Hirm, mida sa tunned enne seda, kui juhtub midagi head. Täna siin teie ees seistes ei näe ma enam und. Ma nutan ja naeran kõikide nende kuude tunded välja ning tean, et see siin on kordumatu.

Kuu Tegija on Meie KG fotoprojekt, kus tunnustame lustaka fotoga inimesi, kes möödunud kuul on suurt osa koolist ühes rütmis hingama pannud. Need on inimesed, kes kujundavad KG nägu!
Ettepanekuid Meie KG Kuu Tegijaks võib teha igaüks, kes seda soovib – edasta vaid vastav info Meie KG toimetuse liikme(te)le koos pisikese põhjendusega!