Oled KG 39. lennu vilistlane. Lõpetasid gümnaasiumi kolm aastat tagasi kuldmedaliga. Mis sai edasi?
Olin üks neist, kes ei olnud päris kindel, millega edasi tegeleda. Ainus, mis kindel oli, oli soov minna ülikooli. Eriala osas oli mõtteid seinast seina, kuni avastasin enda jaoks meditsiini, täpsemalt arstiteaduse. Kuidagi ei läinud see mõte peast ja nii otsustasingi kandideerida. Igaks juhuks olid olemas ka tagavaravariandid, kuid teadsin, et esmavalikuks jääb arstiteadus. Nii läkski ja 2017. aasta sügisel alustasin õpinguid Tartu Ülikoolis arstiteaduse erialal. Nüüd olen lõpetamas 3. kursust.

Mille põhjal tegid oma erialavaliku? Kui meenutada sinu gümnaasiumiaega, siis olid ühtviisi edukas nii aineolümpiaadidel kui ka näiteks kaunites kunstides – laulsid tütarlastekooris ja pälvisid Suurel Teatriõhtul näitlejapreemia. Oleksid võinud õppima minna, mida iganes hing vaid soovis.
Gümnaasiumiajal seisneski minu mure selles, et tegelesin mitmete erinevate erialadega, kuid ühegagi neist ei läinud ma väga süvitsi. „Järsku“ oli vaja koondada oma tähelepanu ühele erialale, mis tekitas üsna palju stressi. Mina ei ole see inimene, kes on väiksest peale soovinud arstiks saada, aga kuidagi jõudis mõttelõng selle alani. Mingil viisil inimeste aitamine on mulle alati meeldinud ning sellest arstiametis puudust ei tule. Samuti oli igal juhul positiivseks küljeks see, et arste läheb paratamatult alati vaja ning tööpõld on lai.

Ise tundsin, et minna õppima näitlemist või laulmist ei ole minu jaoks päris õige tee, sest hirm katsete ees oli väga suur. Nii jäi ka nendele erialadele kandideerimata. Tagasi mõeldes oleks võinud kindlasti rohkem riske võtta ja end enesearengu mõttes proovile panna, kuid õnneks tunnen hetkel, et olen õiges kohas.

Libahunt. Abituuriumis pälvis Grete Suurel Teatriõhtul näitlejapreemia. 

Panustasid kriisiajal Kuressaare haiglas. Miks otsustasid Saaremaale appi tulla? Kas see oli kohustus või tahtsid seda teha?
Kindlasti ei pidanud appitulekut kohustuseks, pigem heaks võimaluseks silmapiiri laiendada ja kogemuste pagasit täiendada. Olin enda nime kirja pannud selleks, et vajadusel saaks mind appi kutsuda. Seda ka tehti ning olin kohe valmis tulema. Õnneks oli mul võimalus naasta osakonda, kus olin varem juba kaks suve põetajana töötanud. Tundsin, et enda abi pakkumine on ainuõige otsus, et kasvõi natukenegi kolleegide koormust vähendada. Nagu loodetud, saingi ise kogemuse võrra rikkamaks ning see tuleb kindlasti mulle tulevikutöös vähemal või suuremal määral kasuks.

Arstid. Või patsiendid?

Kirjelda oma tegemisi ja tundeid eriolukorra ajal Saaremaal! Mida Kuressaare haigla aeg sulle andis? Kas tajud mingit erinevust – elu enne ja pärast koroonakriisi?
Mäletan, kuidas märtsikuus Tartust Saaremaale sõites olid peas hirmsad (ja kohati ebaratsionaalsed) mõtted, kas mind üldse praamile lastakse ning kas Saaremaale tulek üldsegi hea mõte on. Näha oma kallist kodusaart nii inimtühjana oli üsna kõhedust tekitav ning tegi isegi kurvaks.

Haiglasse appi minnes oli mul esialgu sees hirm, mis mind seal ees ootab. Reaalsus oli aga see, et kogu personal oli väga toetav ning elasin töösse suhteliselt kiiresti sisse. Teades, kuidas kriisile eelneval ajal osakonnas töö käis, oli nüüd äärmiselt huvitav näha, millised aspektid igapäevatöös muutunud olid.

Ise tunnen, et aeg haiglas andis mulle uusi teadmisi ja meeletult kogemusi selle kohta, kuidas kriisitingimustes töö käib. Loomulikult on ka enesetunne hea, et enda abi pakkuda sain raskel ajal.

Mida põnevat sa pärast KG lõpetamist veel teinud oled? Kas õppimise kõrvalt on hobideks aega jäänud? Näitled? Laulad? :)
Igal juhul on muusika ja näitlemine südamesse jäänud, kahjuks küll rohkem tagaplaanile. Pean tunnistama, et õppimise kõrvalt aega leida ei ole just kõige kergem ülesanne (et noori lugejaid mitte hirmutada, siis aja leidmine ülikooli kõrvalt ei ole kindlasti võimatu!). Hetkel on ajad sellised, et pigem naudin teiste inimeste loomingut ning lähen teatrisse publikusse, mitte lavale. Kindlasti ei ole välistatud, et naasen nende hobide juurde kunagi tulevikus, sest need valdkonnad on alati mulle hingelähedased olnud.

Kui palju puutud kokku endiste klassikaaslaste ja klassijuhataja Madli-Mariaga?
On klassikaaslasi, kellega suhtlen nädalas mitmeid kordi, kuid on ka klassikaaslasi, kellega kahjuks ei ole kokku puutunud lõpuaktusest saati. Eks see ole kohati ka paratamatus, sest igaüks läheb ikkagi oma teed mööda edasi. Oleme mõningad korrad pärast lõpetamist klassikaaslastega kokku saanud Madli-Maria juures ning need õhtud on alati mõnusad ja meeleolukad olnud. Oleme mõtisklenud mineviku üle, oleme rääkinud, mis parajasti kellegi elus aset leiab, ning oleme rääkinud ka tulevikuplaanidest. Loodetavasti saame hetkeolukorra lahenedes uuesti kokkutuleku korraldada ning üksteise seltsi taas nautida.

Kuidas praegu tundub – kas oled midagi või kedagi KGst kaasa võtnud, on sul siin eeskujusid? Mida KG sinu jaoks üldse tähendab?
Mäletan, kuidas kooliajal, kui lähenemas olid legendaarsed sündmused, nagu teatriõhtud ja võimlemisvõistlus, sai veedetud mitmeid õhtuid aulas ja võimlas, mõnikord rõõmsameelselt ja teinekord tüdinuna. Nendele hetkedele tagasi mõeldes saan aru, kui suurt tööd kool omalt poolt tegi, et õpilastele ei jääks kooliaeg meelde ainult pingis istumisena, vaid noortele anti ka võimalusi end muudel viisidel väljendada. Sellised üritused aitavad õpilastel enda sisse vaadata ning end rohkem avastada. Nõnda oli ka minuga, kui julguse kokku võtsin ja Suurel Teatriõhtul suurema rolli enda kanda võtsin. Hirm oli tohutu, kuid avastasin enda jaoks midagi uut näitlemise näol ning selle võimaluse eest olen tohutult tänulik. Selliseid eneseavastuse momente oli teisigi, mis minuga täiskasvanuellu kaasa tulid.

KG on mänginud väga suurt rolli selles, milliseks inimeseks ma olen kujunenud ning kuhu ma jõudnud olen. Tundsin alati, et atmosfäär koolis on väga toetav. Minu arvates on sõnad „vabadus, ilu ja tõde“ nagu rusikas silmaauku kirjeldamaks KGd.

Millised on su eesmärgid edaspidiseks? Millest sa unistad?
Praegu on suurimaks eesmärgiks omandada arstikraad ning hetkeplaanid näevad ette, et jätkan õpinguid residentuuris, et saada eriarstiks. Vara on veel öelda, mis erialale soovin spetsialiseeruda, kuid mõtteid on olnud seinast seina. Siiani on kõige rohkem silma jäänud günekoloogia ja perearstiteadus, aga elu on näidanud, et mina ei saa sajaprotsendiliselt miskit välistada ega lubada (põhikoolis lubasin suure suuga lähedastele ja ka endale, et ei lähe mitte mingil juhul Tartusse ülikooli).

Minu unistused üldjuhul ei ole väga spetsiifilised, sest elu võib ette visata igasugu katsumusi ja ka õnnestumisi, millel on potentsiaal kõik plaanid täielikult segamini ajada. Seega hetkel unistan, et saaksin elada elu kahetsusteta ning et kõik, mida soovin saavutada, saab ka saavutatud.

Millist nõu annad praegustele abiturientidele? Neil on eksamid kohe-kohe ukse ees, aga nad pole saanud nädalaid koolis käia ja nende lõpuaktusega on olukord veel lahtine, rääkimata sellest, et tuleb otsustada, mis saab edasi.
Loomulikult ei saa ma kuidagi nende olukorraga samastuda ning ma ei oska ette kujutadagi, millised tunded neid valdavad. Kerge on küll öelda, aga soovitan hoida kainet mõistust ning ärge unustage, et te ei ole selles kompotis üksinda! Hoidke oma klassikaaslasi ja suhelge aktiivselt, sest sellistel segastel aegadel on n-ö tugigrupi olemasolu klassi näol eriti oluline ning see teeb kriisi ajal kooliga ja eksamitega toimetulemise kergemaks. Soovitan elada elu üks päev korraga ning üritada hoida pead püsti. Mina aga hoian teie jaoks pöidlaid pihus, et teil eksamid õnnestuksid ning et teie soovid täituksid!