Oled KG 13. lennu b-klassi vilistlane. Oled öelnud, et kooliajast on sinu jaoks märgilise tähendusega sinu klass, kuna leidsid sealt endale elukaaslase ja mõned sõbrad kogu eluks. Milline su klass oli? Kas ja kuidas hoiate sidet praegu?
Meie klassi sattusid kokku inimesed väga erinevatest koolidest, sest tegemist oli ajaloo eriklassiga.

Tagantjärele mõeldes – ajalugu 90ndatel oli selline moodne ning põnev ja päris paljud sattusid sinna klassi just võibolla sellel põhjusel. Minul küll erilist huvi ajaloo vastu ei olnud, see tundus tol hetkel lihtsalt väga uudne. Ma arvan, et meie klass oligi selline eksperimentaalne, läbilõige väga erinevate huvide ja isiksuseomadustega inimestest. Kõik oli tasakaalus: oli liidreid, oivikuid, maakaid, linnakaid, möllumehi ja peoloomi.

Oleme ikka püüdnud terve klassiga iga viie aasta tagant kokku saada, aga igapäevaselt on tõesti mõned inimesed, kellega lihtsalt olen kokku kasvanud. Minu klassiõde on Pilvi Karu ning meie tütred Minni ja Katariina on juba sünnist saadik teineteisega seotud. Igal sünnipäevapildil pidi olema numbriga küpsisetort ja Katariina – selliseid pilte on meil vist kuni teismeliseks saamiseni.

Klassiõdede lapsed ja numbriga küpsisetort. Taustal Anneli vend Maidu Varik ja ema Helju Varik

Hiljem ei omanud foto enam nii suurt tähtsust. Samuti oma klassivenna Indrek Saare kaudu olen saanud endale sõbrannaks näitleja Ülle Lichtfeldti ning ei möödu vist päevagi, kui me omavahel ei suhtleks. Sidet terve klassiga hoiame me muidugi FB grupi kaudu, aga eks vist need, kes Saaremaale on elama jäänud, toovad meid ikka ja jälle kokku, kui keegi maailma teisest otsast kohale ilmub.

Head tunnet sõbra olemasolust ei saa sõnadesse panna, seda lihtsalt tajub.

Märgilise tähendusega on mu klass just sellepärast, et sealt leidsin armastuse ja sõpruse.

13. lennu b-klassist ilmus neli aastat tagasi Meie KGs pikem lugu (Toim.)

Milline õpilane sa kooliajal ise olid? Üks vahva juhtum KG ajast meenutuseks õpetajatele ja teadasaamiseks praegustele õpilastele.

Enda kohta saan vist öelda, et olin selline suhteliselt tagasihoidlik ning tagaplaanile hoidev õpilane. Tulin ju väikesest Kaali koolist ning esimesel aastal oli päris raske kohaneda uue kooliga ning sellega seoses langesid ka õpitulemused ja enesekindlus.

Meenutada armsaid õpetajaid on palju, aga tooksin välja sellised ikoonilised inimesed, kes ka praegu KGs töötavad. Filosoofiat andis meile Genadi Noa. Mesilased ja Rabindranath Tagore olid teemad, millest ta ennastunustavalt rääkima jäi ning mõned meist said samal ajal kodus tegemata töid üksteise pealt maha vehkida. Meenub ka minu venna Maidu Variku ajalootund 1. aprillil. Maidu kirjutas tunni algul tahvlile Nelo Leev Ekillol. Kohusetundlikud maalisid oma vihikutesse ilusa pealkirja ning olid närvilised, et hakkame nüüd teemaga tegelema, et kes või mis see on. Maidu muigas temale omaselt ning ütles, et olete sellega nõus. No muidugi olime nõus ning kärsitumad juba tahtsid asja juurde minna ja siis äkki keegi hüüdis, et lugege seda tagurpidi – olen veel lollike. Mäletan, et selline huumor ei läinud eriti peale neile, kes olid suurte värviliste tähtedega selle endale vihikusse pealkirjaks maalinud.

Sinu klassijuhataja oli matemaatikaõpetaja Age Kallus, sinu ema oli matemaatikaõpetaja. Pead enda jaoks märgiliseks KG klassiruumi 405 – matemaatikaklassi. Aga ometi ei ole sa oma elu sidunud matemaatikaga. Kuidas nii? Mida sa pärast KGd edasi tegid?
Siinkohal pean ma tunnistama, et matemaatika on minu kõige nõrgem külg ning see ongi põhjuseks, miks ma ennast sellega sidunud ei ole. Minu huvi kuulub humanitaarainetele ja bioloogiale. Bioloogiat ma tahtsingi minna õppima Tartu Ülikooli, aga sisseastumiskatsetel keset bioloogiaeksamit vaatasin aknast välja ning mõtlesin: ma ei taha saada õpetajaks. Midagi juhtus sel hetkel ja ma marssisin eksamiruumist välja ning põrutasin Tallinna Rock Summerile. Seda saab vist nimetada eneseotsinguks, sest tagantjärele analüüsides ei ole ma ühtegi mõistlikku seletust leidnud. Oleksin olnud muide samal kursusel, kus KG praegune õpetaja Gerta Nurk. Siiski bioloogiahuvi ei olnud mul kuhugi kadunud ning õppisin lillekasvataja-dekoraatoriks. Tänu sellele sain olla praktikal Tallinna botaanikaaias ning teha taimeseadeid väga erinevatel rahvusvahelistel sündmustel. Tallinna Pedagoogilises Seminaris avati noorsootöö eriala ning kuna mul on nõrkus uute asjade vastu, siis sinna ma astusingi ja edasi viis tee mind Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemiasse, kus õppisin huvijuht-loovtegevuse õpetajaks ning praegu olen Tallinna Ülikooli noorsootöö korralduse magistriõppes.

Oled KGga seotud olnud mitut moodi. Mida sa oled siit kaasa võtnud õpilasena, mida huvijuhina, mida lapsevanemana?
Õpilasena olen ma kaasa võtnud selle, et teadmistest ei piisa, kui neid ei rakenda, ning tahtmisest ei piisa, kui selle nimel ei tegutse. Huvijuhina olen ma kaasa võtnud Toomas Takkise juhtimispraktika õppetunnid ja oleksin tahtnud kaasa võtta ruumi 239 diivani 😊. Klassijuhatajana olen kaasa võtnud kolm väga erinevat kogemust noorte arengu toetamisel. Lapsevanemana ma praegu veel tahaksin panustada, mitte kaasa võtta.

Huvijuht (ja klassijuhataja) Anneli oma lemmikõpilaste Henri Rumbi ja Laura Oolupiga

Sind näeb tihtilugu meie majas. Mina nägin viimati Solistica ajal saalikujundust tegemas. Mis on see, mis sind ikka ja jälle siia tagasi toob?
KG on ju nagu minu kodu. Eks mind toob tagasi see tunne, mida KG tekitab, see on nostalgia, see on rõõm, võibolla ka natuke kurbust. Lisaks sellele, ma ei suuda ka öelda ei võimalusele külastada armsaid kohti ja inimesi ning topeltõnn on see, kui saan ühendada oma külaskäigu millegi olulise ja vajalikuga.

Töötad hetkel Kuressaare avatud noortekeskuses Noortejaam. Millised on selle töö võlud, millised valud?
Usun, et kõik noortega töötavad inimesed saavad välja tuua selle töö suurima võluna noored ise. Kahjuks on ka suurimad valud noored ise. Paraku ei pruugi nad olla ise sellest teadlikud, aga vahel teeb nõutuks, kui noortekeskusesse tuleb noor ja ütleb, et teda mitte keegi ei taha. Vanemad ei taha, kool ei taha, sõbrad ei taha. Noore heaolu on otseselt seotud tema perega ja on äärmiselt oluline, et me kõik märkaksime ning toimuks koostöö erinevate osapoolte vahel.

Kõige suurem proovikivi on minu arvates noorte kaasamine nende enda elu kavandamisse ja korraldamisse. Selleks, et noor saaks kaasa rääkida ning arvamust avaldada, teha teadlikke valikuid, pakub just noorsootöö palju võimalusi ning arvan, et minu töö siin noortekeskuses ongi olla vahendaja, kes aitab noorte soovid ja mõtted teha mõistetavaks.

Kas sa oled kunagi käega löönud mõnele olukorrale, inimesele – et sellest või tollest ei saa asja?
Kindlasti on olnud hetki, kui tekib selline tunne, et asja ei saa, aga ma vist olen ise selline naiivne, et ikka usun ja loodan ning mõtlen ikkagi positiivselt. Ei ole lahendamatuid olukordi, lihtsalt on teistmoodi lahendused. Inimeste puhul tuleb mängu veel see, et inimene peab ise tahtma, et millestki asja saaks. Sageli ongi väljakutse just see, kuidas motiveerida või luua see usalduslik suhe, et saaks asja.

Saaremaa Öpilasmalev, mida Noortejaam aastaid korraldanud on, pälvis äsja uhke tunnustuse. Sina ise olid aasta noorsootöötaja nominent. Mida sellised tunnustused sinu jaoks tähendavad?
Saaremaa Öpilasmaleva tunnustus tuli muidugi eelkõige tänu meie suurepärasele meeskonnatööle, eesotsas projektijuhi Kaidi Liivasega. Juba lootsime, et me sel aastal malevat ei tee, aga nüüd me sellest ei pääse. Tegime vist midagi ikkagi hästi ja tahaks teha seda juba veel paremini.

Nakkusoht puudub, aga oht värviseks saada on küll! Meenutus eelmise suve malevast

Tunnustamine on minu jaoks veidi selline ebameeldiv avalik tähelepanu. Muidugi on see hästi armas, kui märgatakse, ja iga inimene vajab vahel pai. Mulle sobib, kui siiralt õlale patsutatakse ning vahel võibolla leitakse aega mu jaoks, et koos kohvi juua. Eriti lähevad mulle korda sellised loomingulised lahendused ettearvamatutes olukordades. Ma ise olen väga kehv tunnustaja, sest kuna mul on enda suhtes väga kõrged ootused, siis eeldan seda vist ka teistelt. Just sellel põhjusel tegime noortekeskuses oma töötajatele tunnustamise seina ja igaüks saab sinna märkida midagi, mis on märkamist ja tunnustamist väärt.

Millest sa oma energia ja positiivsuse võtad?
Kui seda küsimust mu pere käest küsitaks, siis nad arvatavasti vastaks, et laisklemisest. Ma ise olen mõelnud nii, et ma panen oma energia tagasi kerima. See, mis minult energiat võttis, annab selle mulle ka tagasi. Muidugi kasutan ma iga võimalust minna mere äärde ning kodu on see, kust saan alati jõudu.

Noorusel ei ole vanust. Foto Jane Vogt

Mida sa elus (veel) teha tahaks, kui raha või aeg ei oleks takistuseks? Millest sa unistad?
Mul oli elus üks unistus, see täitus. Tahtsin minna ookeani äärde ja näha, kuidas suured lained teevad rulle. Seda ma olen nüüd näinud, aga see unistus oli mul väga väikesest peale ning ma vist isegi unes püüdsin seda endale ette manada. Hetkel on mul sellised unistused, mis on täiesti täidetavad.

Kui saaksid olla ükspäev keegi teine, siis kes sa tahaksid olla? Miks?
Olen selle üle palju mõelnud, et kas tahaksin olla keegi teine, aga ma ei taha olla keegi teine. Mulle meeldib olla mina. Kui ma aga mõtlen, millest oleks kasu, siis äkki võiksin olla mingi naispoliitik, sest kui naisi oleks rohkem poliitikas, siis pehmed teemad oleksid rohkem au sees.