Minu Eesti. Riik, kus ma elan ja sündisin. Kodu, mis pakub mulle soojust ja valgust, maapinda, ilma et küsiks midagi vastu. Minu Eesti, nii nagu minu silmad seda näha tahaksid, on varjupaik, kus saan kinnitada enda jalad maasse – justkui juured, peidukoht, kus saan langetada enese pea ja puhata oma silmi, meelt ja ängistust.

Eesti riik, vaba riik ja kodumaa, on täis imelist silmailu, vaba pinda, imelist kütkestavat loodust ja ... isegi lootust, et ükspäev saan vaba olla mina isegi.

Minu Eesti, nii nagu mina sooviksin, et see oleks, on toetav, abivalmis ja halastav riik, kus inimesed tuleksid kokku, austaksid üksteist ja ei tugineks vaid isiklikele vajadustele. Riik, kus mina sooviksin olla ja puhata, riik, mis peaks eksisteerima tervikuna – seda pole veel ja vist ei saagi tulema.

Rahvas, riigi au ja süda, tulevik on nende õlul. Ent rahvas, kes peaks olema heatahtlik, on korrumpeerunud, isekas ja toetub vaid oma isiklikule heaolule, selle juures nägemata endast halvemini läbisaavate inimeste kurbust ja üksindust. Nägemata isegi endast veidi kõrgemal olevate inimeste õelaid irveid ja põlastust, kui nood otsustavad, et on paremad kui teised.

Meie riik, Eestimaa, pole terviklik. Oleme lõhestunud, ehk isegi kibestunud ja liigagi vihased, et märgata meie ümber toimuvat. Ning tulemuseks ei kaitse rahvas oma kodu, vaid nad lahkuvad ning inimesed annavad ükshaaval alla meie riigi parandamises.

Eestil on rahvas, ent on ka maa. See lai loodus, mis on küsimatagi kaunis, kui seda vaid näha suudetaks, ainuke koht, kus on sügav rahu ... Ka see on hakanud kaotama oma võlu. Inimesed, kes looduse ilu ei mõista, rahvas, kes loodust ei austa, rikuvad seda, mõtlemata tagajärgedele. Kõige väiksemagi halva teoga looduse ja meie maa suhtes, ka kõige pisema prügiraasukesega, mis metsa alla jäetakse, kaasneb pikemas perspektiivis mingi halb tagajärg.

Ent ma mõistan neid, kes selle peale ei mõtle. Ma saan aru, neil on ka teisi asju, millest hoolida, ning see pole nende süü, kui neil tõesti midagi muud üle ei jää. Ent üks pisemgi heategu, üks väiksemgi tükk sellest headusest, mis teil järel on – kas poleks võimalik see leida ja kasutada seda meie hetkelise kurva olukorra parandamiseks?

Rahvas, meie Eesti au ja uhkus, mis sellest riigist üldse riigi kujundab, inspireerige üksteist. Näidake, kui olulised te olete, näidake oma varjatud andeid ja leidke endas rahu. Avage oma meeled, öelge, mis te mõtlete, ja saage vabaks selle ängistuse küüsist.

Rahvas, tulgem kokku, oleme ühtsemad ja paremad, kui me olime eile, avatumad ja rõõmsamad kui iial varem.

Rahvas, jah kõik teie, pidage meeles mu sõnu – ka teie ise olete siin maal kõige tähtsamad, koos maa ja loodusega, milles elate ja mille peal tallute. Teie, just teie üks minimalistlikumgi tegu võib muuta absoluutselt kõike. Teie olete selle riigi lootus ning ainult teie kannate kaasas selle tulevikku – olgu see siis tume või pimestavalt ere.

Kokkuvõtteks, Eesti rahvas, ma kordan: te ei ole tähtsusetud, teie mõtted on olulised ning neid tuleb kuulata ja välja öelda. Olge julged, mu kaasmaalased, kaitske enda ning selle riigi, kus sündisite ja elate, tulevikku ning las me parandame selle korrumpeerunud ja lahknenud ühiskonna koos, päästes ka maa ja looduse, mida mina austan siin Eestis kõige rohkem.

Ma tänan teid, kuulajad. Ma tänan, et te ei sulgenud mu lugemise ajal kõrvu ning ehkki te ei pruukinud minu kõnega nõustuda, lasite vaikselt seistes mul lõpetada. Olen siiralt tänulik ja sisimas loodan, et see kõne teil läbi kõrvade ei libise.