Oled tagasi Eestis – millega tegeled, millega tahaksid tegeleda?
Lühidalt – hetkel olen töötu.

Pikemalt – plaanin hakata ettevõtlusega tegelema. „Ettevõtlusega tegelema“ kõlab väga uhkelt ja mitte üldse filmilikult ega režissöörilikult, mida nii mõnigi õpetaja võis loota, aga te ei pea kurvastama, sest see ettevõte plaanibki hakata just filmiproduktsiooniga tegelema. See ei tähenda nüüd seda, et 2021. aastal võib kinodes näha lavastaja Rait Kanguri poolt üliägedat märuli-, komöödia- või ulmefilmi, vaid esialgu on see lihtsalt OÜ, mille alt saan esitada arveid, kui teen tööd filmivaldkonnas jne. Tekst läheks liiga pikaks, kui detailidesse peaksin laskuma, keda huvitab, millega täpselt plaanin tegelema hakata, see võib kirjutada mulle isiklikult.

Siiski võib lähiajal oodata minu poolt omaloomingut, või noh, vähemalt plaan on hakata taas mingit videomaterjali tootma. Tahangi just tegeleda sellega – teha videoid, filme. Hea oleks muidugi, kui sellega ka raha veidi teeniks, kuid peamine on see, et endal oleks lõbus ja naudiksin oma tööd. Finantsiline stabiilsus ja töö nautimine – need asjad motiveerivad.

Seega võib olla nii, et 5–10 aasta pärast saab juba kinodes näha seda märuli-, komöödia- või ulmefilmi. Kes soovib filme kiiremini näha, siis minge ruttu kinno vaatama kriitikute poolt väga tunnustatud esimese maailmasõja eepilist linateost, režissöör Sam Mendese poolt lavastatud „1917“, mille võtetel oli au ka minul 2019. aasta kevadel töötada. Ning juulis peaks kinodesse jõudma veel üks Hollywoodi film, kus ma eelmisel suvel töötasin. Sellest ma ei tohi rohkem rääkida, aga pealkiri riimub mu sõbra nimega Keneth.

Aga jah, kui kellelgi peaks vaja minema ettevõttele reklaamvideot, muusikavideot või kes soovib lihtsalt mu videoteenuseid tellida, siis maakeeli öeldes HIT ME UP (üür ei maksa ennast Tallinnas iseeneesest).

Mäletan, et osalesid kooliajal robotivõistlustel (FLL), tegid sõpradega räpivideo, esinesid Suure Teatriõhtu laval, otse loomulikult osalesid minifilmifestivalil oma loominguga ja nii edasi ja edasi. Kuidas sa ise ennast näed – milline õpilane sa olid? Mida oled KGst oma ellu kaasa võtnud? Kui palju oma klassi- ja koolikaaslastega suhtled?
Ausalt öeldes ma olin ikka väga laisk, polnud motivatsiooni üldse õppida, eriti valdkondi, mis mind ei huvitanud. Koduseid töid ei viitsinud kohe üldse teha. Eriti gümnaasiumis, ma lihtsalt teadsin, et tahan saada filmitegijaks ning sinnapaika jäidki keemia, füüsika, matemaatika ja ülejäänud reaalained. Ülikoolis avastasingi, et oi kui palju neid elementaarseid teadmisi oleks vaja läinud ka filmide tegemisel. Ülikooli lõpufilmi tegemisel palusin abi Sander Tammelt, kes õpib Tartu Ülikoolis matemaatikat, erinevate teooriate ja teoreemide kohta, mis aitasid mul kirjutada stsenaariumi oma lühi-ulmefilmile. Füüsilisele filmilindile filmide tegemisel ja sellega kokkupuutumisel oleks samuti palju gümnaasiumiteadmisi kasuks tulnud.

Lihtsam oleks mainida asju, mida ma koolist kaasa ei võtnud. Aga hästi paljud asjad on nimelt pärast gümnaasiumi mind väga huvitama hakanud, näiteks ajalugu (siinkohal tervitan toredat õpetajat Madli-Mariat), millesse ma samuti kooliajal väga ei süvenenud, aga mida olen iseseisvalt väga palju uurinud ning millega end kurssi viinud. Viimasel ajal meeldib mulle üldse väga palju tegeleda enesearendamise ning õppimisega, aga mitte koolis. Oleks võinud ju seda kooliajal teha ... 15 aastat kooliteed on praeguseks küll. Vähemalt minu jaoks.

Mulle meeldib, et FLLi ka siia sisse tõid. Just ükspäev rääkisime vanade klassivendadega, et see oli päris lahe ikka ja tahame mõelda ning enda ego tõsta, et eks meie selle KGs populaarseks ja noorematele (vist?) ägedamaks tegime ka. Meil endal oli igatahes täiega lõbus – tervitan Ollet!

KGst, ma arvan, võtsin kaasa selle n-ö vabadusetunde. See on ilmselt ainult minu teema ja kirjeldab ka, milline õpilane ma olin, aga millegipärast seostub KGga mulle kastist välja mõtlemine ja tavapäratu asjade lahendamine. Samuti innovaatilisus ning uute asjade katsetamine.

Klassi- ja koolikaaslastega suhtlemisega on nii ja naa. Mõndadega rohkem ja teistega vähem. Mis ma KGst kaasa võtsin? Palju sõpru ja väga häid tuttavaid. On ka palju selliseid tuttavaid ja sõpru, kellega pikemal suhtlemisel alles avastan, et nemadki on käinud KGs, kokkuhoidmise tunne jne. Klassikaaslastest rääkides – siis pigem olengi olnud mina see, kes on korraldanud erinevaid üritusi ja pushinud kokkusaamisi.

Esimese aasta 16 mm filmilindi võte. Enda foto. 2016
Sama võtte lõpus mina filmirulle ilmutusse saatmas. Olin teine kaamera assistent. Foto Angel San Antonio. 2016

Miks otsustasid oma õpinguid just Inglismaal jätkata? Kus ja mida täpselt õppisid? Kas nüüd tagasi vaadates oled oma otsusega rahul?
Umbes 8aastasest saadik olen unistanud Hollywoodis filmide tegemisest. Mida vanemaks olen saanud, seda ebarealistlikum see unistus on tundunud. 2014–2015, kui sai reaalsuseks kandideerimine Inglismaale ülikooli, oli Eesti filmide kvaliteet üsna halb. Pean tunnistama nüüd, pärast Eesti 100 raames valminud filmide vaatamist, et see kvaliteet on ikka kõvasti tõusnud.

Kuna Ameerikasse õppima minemine olnuks väga kulukas ja keerukas protsess, langeski valik Suurbritannia kasuks. Huvitava faktina võin ka välja tuua, et väga suur osa Hollywoodi filme tehaksegi tänapäeval just Suurbritannias või Euroopas (täpset protsenti ei viitsi välja otsida – laisk, noh). Suure eeltöö käigus leidsin omale, tänu Bellnori firmale, Bournemouth University Film Production and Cinematography eriala. Kirjelduse järgi õpetatakse seal kõike: produtseerimist, monteerimist, operaatoritööd, kunstnikutööd jne. Kirjeldus vastas tõele ja põhimõtteliselt oskan ma nüüd kõike. Kui ma ülikooli läksin, teadsin, et tahan ainult režissööritööga seotud teadmisi omandada, kuid pärast teist aastat oli mu suur kirg hoopis operaatoritöö.

Muidugi suurest hajameelsusest tuli ka üks huvitav seik. Olin otsuse teinud ning Bournemouth University valinud, vaatasin pilte, uurisin Bournemouthi kohta ning unistasin kuulsast Bournemouthi rannast. Seda kõike kuni umbes poolteist kuud enne Inglismaale kolimist tuli mulle kiri: „Kas olete Salisburysse omale juba majutuse leidnud?“ Olin väga segaduses ja minu esimene reaktsioon oli: „Mis asi on Salisbury?“ Tuli välja, et kursus, mille ma olin valinud, asub väikeses, umbes Pärnu-suuruses linnas nimega Salisbury. Head aega, rand, head aega, palmipuud. Kursus oli UK filmitööstuse tegijate seas liiga populaarne, et ära öelda, ning Salisburysse ma kolisingi. (Moraal ka: uurige rohkem, vahel see spontaansus on liiga riskantne ja stressirohke.)

Esimene aasta oli suhteliselt suur pettumus, kuna sealses linnakus elasidki ainult meie filmikursuse tudengid ning kõik tundsid üksteist. Ei mingit tudengielu, ei mingeid kurikuulsaid brittide pidusid ...

Kolmanda aasta alguses olin tegelikult ikka väga rahul, et valisin selle kursuse. Salisbury oli armsaks kasvanud. See on ehe inglise linn, elu ja hinnad olid Bournemouthi ja suuremate linnadega võrreldes palju väiksemad, sealt sai korraliku Suurbritannia kogemuse ja jällegi sain omale palju brittidest sõpru.

Tänu Salisburyle avanes ka võimalus töötada „Hollywoodis“. Nimelt 2019. aasta kevadel tuli meie kursuse õppejõududele teade, et Salisbury maa-aladel filmitakse uut sõja-eepost ning pakutakse tööd lõpetavatele tudengitele. Eelnevast filmisoovitusest ilmselt aimate juba, et tegu oli „1917-ga“ ning ma olin üks vähestest, kes meie kursuselt sinna tööle sai. Seega unistus läks omamoodi täide.

Siiamaani olen väga rahul ja õnnelik oma otsuste üle.

Teise aasta 16 mm filmilindile tehtud lühifilmi võtetel. Olin operaator. Pilt Adam Sander. 2017

Kuidas sealset eluolu iseloomustad? Käisid kooli kõrvalt ka tööl – olid teenindaja – ning oled Tamara Talks Podcastis öelnud, et Eesti ja Inglismaa teeninduskultuur on väga erinev. Kas arvad endiselt nõnda või on vahepeal meil ka asjad paremuse poole liikunud?
Britid on üldiselt väga avatud inimesed, võrreldes eestlastega muidugi. Nad on ülivõrdes väga viisakad ja toredad, see on põhiline, mis mulle seal elades ka meeldis. Kui MINA möödusin kellestki poes umbes meetri kauguselt, siis inimesed alati vabandasid, nagu nad oleksid mul ees olnud, samas näiteks Tallinna Maximas vanatädid pigem ajavad sind käruga alla, kui lasevad võtta paki piima vms. Samuti on inglastel väga hea huumorimeel: kui tunnen end halvasti, siis alati vaatan mõnda briti komöödiasarja või stand-up’i. Toreduse kohapealt on brittide miinuseks muidugi see, et inimese ees teevad nad alati head nägu ja on toredad, aga selja taga käib üks jube klatšimine – samas, eks ole ka Eestis see hea näo tegemine ...

Seda nüüd peaaegu kolm aastat tagasi tehtud podcast'i kuulates hakkab endalgi veidi naljakas. Kui erinev on Raidi mõttemaailm 19aastaselt vs 22aastaselt. Pigem on hea, tänu sellele tunnen, et olen kasvanud ja küpsem.

Teeninduskultuur pole muutunud, Eesti inimesed lihtsalt on sellised. Pole midagi teha. Tegelikult, kui nüüd mõelda, siis midagi saab ikka teha. Kui käia mõnes kallimas pubis või restoranis, siis kohtab ka toredamaid ja rõõmsameelsemaid teenindajaid. Seega ilmselt on asi söögikohtade omanikes, teenindajate tingimustes ning palkades. Hea näo tegemine pole lihtsalt väärt seda. Ka Inglismaal on pubides teenindajad nördinud ja halbadest klientidest väsinud, aga toredad töökaaslased, kõrgem palk ja hea huumorimeel aitavad meelerahu säilitada.

Paar aastat tagasi levis Eesti meedias video, kuidas noored inglased eestlastele tuttavaid roogasid maitsesid: valikus olid verivorstid, vinnutatud kilu, sprotid ja kamatahvel. Kuivõrd ise nendest maitsetest puudust tundsid, kui võõrsil õppisid? Mis oli Inglismaal sellistele maitsetele vastu panna?
Vot see video sai ikka väga populaarseks jah, kahju, et rohkem nii säravaid ideid või aega pole olnud selliste videote tegemiseks. Endal oli ka lõbus ja meeldis neid teha.

Pigem ei igatsenud. Ma olen rohkem uute asjade katsetaja. Mulle meeldib eksperimenteerida erinevate cuisine'idega ning proovida uusi asju. Inglismaal on igal pool palju erinevate maade restorane, seega erinevatest maitsetest ja uutest toitudest puudust ei tulnud. Ehe igareedene fish and chips, maapähklivõi ja moosisai, juustused friikartulid, scones’id, crumpet’id jpm panevad tihti pigem Inglismaad igatsema.

Mida Saaremaa sinu jaoks tähendab? Kuidas Saaremaad ja Eestit oma kaaslastele veel tutvustasid?
Saaremaa tähendab minu jaoks kodu. Turvaline saareke, mis on eraldatud maailmast ja kus iga nurga peal võib tuttavat kohata ning seal on alati hea end välja lülitada, eriti suvel. Üldiselt tutvustasin UK sõpradele Saaremaad ja Eestit kui nelja aastaajaga, pigem külma kohta, kus on palju metsa ja vähe inimesi. Eesti kohta heideti väga palju nalja, kuna keegi ei teadnud sellest midagi ning vähesed teadsid, et selline riik isegi eksisteerib. Kui mainisin Salisburys, et olen Eestist, siis peamiselt teadsid sellest ainult kohalikud Briti sõdurid. Viimasel kahel aastal teati sellest rohkem, kuna Eesti naaberriik on Venemaa ja Salisburys mürgitati närvimürgiga endist Vene spiooni, mis jõudis ka kodumaal uudistesse ning meediaväljaannetesse.

Eelmisel aastal käisid mul külas kolm britist ülikoolisõpra. Tõin nad umbes nädalaks Saaremaale ja nad olid pahviks löödud. Nende sõnul oli suvine Saaremaa vapustav ja oivaline.

Pildid „Love Drinks Me“ võtetelt. Foto Callum Millward. 2018

Oled ansambli Elephants From Neptune singli „Love Drinks Me“ video autor. Saan aru, et tegemist oli koolitööga. Kuidas see video sündis? Oled öelnud, et see oli meeletu stress. Kuidas sellega võitlesid? Kuidas käib ühe muusikavideo tegemine, millised on selle etapid?
Teisel ülikooli õppeaastal oli meil üheks õppekavas olnud ülesandeks muusikavideo tegemine. Selleks ülesandeks andis õppejõud mulle esimest korda režissöörirolli. Pöördusin kohe sõbra ja endise KG vilistlase Kaupo Saare poole, kes suhtleb Elephants From Neptune bändiliikmetega ning tema soovitas Robert Linnale, et ma võiksin nende singlile „Love Drinks Me“ muusikavideo teha. Robert tahtis teada mu ideed, pitch’isin selle neile ning kogu bändile oli see meelepärane.

Pärast rohelise tule saamist oli umbes poolteist kuud kõva töörabamist idee elluviimise näol, näitlejatega casting’uid, võttekohtade otsimist ning nuudlite söömist, sest pidime seda kõike enda raha eest tegema.

Stressi oli, sest meie idee oli väga ambitsioonikas, õppejõud kahtlesid meis ning meie võttemeeskond oli väga väike ja ilmselgelt ei olnud kõik nii hingega selle sees nagu mina. Stressi ma suhtun kui väljakutsesse ja motivaatorisse. Kui ma teen midagi ja mul ei ole üldse stressi, siis järelikult on see ülesanne liiga lihtne, ma ei pinguta või ma ei viitsi endast 100% anda.

Muusikavideo tegemine oleneb täiesti loost, millele videot tehakse. See on üks mu lemmikuid loomingulisi protsesse, sest muusikavideo võib olla ükskõik milline ja kõik omapärased ning ebatraditsioonilised ideed on lubatud, st ei pea järgima tavalisi filmitegemise reegleid (no öeldakse, et filmitegemisel pole reegleid, aga see on pikem jutt, jällegi – keda huvitab, see küsib). Kui keegi soovib muusikavideoid teha või nendest niisama rääkida, siis helistage!

Kuidas hindad – kas oma lemmikbändile video tegemine on su seni ägedaim ettevõtmine või oled veel millegi nii suurega hakkama saanud?
Ühele Eesti lemmikbändile video tegemine on kindlasti ÜKS ägedamaid ettevõtmisi ja üks suuremaid asju, mida ma elus teinud olen, aga kas just seni ägedaim ettevõtmine ...

Ägedaid asju teen muidugi üsna palju, aga kui selleks peaks skaala olema, siis ilmselt selle koha on üle võtnud 2019. aastal lemmikrežissööri tuleval linateosel töötamine ning „1917“ (jah, jälle räägin sellest, minge kinno juba!), mille võttis üles mu lemmikoperaator (cinematographer) Roger Deakins. Nendel suurproduktsioonidel oli mul endal küll väike roll, kuid saada osa ning oma silmaga Hollywoodi tegemisi näha – sellised asjad jäävad ilmselt väga pikaks ajaks meelde.

Kahju muidugi lähedastest, kellele ma vatran liiga palju nendest filmidest. Olen mõnel ilmselt ka filmide vaatamise ära rikkunud.

Ühel 2018. aasta õhtul lubasid viisakad politseihärrad minuga pilti teha. Käes Pepsi Maxi purk. Pildi autorit ei mäleta

Sul on oma videoblogi? Miks sa seda pead? Kust tulevad blogipostituste ideed?
Lõpuks üks hea lihtne vastus – ei. Pidasin vahepeal küll ja tegin hästi palju videoid lihtsalt oma elust. UKs tuli mulle sellest ka hüüdnimi „Rait’s Vlogs“. Aga kuna selliste asjade tegemine võtab väga palju aega ja planeerimist, siis elu kiirenemisel videote kvaliteedi mitte (veel) halvemaks minemise põhjusel otsustasin hetkeks sellele pausi panna. Kindlasti ei jooksnud selle pidamine mööda külgi maha.

Tulevikus tahaks kindlasti veel YouTube’i videoid teha. See on üks väga lahe platvorm ning statistika alusel ka Eestis populaarsuselt teine veebileht. Televisioon on niikuinii suremas.

Milliseid näpunäiteid annad noortele, kes videoblogi pidamisega alustamas on?
Järjepidevus ja distsipliin!

Kui soov kuhugi elus jõuda ja midagi ägedat teha, siis need kaks sõna peavad kogu aeg teiega kaasas käima. Täpselt samamoodi nagu trennis käimisega ja raha teenimisega on ka YouTube’iga. Kahjuks endalgi on raskusi nende järgimisega, kuid mida vanemaks ma saan, seda rohkem pean endas pettuma, et ma juba varakult ei ole neid järginud. Olen täheldanud, et see puudub ka üsna paljudel mu tuttavatel. Muidugi oleks lahe, kui kohe esimese videoga saaks miljon vaatamist ja 100 000 jälgijat, aga kahjuks reaalsuses see nii ei toimi. Leidke oma nišš ning kui tunnete, et sisu, mida toodate, on õpetlik ja/või meelelahutuslik ja teile meeldib seda teha, siis võti eduni on järjepidevus ja distsipliin. Kõik muu tuleb ajaga.

Muidugi on seal palju rohkem peidus, kuid need on põhilised reeglid.