Otsi
Artiklite sarjad
- Vilistlase vaatepunkt (2)
- Bookstagramid (49)
- Kümme küsimust (4)
- n päeva lõpetamiseni (35)
- Eesti päev (15)
- Koolilehe jõululood (16)
- Suveseik (16)
- Meie koolimaja 45 (6)
- #muusikasoovitus (6)
- Nädala kunstitöö (16)
- Kuidas läheb? (17)
- Õpilane küsib (8)
- Teel ajalukku (41)
- Elu pärast KGd (50)
- Kuu tegija (15)
- Töö ja kool (13)
- Inspira 15 (22)
- Arhiivinurk (48)
Rubriigid
Valdkonnad
Õpilaste sünnipäevad
22. november
- Imogen Metsniit 5.c
- Kristelle Kiil 8.b
24. november
- Krister Ivalo 3.a
- Tevin Kaljo 3.a
25. november
- Katreen Sepp 8.c
- Liisbet Sepp 9.b
- Theron Kütt 9.d
26. november
- Brenda Reinmägi 1.c
- Karola Koppel 2.b
27. november
- Brait Orav 6.a
- Daniel Kalaus 3.a
- Kevin Orav 6.a
- Sebastian Mägi 4.b
28. november
- Hendrik Suurpere 8.a
- Jette Saat 1.a
- Sarah-Roosi Rikmann 2.c
Töötajate sünnipäevad
23. november
- Kristiina Piipuu
26. november
- Grete Pihl
28. november
- Maren Aaviste
Endel Tustit on aastaid olnud Kuressaare Gümnaasiumi kehalise kasvatuse õpetaja ja kergejõustikutreener. Tänagi treenib ta KG noori, kes võivad mõne aasta pärast Eesti sporditähed olla.
Kus ja mida te õppisite noorena? Mis oli see, mis teid nakatas spordipisikuga? Milline on olnud teie teekond spordi juurde ja spordis?
Minu haridustee telg on olnud tavaline, ilma eriliste kõrvalekallete ja vaheaegadeta. Hellamaa 8-klassiline Kool – Orissaare keskkool – TRÜ kehakultuuriteaduskond. Palju tegemisi on olnud selle telje kõrval. Hellamaal oli poistel koolitöö kõrval kaks tegevusala: käsitöö ja sport. Vedas neil, kes pääsesid peale tunde töökotta õpetaja Rudolf Tedrekulli juhendamisel midagi meisterdama. Endise tõstjana ja väga osava tislerina oli ta poistele suureks autoriteediks. Kuna töökotta tahtjaid oli rohkem, kui sinna mahtus, siis õpetaja tegi valiku, sul pidi ikka natuke kätt ka olema. Ka mul oli õnne valituks osutuda – küll mitte kohe.
Ruts, nii me teda omavahel kutsusime, oli ka kehalise kasvatuse õpetaja. Samas töökojas oli ruum kooli suuskade jaoks ja suusad olid poiste hooldada. Neid laenati ka pühapäevaks poistele välja. Ruts õpetas meile suuskade hooldamist ning parandamist, kui katki läksid. Kooli lähedale väljakule valmisid tema eestvedamisel valatud kettheite- ja kuulitõukering. Ka mõned tõkked ja üldse kõik, mis meil sporditegemiseks vaja läks, tuli ise valmistada. Mis ise tehtud, need asjad pidasid ka kauem vastu.
Kõiki tegevusi kirjeldada läheks väga pikaks. Ei puudunud ka pikantsed seigad. Kuna sel ajal ei olnud televisiooni, nutitelefonist rääkimata, siis pärast tunde veedeti aega kas töökojas või oma spordiväljakul, mis oli õnneks meie aia taga. Võrkpalliväljakuid oli lausa kolm. Võrkpallimäng kestis tavaliselt pimedani, sest mängijate puudust ei olnud. 15–20 poissi oli pea iga kord kohal. Väljakule pääsemise nõue oli, et suudad servi üle võrgu teha. Mis vanuses esimese servi üle võrgu sain, päris täpselt ei mäleta, arvan, et 3.-4. klassis võis see olla. Nii see liikumise pisik külge jäi ja on jäänud siiani.
Teadlikum ja sihipärasem treening algas keskkoolis. Treeneriks oli Arvi Lopato, Eesti kaasrekordiomanik 100 m jooksus ajaga 10,4. Tema jaoks jätkub ainult kiidusõnu. Tegime kõiki kergejõustikualasid. Keskkooli lõpus koolinoorte spartakiaadil tegin kümnevõistlust, kogusin vana punktitabeliga 5914 punkti ja sain III koha. Sel ajal oli see täiskasvanute I järk, mida loeti mingil määral ikka tulemuseks. See lihtsustas keskkooli lõpus edasise valiku tegemist.
Saavutustest nii palju, et kõik võistlused, kus tegin isiklikud rekordid, on väga hästi meeles: võistluse kulg, kellega koos jooksime. Minu aladeks olid hiljem 800 m ja 1500 m. Aga rekorditest enamaks pean seda, et kõik jooksjad olid väljaspool võistlust sõbralikud treeningkaaslased. Sõpradeks on jäädud tänaseni. Kahjuks paljusid enam ei ole. Ühised mälestused liidavad.
Ühel võistlusel tahan siiski peatuda. Teenisin aega Nõukogude armees Riia linnas. Tulin Balti ringkonna meistrivõistlustel 1500 m jooksus teiseks. Roodu komandör tegi kooli ülemale esildise anda mulle üks kuu puhkust. Teenisin kõrgemas sõjakoolis nn spordiroodus. Kooli ülem oli kindralleitnant, kahjuks nime ei mäleta. Tuli minna kooli ülema juurde ja näidata, mis mees oled. Kindral esitas mitmesuguseid küsimusi ja tänas tubli esinemise eest. Siis aga tuli küsimus: „Miks te, sõdur, komsomolis ei ole?“ Ma arvasin, et nüüd on puhkusel kriips peal. Aga puhkuse ma sain ja 1973. aasta jaanilaupäeva õhtul sõitsin Riiast Eesti poole.
Endel Tustit autasustamas 2003. aasta KG parimaid kõrgushüppajaid
Te olete olnud Eesti koondise liige: millistel võistlustel ning millal koondislasena osaleda saite? Milline on teie jaoks kõige meeldejäävam hetk Eesti koondist esindades?
Ühest huvitavast võistlusest ... Mul on olnud au mõned korrad esindada Eestit (sel ajal ENSV). Olin võistkonnas põhiliselt krossijooksudel. Esimene kord on loomulikult kõige eredamalt meeles. See oli 1969. aastal 9. mail Moskvas, kus toimus ajalehe Pravda auhindade jooksukross. See võistlus toimus igal aastal 9. mail. Olin juunioride vanuseklassi võistkonnas. Meelde jäi aga võistlus eelkõige seetõttu, et vahetult enne, maipühade ajal, jäin angiini. Haigus ei tahtnud järele anda. Sõidust loobuda ka ei raatsinud. 8. mai oli meil vaba ja terve päev kulus Moskva linnas sõna otseses mõttes traavimiseks. 9. mail oli jooks. Võistlused toimusid hipodroomil. Rada oli pehme ja tolmune, sest muul ajal jooksid seal hobused. Meie vanusegrupis oli umbes sada jooksjat, minu koht oli kusagil keskel.
Millal hakkasite Kuressaare Gümnaasiumis tegutsema ning kuidas on kehalise kasvatuse õpetaja töö ajas muutunud?
Hakkasin KGs tööle 1983. aastal. Siis oli kooli nimi Kingissepa II keskkool ja see oli maakonna suurim kool, ilusa suure valgusküllase võimlaga. Neljakümne aasta jooksul, mis ma koolis töötasin, on õpetajatöö muutunud selle võrra, kui palju on õpetaja saanud targemaks, kogenenumaks jne.
2005. aasta KG tervisenädal. Veikko Lehto, Endel Tustit ja Taimi Aru
Te olete kergejõustikutreeninguid KGs läbi viinud aegade algusest. Milline on meie kooli andekas sportlane, kas tema iseloomuomadused on aegade jooksul muutunud ka?
Oleme tõkkejooksu harjutanud ka üle toolide jooksmisega. Õpilased on erinevad. Igaüks peidab endas midagi, see tuleb avastada. Ei ole nii, et võtad kätte viiuli ja mängid nagu balalaikat või vastupidi. Kindlasti jääb see ka edaspidi nii.
Kui populaarne on kergejõustik aegade jooksul olnud meie kooli õpilaste seas?
Kergejõustik on olnud KGs au sees kogu aeg. Kooli 25. juubeliks andsime välja kooli selleaegsete kergejõustiku rekordiomanike omakirjutatud lood pealkirjaga „Tempus fugit“. Sealt saab üsna hea ülevaate. Nüüd oleks aeg veel üks kokku panna. Põhjust on. Mõned nimed: Marek Niit, Tiidrek Nurme, Risto ja Hendrik Lillemets, Sander Suurhans.
Treener ja õpilane – koos Sander Suurhansuga. Foto: Saarte Hääl
Millised on olnud meeldejäävad spordiüritused Eestis ja väljaspool, kus olete oma õpilastega osalenud?
Meeldejäävaid võistlusi, võistlustele sõite ja kohti ikka on. Tänu võistlustele sai reisida. Võistlused toimusid toonases NSVLis, nii saigi pea igas liiduvabariigis käidud. Olid huvitavad ajad.
Ühest võistlusest lähemalt.1978. aastal toimus pioneeride neljavõistluse finaal Jevpatorijas Krimmis. Esindasime Eestit, sest olime siin teisi koole võitnud. Meil oli hea võistkond, 6 poissi ja 6 tütarlast. Tütarlaste võistkonda kuulus ka KG praegune õpetaja Inga Engso. Poisid ja tüdrukud majutati eraldi. Tüdrukute ühiselamut valvas miilits ja sinna ei lubatud isegi oma võistkonna meesõpetajat. See oli turvalisuse pärast. Linn ei olnud hea kuulsusega.
Võistlus läks meil väga hästi, olime üleliiduliselt neljandal kohal. Sealt on meeles piinarikkad sõidud trammiga. Juunikuus oli temperatuur vähemalt 30 kraadi. Trammid olid täis tuubitud, topelt trammiteed olid ainult peatustes. Kui üks tramm hilines – mis oli tavaline –, siis teine ootas peatuses. Sõidu ajal tuli siiski katuseluugist tuult. See on eredalt meelde jäänud. Kuna olin sel ajal noor isa, mõtlesin, et ostan poistele paar mänguasja. Läksin mänguasjade poodi, et mõte teoks teha. Aga mõte mõtteks jäi: mänguasjad olid eranditult sõjariistad. Ma ei olnud sõjariistade fänn.
KG mitmevõistlejad Hiiumaal TV 10 Olümpiastardil. Foto: Madli-Maria Naulainen
Kes on teie nimekamad õpilased, kes on kunagi teie käe all alustanud/treeninud?
Kuna olen suur kergejõustiku jälgija, siis viimased viisteist aastat on mind suurvõistluste ajal teleka ees või kohapeal tribüünil hoidnud Marek Niit ja Tiidrek Nurme. Muidugi hoian pöialt kõigile Eesti kergejõustiklastele. Nad on selleks piisavalt põhjust andnud. Suure huviga ootan Lillemetsa poiste arengut. Meil on oma väike diil, aga sellest edaspidi.
Teie poeg Indrek Tustit valiti spordiaasta tähtede galal aasta treeneriks. Milliseid tundeid/mõtteid see tekitas?
Mul on muidugi hea meel, et nii üksmeelselt otsustati treeneritepaari Indrek Tustiti ja Marek Visteri poolt. Nimelt on mul vanema poja nimi samuti Marek. Kooli ajal oli ta hea kõrgushüppaja. Kuni Lillemetsa poisteni oli kooli mitteametlik tulemus kõrgushüppes üle oma pikkuse tema nimel – 16 cm. Nüüd on see suurem.
Indrekuga saame kokku aeg-ajalt ainult Tallinnas. Käime Mallega tal külas, ajame juttu ja saame teada tema tegemistest. Töö ja enesetäiendus võtavad pea kogu aja. Võrdlen tema juures käiku veskil käimisega – käid veskil ja saad tahes-tahtmata kusagilt natuke jahuseks.
Tule kergejõustikutrenni!
Kuidas on teie jaoks seotud sport ja kirjandus?
Nüüd on välja antud mitmeid elulooraamatuid. Viimased kaks raamatut sportlastest olid öökapil Hubert Pärnakivist ja Peter Northugist. Nendes mõlemas oli üks sarnane selgelt väljapaistev joon – ei tohi karta kaotusi. Teades küsijat, arvan, et peaks vastuse viima Tammsaare-teemale. Ei saanud Tammsaaregi oma teostes läbi ilma spordita. Oli linnapoiss Ott see, kes tõi spordisugemed ja mõned uued sõnad Vargamäele. (A. H. Tammsaare „Tõde ja õigus“ V, lk 137, Tallinn, Eesti Raamat, 1983)
Alles hiljaaegu joosti maailmas esimest korda maraton alla kahe tunni. Tahan siinkohal tuua ühe võrdluse. Tammsaare kaasaegsel Jaroslav Hašekil on aga olnud sada aastat tagasi kiirem jooksja. Kui välipreester Katz oma missakarikat ei leidnud, pakkus Švejk talle lahenduse. „Laename ülemleitnandilt Wittingerilt auhinnakarika. Ta sai selle aastaid tagasi Sport-Favoriidi võidujooksu võitmise eest. Hea jooksja oli. Tegi nelikümmend kilomeetrit Viinist Mödlingisse ühe tunni ja neljakümne kaheksa minutiga, nagu ühtepuhku kiitleb.“ (Jaroslav Hašek „Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil“, lk 137, Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1960) Kui natukene rehkendada, siis kattis ülemleitnant iga kilomeetri 2.42ga, see teeks maratoni ajaks väikese veaga 1 tund ja 54 minutit. Nii et Eliud Kipchogel on veel ca 5 minutit minna.
Näiteid oleks veel, aga ei ole mõtet raamatuid ringi kirjutada. Lõpetuseks soovitan käia koolis nagu veskis. Siin on palju tolmutekitajaid – on suur tõenäosus iga päev saada natuke tolmusemaks.