Juhendajate lugu

Kuidas üldse leidsite enda jaoks tee rahvatantsuni? Kas ka ise koolipõlves rahvatantsu tantsisite?

Merle: Koolipõlves ma ise rahvatantsu ei tantsinud, sest koolides, kus õppisin, rahvatantsuringi ei olnud. Rahvatantsuga puutusin esimest korda kokku õpingute ajal Tartus. Tantsimist alustasin seal neidude rühmas.

Inge: Kõiges on süüdi õpetaja Merle Tustit! Nimelt oli Merle minu esimene klassijuhataja ja rahvatantsu õpetaja. Tänu temale sain III klassis ka esimest korda tantsupeole. Põhikoolis oli meil minu järgmise klassijuhataja Maimu Hirvoja eestvedamisel rahvamuusikaansambel Rannala, mille koosseisu kuulusid oma pillimehed ning kus laulsid ja tantsisid nii suured kui väikesed ansambli liikmed. Gümnaasiumiastmes tuli rahvatantsus väike paus, tekkisid muud liikumisega seotud huvid. Peale gümnaasiumi lõpetamist viis tee Viljandi Kultuurikolledžisse (praegu Viljandi Kultuuriakadeemia) tantsujuhtimist õppima. Tunniplaanis olid põhiaineteks iga päev rahvatants, klassikaline tants ja karaktertants. Sellest ajast alates olengi rahvatantsuga tegelema jäänud. Vahepeal tantsisin Keerises, aga nüüd on mul päris oma rühmad.

Mis tõi teid koolis rahvatantsu õpetamise juurde?

Merle: Pigem oli see KES? See oli Maimu Hirvoja, kes palus minu esimesel tööaastal oma 8. klassi neidudele esinemiseks tantsu õpetada. Hulljulge noore inimesena olin nõus seda tegema. Tantsuks oli „Simmanipolka”, mida ise oskasin. Ja edasi juba hakkasin Helgi Alliku julgustamisel juhendama oma klassi rahvatantsurühmi.

Inge: Pigem ikka kes! Jälle on süüdi õpetaja Merle Tustit ja natuke ka minu tütar, kelle klassijuhatajaks oli samuti Merle. Mina tulin kooli tööle huvijuhi ja tantsuõpetajana. Kuna õpetaja Merle juhendas rahvatantsu, siis minul ei tulnud pähegi, et võiksin tema kõrval sedasama tegema hakata.

Enne huvikool Inspirat andsin tantsutunde Saare Noorte Huvikoolis. Peamiselt õpetasin show- ja karaktertantse. Samade stiilidega tulin üle ka Inspirasse. Paar aastat tagasi, kui õpetaja Merle arvas, et võiks 2. klassi lapsed (kus käis ka minu tütar Melani) samuti tantsupeole viia, kutsus ta mind appi abijuhendajaks. Mõtlesin – nagu déjà-vu – kogu muster kordub läbi minu tütre, miks mitte! Ja nii kõik algaski nagu otsast peale, aga nüüd juba juhendaja rollis. Peale tantsupidu arvas Merle, et tema omale gümnaasiumirühmi enam ei võta, aga et äkki mina võiks …

Kaua olete juhendajana tegelenud?

Merle: Kui mu mälu mind ei peta, siis olen rahvatantsuga tegelenud kõik siin koolis töötatud aastad.

Inge: Tantsuõpetajana olen töötanud 20 aastat.

Juhendate eri vanuses õpilasi. Mis vanuses rühmadega on kõige mõnusam tegeleda?

Merle: Olen vist tõesti siin töötatud aastate jooksul kõik vanuserühmad meie koolist ka Tallinna tantsupeole viinud: 1.-2. klassi rühmast pererühmani välja! Kõige suurem väljakutse oli see, kui mu endised algklasside õpilased gümnaasiumiklassidesse jõudmisel mind gümnaasiumirühma juhendajaks kutsusid. Aasta oli siis 2005. Eks igal vanusel on oma valud ja võlud!

Inge: Kõige huvitavam on tegeleda lasteaialastega, kõige põnevam 1.–9. klassi õpilastega ning kõige lahedam gümnaasiuminoortega.

Miks on ühele koolile vaja rahvatantsurühma?

Merle: Kes siis veel Eestis rahvatantsutraditsioone edasi kannaks kui mitte noored?

Inge: Rahvatantsurühm on kooli au ja uhkus, traditsioone hoidev kooslus.

Mida ise rahvatantsu tantsimise ja õpetamise juures kõige enam naudite?

Merle: Eks ikka seda tantsijate seltskonda, kellele on tantsupisik hinge läinud ja kes ilma tantsuta nagu ei oskakski elada. Ja kui tantsud on üheskoos selgeks saadud, siis seda head tunnet, et oleme hakkama saanud.

Inge: Kõige enam naudin õpetamise juures tantsijate häid emotsioone, kui nad midagi selgeks saavad. Eriti, kui tegemist raske koreograafiaga. Mulle endale meeldib samuti tantsida just keerulisema koreograafiaga tantse. Mida kiiremini peavad jalad käima, seda põnevam on väljakutse.

Mida sümboliseerib teie jaoks nimi Sõlesepad?

Merle: Minu arm!

Inge: Sõleseppade nimega seoses kerkib kõigepealt silme ette juba meie seast lahkunud Helgi Allik, sest tema oli esimese rahvatantsurühma asutaja ning sellele nime andja. Samuti sümboliseerib see nimi minu jaoks ühtekuuluvustunnet.

Sõleseppade ajaloost õpetaja Merle Tustiti pilgu läbi

Kust tuli üldse nimi sõlesepad?

Sõleseppade nime taga on meie kooli rahvatantsutraditsioonidele alguse panija, endine emakeele ja kirjanduse õpetaja Helgi Allik. Kahjuks ei ole seda võimalik Helgilt enam küsida, aga ta kunagi vihjas tantsule „Sõlesepad”, mille sõnade autor on tema ise.

"Kandke auga täna antud, suvesimmanil saadud nime." Nõnda kirjutab Helgi 2002. aasta 6. juuni kuupäeva kandval pühendusel.

Miks just Õ-tähega, kui saarlased on tuntud Ö poolest?

Helgi Allik oli pärit Valgast ja tal Õ-tähega probleemi ei olnud.

Millal üldse Sõleseppade kui rahvatantsugrupi nimi pildile tuli?

Millal Helgi Allik selle meie koolis kasutusele võttis, ei oska ma täpselt öelda. Küll tean täpselt seda, millal Helgi selle minu tantsurühmadele kinkis. See oli Aavikute Majamuuseumi aias toimuval simmanil 6. juunil 2002. aastal.

IX noorte tantsupidu „Vikerkaar“ 2002

Miks on sõlesepad just Muhu rahvariietes?

Meie kooli algusaastatel tellis Helgi Allik tolleaegsele keskkoolirühmale kollased Muhu seelikud ning tantsijad ise tegid kõik muu sinna juurde. Ja kui vanad rahvariided uuendamist vajasid, siis jätkasin Muhu rahvariietega, sest olen ise muhulane ja tean, kuidas Muhu rahvariideid kanda ja hooldada, vajadusel oskan ka Muhu rahvariideid tikkida-õmmelda.

XX tantsupidu „Minu arm“ läheneb – Gerly Ots ja Sander Berens näitavad Sõleseppade rahvarõivaid. 2019

Miks on rahvatants KGs niivõrd populaarne? Kas see on kogu aeg nii olnud?

Rahvatants on korralik füüsiline treening ja kui selle lõpptulemus on veel silmale ilus vaadata ka, miks siis mitte! Tantsijaid on ikka jagunud. Aga tõesti, mida aeg edasi, seda populaarsemaks on rahvatants noorte hulgas muutunud.

Mis on rahvatantsu ōpetamises läbi aja muutunud – kui üldse? Ja kuidas tantsijad?

Rahvatantsu põhisammud olid, on ja jäävad ikka samaks. Küll on aga autoritantsud muutunud palju tehnilisemaks ja tantsijad muutuvad koos ajaga.

Mida oleks praegustel ja ka tulevastel sõleseppadel vilistlastelt õppida?

Kohusetunnet ja teiste ajaga arvestamist, sest rahvatants on kollektiivne looming.

Millised momendid on rahvatantsu ja eriti Sõleseppadega eredalt meeles? Millised esinemised?

Viki suvesimmanid, kus ise aastaid tantsijana osalesin. Kindlasti jääb meelde tantsupidu, kus olin esimest korda juhendajana.

Etendus Kalevi staadionil, kui väikese Inge king tantsu lõpus keset väljakut jäi ... Kõige emotsionaalsem on minu jaoks olnud tantsupidu „Meri“ – tegelikult kõik Tallinna tantsupeod, kuhu sõleseppadega oleme tantsima pääsenud.

Meeste tantsupeod Rakveres, kui Sõleseppade noormehed mind fakti ette seadsid, et nad tahavad minna.

III Eesti meeste tantsupidu Rakveres pealkirjaga „Kolm“. 2015

Olevik, tulevik ja Inge Jalakas

Mille järgi valite tantse, mida tantsite? Kas ka ise mõtlete välja või tulevad tantsud põlvest põlve?

Oleneb aastast. Kui on tantsupeoaasta, siis ei jõuagi teisi tantse peale tantsupeotantsude eriti repertuaari valida. Minu mentorina annab soovitusi loomulikult ka õpetaja Merle. Väga palju oleneb rühma tasemest. Minu jaoks on tähtis ka hea muusika, mis köidaks nii tantsijaid kui ka pealtvaatajaid. Ühtegi rahvatantsu pole ise veel välja mõelnud, aga kavatsen seda kindlasti teha.

Mis kutsub ühte noort tänapäeval rahvatantsu tantsima?

Mina arvan, et ühtekuuluvustunne ning teadmine, et sa hoiad ja teed midagi väga ilusat, jättes sellega oma jälje kultuurilukku.

Kust tuli idee luua ka pererühm/õpetajaterühm?

Pererühma idee tuli õpetaja Merlelt. Möödunud suve tantsupeol oli erandina loodud üheks rühmaliigiks pererühm, mis koosnes 3.-4. klassi õpilastest ja täiskasvanutest. Pererühma sai aga kuuluda ainult neli paari täiskasvanuid, kuigi soovijaid oli rohkem. Nii saigi lubatud, et käesolevast sügisest kuulutame välja õpetajate rahvatantsurühma, mille nimeks sai Sõleseppade klubi.

Mis on rahvatantsuõpetaja jaoks suurim rõõm?

Minu jaoks on suurim rõõm see, et rahvatantsutrenni tullakse vabatahtlikult, sest meil on koos alati lõbus. Ja kui tantsud ka veel ühtäkki selgeks saavad ning tuleb esinema minna, siis see närvikõdi ja adrenaliin on nii minul kui tantsijatel mõnusasti laes. Ärevus on tegelikult alati hinges, sest nad on nii toredad. Nad võibolla ise ei teagi, kui hästi nad oskavad mind kui õpetajat motiveerida.

Millised momendid jäävad rahvatantsu ja eriti Sõleseppadega eredalt meelde?

No näiteks see, et soojendus on noorte jaoks trenni kõige raskem osa. Esinema minnes peab õpetajatel varuriiete kott kaasas olema, sest alati jääb kellelgi midagi maha või unub selga panemata. Ka tantsijate nägudelt peegeldav uhkustunne, kui kantakse rahvarõivaid. Siirad pisarad, mis veerevad mööda põski alla, kui lõppeb viimane tantsupeo kontsert. Uhke on olla sõlesepp!

Sõleseppade gümnaasiuminoored koos juhendaja Inge Jalakaga juubelitantsupeol „Minu arm“. 2019

Rahvatantsul on meie koolis suur osa ja meie imelised juhendajad on alati südamega asja juures. Rahvatantsul on omamoodi võim inimesi kokku tuua ja ühte hoidma panna ja eriti meeldejääv on seda kõike teha just meie oma kooli rahvatantsugrupis Sõlesepad.