Olid 32. lennu A-klassi õpilane ja Sinu klassijuhataja oli Sirje Kereme. Kas ja kuidas on KG mõjutanud Sinu praeguseid valikuid? Mäletan, et juba kooliajal pakkus moeloome Sulle huvi.
Praegu on hea tagasi vaadata. Ma ei tea, kuidas praegu on, aga siis oli väga palju vabadust, mitte halvas mõttes. Kuna mina olin loomehing, siis mul lasti vabalt sel voolata, ei surutud kuhugi raamidesse ja see oli nii õige! Kui minus hakkas huvi moe vastu välja tulema, siis tuli toetust väga palju ja innustati tagant. Eesti mainekamad moe-show’d sai kõik läbi käidud ja lausa ka Riia moenädalal. Raili Kaubi on üks suur kullatükk – hoidke teda!

Sirje oli suur mõjutaja. Andis suuresti kaasa inimlikke väärtusi. Mäletan kahte olulisemat – kuulata oma südamehäält ja osata kuulata teisi. Sirje oli väga tugeva intuitsiooniga. Siiani on meeles üks kummastav vestlus temaga, kus soovisin nõu saada endale olulistel teemadel. Ma ei maininud talle ühtegi sõna täpsustuseks ja ta kuidagi teadis rääkida nii õigetel teemadel.

Mood on ja jääb mu ellu. Sain mingi aeg aru, miks ma enam ei tegele moeloomisega. Kõik, mis ma lõin, oli mingi emotsiooni baasil ja sain ennast välja elada, jutustades mingit lugu. Moemaailmas nii läbi ei löö. Sul peab olema kogu aeg ideid varnast võtta. Minus ei ole seda inimest, et pidevalt peale luua, olles süsteemis sees. Mul ei ole ka nii palju kannatust, tahan kohe tulemust näha. Luues fotoprojekte või tehes stilistikat üleüldiselt, näen ma kohe tulemust ja saan seal oma lugusid jutustada.

Mis „juhtus“ pärast KG lõpetamist, kus õppisid-elasid?
Peale KG lõpetamist käisin katsetel Tartu Kõrgemas Kunstikoolis ja EKAs. Kumbagi ei saanud sisse. EKA pärast olin väga õnnetu ja lausa nutsin, sest see oli mu suur unistus juba aastaid olnud. Aga järgmisel päeval olin värske peaga ja kusagilt oli mulle pähe jäänud, et Tallinnas asub üks väga hea kutsekool, kus ma saaksin põhimõtteliselt sama asja omandada. Katsetele läksin väga enesekindlalt ja teadsin, et pean sinna sisse saama. Sain! Sügisest asusin õppima rätsep-stilistiks Tallinna Tööstushariduskeskuses. Väga tugeva teooria ja praktikaga kutsekool, kui sind huvitab, kuidas käib ühe rõiva loomine päriselt ja mis on üldse reaalsed võimalused selleks. Soovitan kõigile! Peale seda kooli on sul väga tugevad baasteadmised ülikoolis edasiõppimiseks. Ainuke oht on see, et sul võib igav hakata. 

Mis on kolm kõige olulisemat-põnevamat asja, mis on Sinu elus juhtunud pärast KG lõpetamist? Kui palju puutud oma tegemistes kokku teiste KG vilistlastega? Kuidas jõudsid Häppeningi tiimi?
Kolme põnevat asja on ilmselgelt keeruline kokku panna, kuna teengi ainult neid asju, mis mulle põnevust tekitavad! Aga peale üht olulist elusündmust hakkasin maailma teisiti vaatama ja asjad hakkasid õigesti minema. Minu tee stilistina sai alguse liitumisest veebiajakirjaga Häppening. Olen siiani tänulik Kaisa Toomingale, mu mentorile, kes mind tiimi kutsus. Häppeningu tiimini jõudsin läbi oma inimeste, sest enamik tiimiliikmed on saarlased. Juhtusin ühel suvel nende esimesele sünnipäevale Kuressaares ja samal õhtul teel Sadhu jämmile toimus värbamine. Ei ole küll olnud parim õpilane ... Aga minus selle külje avastamine – mida veel tahta, kui leitakse üles see, mida arvasid vaid hobi olevat, aga millest sai hoopis kirg! Aitäh, Kaisa!

Üks huvitavamaid ja õpetlikumaid kogemusi on olnud reklaamvõttel osalemine. Kliendiks oli Soome kauplusekett Lidl, tegime jõulureklaami. Olin veel üsna noor ja roheline, aga need kaks nädalat olid meeletuks elukooliks! Meil oli kostüüme vaja 40–50 inimesele, aga see tähendab, et reaalselt on sul kostüüme kokku kordades rohkem ja nende leidmine ei ole lihtne, kui on ette antud väga konkreetsed kirjeldused. Pead olema väga leidlik! Mäletan, et isegi oma vanaisa riidekapist sai asju leitud. Suuremad telereklaamid on üldiselt 45 sekundit pikad ja see töömaht, mis sinna pandud on – ei kujuta enne ette, kui pole ise selle keerise keskel olnud.

Teine põnev kogemus oli sügisel Tallinna Fashion Weeki raames, kus sain teha brändile Woolish stilistika lava-show jaoks. Väga suur väljakutse, kuna tegemist on kudumibrändiga, kelle loomingust on keeruline luua total look’i, et üleni oleks seljas ainult woolish. Oli vaja üles ehitada kõik outfit´id – mis sobiks idee, lava ja kliendi soovidega. Lava-show kestis maksimaalselt 6 minutit, aga selle sisse peab mahtuma piisavalt, et tekitada wow-efekti ja inspireerida.

Kõige värskem elamus on praegusest Eesti Laulust, kus tegin stilistika Jaan Pehki ja Cätlin Mägi etteastele, kus olid taustaneiudeks (kes ei olnud kohe üldse taustal, vaid väga tähtsal kohal) Liisi Koikson, Hanna-Liina Võsa ja Liina Saar. Kui mulle selle loo link saadeti ja seda kuulasin, haaras see mind kohe ja teadsin, et võtan selle pakkumise vastu. Kõik riided ja aksessuaarid olid väga läbi mõeldud, sest Eesti Laul toimus sel aastal Tartus ja varuvarianti sealt leida oleks olnud keeruline. Cätlin Mägi sai selga väga võimsa punase kostüümi, mille on loonud muideks KG vilistlane Karolin Kärm, kes hetkel studeerib EKAs moedisaini. Selle kostüümi aurutamine oli paras katsumus. Isegi bändi Iseloomad (kes olid meie “toanaabrid”) poisid naersid, et ma millegi muuga vist ei tegelegi kui selle aurutamisega. Aga ma nautisin seda kõike! Show 13-tunnine päev oli üsna kurnav, aga meeletult tore, sest mu tiim oli võimas – palju nalja ja naeru! Üritus oli live´is, aga kas teadsite, et see mängitakse eelnevalt kõik läbi? Ma teadsin, aga mitte nii peensusteni. Mõelge, mis siis Eurovisioniga veel toimub.  Kummardus Eesti Laulu tiimile, väga hästi oli korraldatud. Need kolm on olnud ehk kõige õpetlikumad ja põnevamad stilistikaprojektid.

Teiste KG vilistlastega väga kokku ei puutu. Kõik me elame oma elu. Loome midagi! Pigem kohtume juhuse teel, aga seda suurem on ka nägemisrõõm. Enne jõule kohtusime oma klassikaaslastega üle pika aja. Mõnda ei olnud mitmeid aastaid näinud, aga tead, mitte midagi ei olnud muutunud, täpselt nagu vanasti kooli ajal! Nii veider, aga samas lahe. Soe tunne oli sees. Sellest tuleb aru saada, et peale kooli lõppu me läheme kõik oma teed ja ei tasu kinni jääda inimestesse, kellega oled seda teekonda käinud. Inimesed tulevad ja lähevad. Aga sellest saame alles hiljem aru.

Millega praegu tegeled? Mis Sa arvad, kas tuled kunagi Saaremaale tagasi? Mida üldse Saaremaa Sinu jaoks tähendab?
Igapäevaselt on mu põhitöö Tali disainipoes. Oleme Eesti suurim ja armastatuim disainipood! Siin on tihe suhtlus klientidega, neile parima lahenduse leidmine, suhtlus disaineritega nii Eestist kui välismaalt, uue disaini leidmine poodi, kauba tellimine jne. Teeme kõik selleks, et suures konkurentsis eristuda. Selle kõrvalt töötan ka stilistina – kas tellib tööd agentuur, mõni bränd, mõni muusik või siis eraisik. Näiteks Woolishile sai tehtud e-poodi uued tootepildid, kus pidin leidma sobivad riided brändi enda toodetele juurde. Saaremaa kosmeetikabrändile HOIA tegin jõulukampaania ja “Hypnosise” sarjale, mida võite kõike nende veebist leida. Liisi Koiksonil tuleb varsti uus muusika välja ja temale sai loodud promopildid, kus leidsin talle sobivad outfit’id. Samamoodi teen personal shopping´uid neile, kes on kaotanud enda stiilitunnetuse ja soovib abi saada või siis mingi konkreetse ürituse jaoks sobiliku komplekti leidmisel. Ja muidugi Häppeningu projektid, kus ma olen loovjuht ja stilist. Loovjuhina loon fotoprojekte, kus on vaja luua üldine idee, mida ma soovin edasi anda meie lugejatele, sealt edasi anda sisend ja suunised fotograafile, meikarile, juuksurile, modellile ja stilistile. Oma projektides olen ka stilisti rollis.

Keeruline öelda, kas tulen Saaremaale tagasi. Ei tee plaane. Elu on näidanud, et plaanipäraselt läheb väga väike osa. Hetkel ma ei näe oma tulevikku seal, kuna stilistina oleks keeruline tööd teha. Eriti koha peal, kuna mu töö sõltub sellest, kui suur ja hea valik on riideid. Sellega on kahjuks keeruline seis. Hetkel ma naudin pealinna tempot ja anonüümsust. See ei ole end ammendanud. Aga miskit ei ole kivisse raiutud! Kord kuus pean Tallinnast ära saama, et patareisid laadida ja selleks ongi mul kodu. Et nautida seda kulgemist ja aeglast tempot. Palju jalutamist. Nautida ehedust, siirust ja soojust, mis inimestest õhkub. Teistmoodi olete ... oleme. Kuigi peab tõdema, et niisama Kuressaares mind ei näe, tavaliselt on see seotud mõne Häppeningu projektiga, aga kunsti ja ilu luua on üks suur “hingeõnnerahu”.

Mis on esimene mõte, kui kuuled oma vana kooli nime – „Kuressaare Gümnaasium“?
Sirje ...

Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum KG ajast meenutuseks õpetajatele ja teadasaamiseks praegustele õpilastele.
Olin väga igav õpilane enda arvates. Pigem olin keskendunud sellele, mida õpetaja tunnis rääkis. Võib-olla mu värviline peanupuke hakkas rohkem silma või naermine. Mis Sinuga seoses hetkel meenub, Eve, siis pean tunnistama, et mulle ei meeldinud gümnaasiumi ajal väga raamatuid lugeda ja mu lugemistööd olid enamjaolt bluffides tehtud. Lõpuni mõnda raamatut lugeda jõudsin harva. Uurisin klassikaaslastelt hästi palju juurde. Tol ajal puudus huvi. Samas siis oli mingi veendumus, et lugeda on vaja just enne magamaminekut, aga jõudsin heal juhul ühe lehekülje loetud, kui juba magasin. Nüüd ma ainult loeks raamatuid ja leidsin lahenduseks hommikul varem üles ärgata, et selle jaoks vähemalt 30 minutit võtta.

Mida Sa elus (veel) teha tahaks, kui raha või aeg ei oleks takistuseks?
Ma ei mõtle nii, et miski oleks takistuseks. Meie mõtted on meie takistus. Elan ja naudin hetkes olemist. Seda voolavust. Kui soovid õigesti oma soove, siis ka saad. Olen hetkel väga rahul, kuhu olen omadega jõudnud, ja tean, et läheb ainult ülesmäge. Kõige jaoks on oma aeg. Ühe reisiotsa peaks küll ette võtma, kui nüüd mõtlema hakata.

Üks soov seoses oma vana kooli, Kuressaare Gümnaasiumiga. 
Ma ei tea, kas seoses kooliga just, aga suuremas plaanis Look Kooliga. Hetkel teeb murelikuks, et ei näe järelkasvu. Minu ajal oli lausa auasi, et sa osaled moe-show’l ja kui saad maakondlikule moe-show’le, siis oled päris kõva tegija. See oli ikka väga suur ja väga heal tasemel meil siin! Mitmed on sealt välja kasvanud ja on tuntud Eesti moemaastikul. Mäletan, kuidas Tallinnast vaadati ja imestati, mida need saarlased küll teevad seal, et neile nii palju loovust antud on. Mul on raske uskuda, et noortel on huvi moe vastu kadunud, vaid nendega tuleb tegeleda – järjepidevalt! Kahjuks igasse Saaremaa kooli ei ole antud üht väga head ja innustavat Raili Kaubit. Ajad on muutunud ja ilmselt tuleks läheneda teisiti, et noori haarata. Mõtlen kas loengutele, jutunurkadele või töötubadele. Miski, mis inspireeriks!

Peagi on käes Eesti Vabariigi aastapäev. Milliseid nõuandeid annad naistele, kes peavad minema mõnele tähtpäevavastuvõtule? Kas Sul on juba õnnestunud nõu anda mõnele naisele või mehele seoses presidendi vastuvõtule minemisega? 
Kusjuures just mõni päev tagasi tuli tore pakkumine sellega seoses. Teen stilistika vastuvõtuks ühele noorele ja väga andekale LHV Noortepanga projektijuhile, kes on ka juhtumisi KG vilistlane. Minu nõuanne sellisteks puhkudeks on alati üks ja sama – inimene peab ennast iseendana tundma ja särama!