Kuna KG-s on lähenemas Suur Teatriõhtu, siis jagas Mihkel peale töötuba kõigile hea meelega nippe, kuidas oma lavastust arendada. On võimalik, et võime Mihklit ennast teatripäeval žüriis kohata. Muidugi polnud Mihkel kade ka natuke endast rääkima ja nii ma tegingi temaga väikese intervjuu.

Räägi mõnest heast mälestusest KG-s.
Konkreetset mälestust ei tulegi kohe meelde, lihtsalt oli kuidagi väga helge kooliaeg. Oli väga palju erinevaid tegevusi, just see meeldis mulle KG juures eriti. Kui sul oli tahtmist, siis sa said alati midagi teha või kusagil osaleda. Valikute võimalus oli suur.

Mis sind näitlejateele suunas?
Seda ma ei oskagi öelda. Mäletan üht mõtet oma kooli lõpetamisest, kus ma lihtsalt tundsin, et ma ei oska midagi muud peale näitlemise teha ja kuhu mul ikka minna on, ma lähen siis proovin näidelda. Läksin proovima ja saingi kooli sisse, siin ma nüüd olengi. Otseselt mingit pikaajalisemat ideed teatrisse minna või näitlemisega tegelema hakata ei olnud. See oli lihtsalt koolisisene hobi. Mingites ringides ma ei käinud, kus tegeleks teatri või näitlemisega. See kõik tuli kuidagi iseenesest minu juurde ja nüüd on ta väga sügaval südames.

Kuidas sa nukuteatrisse sattusid?
See lugu oligi nii lihtne, et meie kursus võeti teatrikooli vastu suunitlusega nukuteatrile. See tähendas, et osad meist siirduvad siis tulevikus nukuteatrisse tööle. Kooliajal saime mängida nukuteatri lavastustes. Üks neist oli suvelavastus, kus me mängisime terve kursusega, ja siis veel jõululavastus, kus ma mängisin koos mõnede kursusekaaslastega. Peale seda tuligi mulle enne kooli lõpetamist teade: kas ma ei tahaks tulla nukuteatrisse tööle? Muidugi olin ma äärmiselt õnnelik selle üle, et mind kutsutakse, ja nii ta kulgeski. Kooliajal olid meil erinevad workshop'id nukuteatri näitlejate ja lavastajatega koos. Lihtsalt sulandusin sinna keskkonda. Nukuteatri inimestele tundus, et on huvitav koostööd teha, ja nii ma sinna sattusingi.

Kas näitlejatöö on kurnav?
Oleneb, kuidas võtta. Kurnav on ta igas mõttes. Ta on nii füüsiliselt kui ka vaimselt kurnav, aga samas arvestades, kui palju teater sulle tagasi annab, siis kurnatus kipub pigem ununema. Muidugi on pikki proovipäevi, mis alati ei pruugi olla kõige lihtsamad. See kõik oleneb väga palju rollist. Mul on selline tunne, et seda kurnatust ei teki või kui tekib, siis vaimne kurnatus, aga seda on alati võimalik maandada füüsilise töö või millegi muuga.

Millised asjad on kujunenud kõige raskemaks seoses näitlejatööga? Kuidas sa ennast motiveerid ja motiveerituna hoiad?
Ma arvan, et iga lavastus motiveerib näitlejat. Uued pakkumised, uus huvitav idee, uus lavastus või lavastaja. Kõik motiveerib sind. Kui sa oled ise asjast huvitatud, siis iga asi on motivatsioon. Muidugi ka kolleegid, teatri puhul on väga oluline koostöö. Kolleegid on tihtipeale need, kes sind aitavad motiveerida. Sõbra õla tundmine aitab sind. Koos saame kõigega hakkama ja koos tehes võib sündida väga huvitavaid asju.

Kus sa näed ennast tulevikus?
Ma ei ole kunagi niimoodi mõelnud, et aasta, kahe või kolme pärast olen ma siin või seal teatris. Pigem elada hetkes ja olla nendes teemades sees, kus sa praegusel ajahetkel oled, ja tegeleda nende teemadega 100-protsendiliselt, mitte mõelda, kus ma viie aasta pärast olen. Unistada on hea ja unistused peavadki olema, aga nendes ei tohi liiga kinni olla. Tulevikus ma konkreetselt ennast kusagil ei näe. Eks mul ikka on unistused, aga ma arvan, et unistused on igaühe enda isiklik teema. Eks see ole tunda ja näha, kus ma tulevikus olen.

Kas on mõni roll, mida sa kindlasti kunagi mängida tahad?
Ma arvan, et see on sama vastus, mis kattub eelmise küsimusega. Unistused on suured ja unistused peavadki suured olema. On kindlasti erinevad rollid, mida mängida, ja erinevad lavastajad, kellega tahaks koostööd teha, aga ma arvan, et elu pakub ise neid rolle ja tihtipeale mingitest konkreetsetest rollidest rääkides ongi vahepeal huvitavam saada selline roll, mis sind väga ei huvita. Kui aga süveneda, siis avastad, et see võibki olla vabalt minu unistusteroll, mida ma kunagi mängida tahan. Ma arvan, et rollid tulevad ise sinu juurde. Headest rollidest peab unistama, aga kas ka konkreetsetest, seda ma ei tea. Vähemalt minu puhul see nii ei toimi, et ma tahan teatud tegelast mängida. Ma ootan, et roll tuleks minu juurde, siis ma saan talle vastu anda kõik, mis mul on.

Kas sul on veel hobisid peale näitlemise?
Peale näitlemise meeldib mulle väga sportida, ka see on näitlemise juures oluline, sest kui sul on hea füüsiline vorm, on sul endal palju mõnusam, palju kergem laval olla. Ma arvan, et hea vorm on näitleja juures väga oluline nüanss. Veel on mul hobideks kitarri mängimine ja muusika üldiselt.

Jaga mõned näpunäited teatriõhtuks valmistumisel?
Püüdke asju koos teha, püüdke leida mingi ühine jõud või tee, mis teid paelub, ja tehke seda asja rõõmuga, aga samas täpselt, sest täpsus on oluline. Koostöö on see põhiline märksõna. Kuulake üksteist, ärge kunagi suruge kedagi alla, sest teistel võib väga hea idee olla.

Aga näpunäiteid algajatele, kes sooviksid tulevikus samuti näitlejaks saada?
Ma ei annakski konkreetseid näpunäited, ma lihtsalt ütleks, et jälgige palju: jälgige enda ümbrust ja inimesi ja lugege nende kohta või nende teoseid. Lihtsalt jälgige inimesi ja püüdke mõtestada enda jaoks lahti, miks mõni inimene nii käitub ja teine käitub teistmoodi. Muid konkreetseid näpunäiteid polegi. Ja käige teatris! See aitab kindlasti, sest noore näitlejana sa ikkagi õpid väga palju oma kolleegide pealt. Muidugi õpid sa ka teiste näitlejate pealt, kui näed neid laval mängimas. Õpid teistmoodi hindama ja kasutama mingeid nõkse, mida näed. Jälgige ja käige teatris!