Mis "juhtus" pärast KG lõpetamist, kuhu suundusid, millega tegelesid?
Suundusin nagu paljud teised peale gümnaasiumi Tallinnasse, et asuda ülikooli. Õppisin TLÜs rekreatsioonikorraldust ja lõpetasin selle 2011. aastal. Oli põnev aeg suuremas linnas, tegin kooli kõrvalt erinevaid töid kelneri ja baarmenina ning jätkasin ka võimaluste piires jalgpalliga FC Kuressaare Tallinna grupis. Kuigi kontrast Saaremaalt Tallinna kolides tundus suur, siis peagi nägin, et meie pealinn on iseenesest väike koht, mida kiirelt tundma õppisin.

Peale ülikooli otsustasime onupoja Urmas Rajaveriga, kes on samuti KG lõpetanud ja mänginud FC Kuressaares, minna aastaks Kanadasse. Avastasime seda suurt maad Working Holiday viisaga, veetsime pool aega Toronto kandis ja teise poole lääneosas Edmontoni lähistel. Kanadas olles tundsin, et soovin veel maailma avastada, nii läksingi seekord üksi aastaks Austraaliasse, peamiselt resideerusin Perthi lähistel läänerannikul.

Mis on kõige põnevamad ning huvitavamad asjad, mis on Sinu elus juhtunud pärast KG lõpetamist?
Mulle on alati meeldinud reisimine. Võiks öelda, et maailma avastamine läbi Working Holiday viisade on olnud põnevaim kogemus, kuna nii kaugel kodumaast peab paratamatult oma mugavustsoonist välja tulema. Kõik muutub nii kiiresti, võimalused tulevad ja lähevad, korra läheb kõik ülesmäge, siis juhuste tahtel on kõik jälle alguses. Tundub, et õnn mängib suurt rolli, aga tegelikult loeb see, palju sa ise pingutad, et hästi hakkama saada. Sain seal aru, et see kehtib kogu elu kohta.

Millega Sa praegu tegeled?
Hetkel elan Tallinnas ja tööalaselt pakun oma ettevõtte alt Event Cateringile müügijuhi teenust. Lisaks rendin ööde kaupa välja paari korterit Kalamajas turistidele. Kõige lõõgastavam ettevõtmine on aga mesilaste pidamine. Mul on kuus taru Jõelähtmel mere ääres juba teist aastat. Võtsin osaliselt üle isa mesitarud, millega ta enam ei jõudnud tegeleda, ja seni on saagid olnud päris korralikud algaja kohta. Muidugi õppimisprotsess alles käib ja tõeliseks mesinikuks saan alles 20 aasta pärast, kui järjekindlalt jätkan. Sel aastal lõin disaineri kaasabil ka oma brändi "Mo mesi", mis on inspireeritud saare kõnepruugist.

Mis on Sinu esimene mõte, kui kuuled "Kuressaare Gümnaasium"?
Esimene mõte on, et see on minu lahe keskkool, kus möödusid ägedad aastad toredate koolikaaslaste ja nooruslike õpetajatega. KG on alati olnud eesrinnas uute lahenduste juurutamise, õpilastele vabaduse pakkumise ja innovaatiliste õpetamismeetodite poolest. See sobis väga minu soovide ja vaadetega. Samas peab kool tekitama õpilastes motivatsiooni, isu tundides käimiseks. Liigne vabadus võib teinekord mõjuda nii, et tundide osalusprotsent langeb madalaks. Nagu iga ettevõte, kes tahab oma töötajatele pakkuda head töökeskkonda ja motiveerida neid panustama enda tahtest tulenevalt ettevõtte arengusse läbi oma töö, nii on ka kooli eesmärk panna õpilasi tahtma koolis käia. Tööturul saadakse palka enda panuse eest, aga noored peavad mõistma, et koolis on teadmised nende tasu, mis tulevikus toob parema elujärje ja suuremad võimalused. Kui seda noortele õigete meetoditega selgitada, siis rakendubki põhimõte "KG – ja tahadki koolis käia".

Milline oli Sinu suhe spordiga kooliajal? Kuulsin, et tegelesid jalgpalliga, kas tegeled praegugi?
Olen terve elu tegelenud jalgpalliga, mänginud FC Kuressaare tiimides. Kooli ajal tegelesin vast kõige aktiivsemalt, käies nii Kure esinduse eest noorelt peamiselt varumängijana kaasas üle Eesti ja olles duubelmeeskonna, tollase JK Sörve põhituumikus. Tallinnasse kolides võtsid töökohad aega vähemaks ja nii aktiivselt enam ei tegelenud. Aga peale paari aastat välismaal hakkasin uuesti mängima ja tasuks eelmise aasta esiliiga B võit FC Kuressaarega. Nüüdseks lõpetasin nii kõrgel tasemel mängimise, kuna lihtsalt nii palju aega võtab ja tahaks ka muude aladega tegeleda. Näiteks käin sulgpallitreeningutel, crossfit'is, ujumas, jooksmas, jõusaalis. Olen jooksnud maratoni ja sel sügisel sain esimese poolmaratoni kirja. Augustis tegime Rajaveride tiimiga (Margus, Urmas) kolme peale Otepää Ironmani triatloni läbi, kus mul oli 1,9 km ujumist Pühajärves. Alustanud kevadel suhteliselt nullist, oli see paras katsumus ennast tundmatul alal arendada, aga läks üsna hästi esimese korra kohta. Nii et sportida kavatsen kindlasti edasi, ka jalgpalli ei suuda jätta ja mängin näiteks rahvaliigas kindlasti tulevikus edasi.

Praegu võib Sind pidada erinevatel spordivõistlustel saarlaste esifänniks? Kuidas nii on läinud?
Ma ei ütleks kellegi kohta esifänn, lihtsalt olen võibolla mõnel spordiüritusel jäänud rohkem silma. Fännid on väga olulised, eriti meeskonnaaladel, tean seda ise jalgpallist. Nii et kui Saarte mängudel on olnud võimalus oma mängude vahelt külastada teisi saarlasi nende aladel, siis olen üritanud alati ergutada ja kaasa elada. Nii ka teised Saaremaa sportlased. Sport ja meie lemmikud sportlased pakuvad häid emotsioone. Proovime neid ergutada ja tänada, elades kaasa ja minnes kohapeale vaatama. Kindlasti on suur asi, et Saaremaa sai lõpuks endale võrkpallitiimi. Saarlased, hoidkem ühte ja minge saali fännama!

Üks soov seoses oma vana kooli, Kuressaare Gümnaasiumi 40. juubeliga ...
Soov oleks, et seoses suurte reformide ja ühteliitmisega ei kaotaks KG oma nägu, missiooni ja ajaks edasi oma asja. Soovin KG-le edu ja pikka iga!