Toomas Takkis, milline oli kahe aastakümne tagune aeg, et asutada ühe kooli juurde koolituskeskus? Miks seda vaja oli?

Aeg oli suurepärane, piiravaid reegleid ja regulatsioone, igasugu imelikke ettekirjutusi oli märksa vähem kui täna. Muidugi oli vähem ka võimalusi vahendite hankimiseks.

Miks? Olen omal ajal öelnud, et Osilia võiks parimal juhul olla pisike vedur kooli ees. Parimatel hetkedel see on ka nii olnud. Pisike sisemise innovatsiooni tuumake suures organisatsioonis. Muidugi võiks see tuumake suurem olla.

Aga tavaline tegevus, et olemas olla, on koolituste korraldamine ja maaletoomine. Lühidalt – tuua saarele õppejõud ja kursused, korraldada koolitusi kohapeal, see on meile odavam, me ei pea kaugele sõitma, ööbima. Meie inimesed saavad lisateenistust, kogemusi sh. rahvusvahelisi. Koolituskeskus teenib lisavahendeid, mida saame kasutada täiendavalt meie töötajate harimiseks. Ja kui eelnevat hästi tehakse, siis ka kooli tuntuse ja maine kasv. Ja nii ongi läinud.

Tühja koha peale kerkivad ehitused ainult muinasjuttudes, kuidas sai üks kool endale Osilia ehitamist lubada? Kes aitasid?

Kes otsib, see leiab? Ehtiustöödeks saime raha Saare maavalitsuse kaudu, RIPi programmist (riiklike investeeringute programm) 400 000 krooni ja Kuressaare linnalt 160 000 krooni, koolituskeskus sisustati (mööbel, koolitustehnika jms) Rahvusvahelise Lions Klubide Liidu rahaga (me kirjutasime sinna edukaks osutunud projekti), mida oli 61 610 dollarit.

Oleks ju lihtne elada nii, et on ainult kool, kus õpitakse ja õpetatakse. KG ei ole selline kool, siin tehakse kõike muud ka. Miks üks direktor arendab oma majas koolituskeskust, huvikooli, omal ajal sihtasutust, Estonian Business Schooli filiaali jne?

Kelle peale siis ikka loota, kui mitte meie töötajate, lapsevanemate, õpilaste ja iseenda peale? Asjad iseenesest ei liigu, asju on vaja liigutada.

Nende aastate jooksul on muutunud kooli pidamise korrad ja omandivormid, miks ja kas meie koolil koolituskeskust edaspidigi vajalik pidada on? Kas tuleb ka Osilia 30?

See, et kõik ümberringi muutub, see on üks väheseid kindlaid asju. Ja kooli ümbritsevas seadusandlikus ruumis on toimunud nende aastate jooksul nii häid ja paremaid, aga ka lolle ja ka väga rumalaid seadusandlikke muudatusi. Me saame nende kõigiga hakkama. Usun, et Osilia 30 tuleb!

2000. aasta jaanuari alguses alustas Osilias projektijuhina Margit Düüna, kellel on nüüdseks täitumas 17. tööaasta. Viimase kümne aasta jooksul on ta täitnud Osilia juhataja kohustusi ning koolitanud ise täiskasvanuid. Viimane päädis eelmisel aastal kutsetunnistuse taotlemisega ja Margit võib uhkusega öelda, et tal on 7. taseme täiskasvanute koolitaja kutse.

Millised on Osilia suurimad töövõidud?

Iga uus koolitus, algatus, projekt on töövõit. Viimasel ajal olen saanud palju tagasisidet meie klientidelt, kes on osalenud ettevõtluskoolitustel. On väga rõõmustav, kui õppijad annavad teada, et on saanud tänu meie koolitusel koostatud äriplaanile ettevõtlustoetuse. Seega on meie tegevus vilja kandnud. Mul on väga hea meel, et Kristi liitus meie keskusega. Ta on toonud värsket hingamist ja kohe-kohe liitub meie organisatsiooniga Grete Põldemaa. Ja veel, mul on siiralt heameel, et saime koostöös Tallinna Ülikooliga esitatud projekti Innovele, mille raames toimuvad tasuta koolitused maakonna haridustöötajatele.

Olete orienteeritud täiskasvanukoolitusele. Sel aastal pälvisite aasta koolitussõbraliku organisatsiooni tiitli. Mida selline tunnustus teile tähendab?

See tähendab seda, et meid on märgatud ja kindlasti on see mingil määral kvaliteedimärk.

Milliste rahvusvaheliste projektide üle oled rõõmus ja uhke? Miks?

Ma olen tundnud kõigi üle rõõmu, kõik projektid on olnud piisavalt pingelised ja esitanud meie keskusele piisavalt väljakutset. Võibolla esimese projekti üle, millega ise konkreetselt tegelesin. Ega ma ei teadnud, mis see meile tähendab ja kuidas seda kõike toimetada. Aga hakkama saime. See oli LEMON projekt ja seda rahastas Interreg Central Baltic. Pidime iga kolme kuu järel esitama siseministeeriumile aruande ja sellega käis alati kaasas meeletu bürokraatia. Alati saime ka küsimusi kontrollidelt. Kuid üks kord juhtus nii, et ei tulnud ühtegi küsimust. Ka rahvusvaheline õpikoostöö projekt „Women Fit 4 Business” oli projekt, mille üle võib väga uhke olla. Olime oma keskusega esimest korda projekti koordinaatorid. Olen kuulnud ka hiljem meie koordineerimise ja juhtimise osas head tagasisidet ning seda ka rahvusvahelisel tasandil.

Nojaa, ei saa mainimata jätta, Osilia sünnipäeva eelõhtul sain kirja sihtasutuselt Archimedes, mis teatas, et Kuressaare Gümnaasiumi pedagoogid on saanud rahvusvaheliseks õpirändeks ca 13000 eurot.

Mis on koolituskeskuses Osilia aja jooksul kõige rohkem muutunud?

Loodi ju keskus pedagoogide täienduskoolituse asutusena. Üsna kiiresti, see oli 2000. aastate alguses hakkasid tekkima juurde uued sihtgrupid, muutus koolituste temaatika. Tulid tasemeõppe programmid. Oleme koostöös ülikoolide ja kõrgkoolidega läbi viinud viis tasemeõppe programmi. See on üsna oluline maakonna lõikes, oleme andud suure panuse inimkapitali arengusse. Viimastel aastatel on kasvanud rahvusvahelistumine, oleme olnud partnerina suurtes projektides ja ise koordinaatorina kahes suures projektis.

Mida oled Sina inimesena sellest ajast õppinud, saanud?

Ma ei oska midagi konkreetset välja tuua. Minu jaoks on olnud kogu koolituskeskuses töötamise aeg areng, pidev areng. Mingitel hetkedel olen viimasel ajal tundnud veidi hirmu, et kuhu edasi, kõik nagu oleks saavutatud. Mõtlen isiklikult. Kindlasti on veel arenguruumi, peaks ise õppima minema. Mul on üks unistus, mis ikka ja jälle tuletab end meelde. Viimasel ajal üsna tihedalt. Seega tundub, et peab tegelema. Lugeja jaoks tundub see ilmselt veidi salakavalana. Aga sellest saab rääkida siis, kui aeg selleks küps ja konkreetsed sammud astutud.

Mis saab edasi? Kas Osilia 30 tuleb?

Edasi ... mõttepaus ... edasi on ikka areng! Oleme turul üsna tugevasti kanda kinnitanud ja saavutanud teatud positsiooni. Ja mitte ainult Saaremaal, meid teatakse Eestis ja rahvusvaheliselt oleme ka juba palju tuntumad. Kindlasti näen arengut koolitusteenuste osas ja samuti koolitajate osas. Järelkasvu on kindlasti koolitajate osas vaja. Mõtteid on palju. Esmalt tuleb Osilia 25, selle hõiskas välja Osilia 10. tegevusaasta sündmusel endine juhataja Maie Meius, ja olen kindel, et tuleb ka Osilia 30.

Kaja Puck, Sina oled koolituskeskuse üks hõivatumaid koolitajaid. Mida Sinu arvates annab Osilia juurde meie kooli elule üldiselt ja Sulle isiklikult.

Kooli personali jaoks tähendab koolituskeskus Osilia kindlasti õpetajate täiendkoolitusi, võimalusi osaleda projektides, olla ise täiskasvanute koolitaja ning kasutada Osilia ruume erinevate ürituste korraldamiseks. Mulle isiklikult tähendab Osilia väljakutset ja suuri arenguvõimalusi, toredaid inimesi, huvitavaid uusi tutvusi. Rõõmu, nalja, kuid teinekord ka kurbust ja pettumusi. Olen koolituskeskusega olnud seotud juba 20 aastat ja see tähendab palju-palju eredaid koolitusi ja häid mälestusi. Suure osa oma teadmistest olen saanud tänu Osiliale, ka magistrikraadi

Kuidas sattusid lektoriteringi ja kui palju Sa neid loenguid ja koolitusi siis oled läbi viinud, et kõige viljakama koolitaja aupärg Sinule kuulub.

Ma arvan, et ma olen Osilia korraldatud koolitustel osalenud rohkem, kui neid läbi viinud. Kuid esimene kokkupuude oli keelelaagrite arendamise projektis, millega minu meelest oli seotud ka kuidagimoodi Osilia. Mäletan, et käisime tolleaegse Osilia juhataja Helje Reinmetsa ja vene keele õpetaja Ellen Kasega koos vabariiklikul II Keeltelaagrite arendusseminaril Ontikas. Tol ajal oli meil tihe koostöö Kohtla-Järve Ühisgümnaasiumiga ning toimus vilgas õpilasvahetus nii eesti kui ka vene keele õppimiseks. Esimene koolitus, mille ise läbi viisin Osilias toimus AMI koolitajana koos SÜGi psühholoogi Mia Rannaga. Koolitasime maakonna õpetajaid teemal kutsesuunitlustöö koolis. Osilia oli moodne koolituskeskus (tol ajal ju toimusid koolitused suuremalt jaolt klassiruumides), teema oli moodne ja isegi meetodid olid moodsad. Ma ei mäleta, kui moodsad olid koolitajad ja koolitatavad, aga seniajani on selline magus ärevus hinges, kui sellele esimesele koolitusele tagasi mõtlen. Noh algus tehtud, nii nad edaspidi riburadapidi on tulnud, auditooriumiks nii õpetajad, meditsiinitöötajad, töötud, lapsevanemad.

Kindlasti on jäänud mõni koolitus või küsimus eredamalt meelde jäänud. Kas tahad seda meiega jagada?

Kui töötukassa alustas tööklubide läbiviimist, siis kutsus Margit Düüna mind neid juhendama. Esimene oli eakate tööklubi. Millegipärast seostus see mulle hallipäiste daamide ja padjaklubiga. Mõtlesin, et räägime ette antud teemadel, memmed koovad ja heegeldavad ning kõik arenevad ja omandavad uusi oskusi. Suur oli mu üllatus, kui tööklubis osalejateks olid seitse tublit, töökat ja elukogenud meest, kes üldiselt, mis seal salata, ei olnud valmis minu psühholoogilisteks heietusteks. Aga nii me seal sõbralikult toimetasime – Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi. Seniajani on need vahvad mehed hinges. Või siis teine tööklubi, kus üks meesterahvas istus alguses nurgas eraldi, esitas teravaid küsimusi ja oli üldse natuke okkaline, kuid kursuse lõppedes, kui võtsin tagasisidet, siis kirjutas ühe sõna – briljantne.

Millised valdkonnad on Sinu arvates katmata? Kas näed koolituskeskuses ka arenguruumi?

Ma ei ole sellele teemale tegelikult väga mõelnud, nii palju muid mõtteid on ju mõelda. Eks võimalusi näevad ju kõige paremini need inimesed, kes seal igapäevaselt askeldavad. Nii neil kui ka kooli juhtkonnal on kindlasti palju ja huvitavaid nägemusi, mida jätta ja mida muuta. Nagu on öelnud Arvo Valton – täiuslikkus saavutatakse mitte siis, kui pole enam midagi lisada, vaid siis, kui pole enam midagi ära võtta.

Kindlasti tahad midagi soovitada või öelda pidupäeva puhul.

Soovin palju õnne koolituskeskusele Osilia ja kõigile, kes on aidanud seda arendada ning kasvada. Eriti aga „sünnitajale“ Toomas Takkisele ning headele „emadele“ Helje Reinmetsale, Maie Meiusele, Ülla Jürvistele ja Margit Düünale. Ja lõpetuseks üks tarkusetera – mõtelda on mõnus, aga vaid siis, kui hing on elus!

Intervjuu küsimusi aitasid koostada Meie KG toimetuse liikmed Ave Jõgi ja Eve Tuisk.