2014. aastal lõpetasid gümnaasiumi. Kus ja mida sa õpid?

Õpin Eesti Kunstiakadeemias tekstiilidisaini. 

Elukorraldus muutus, kolisid mandrile. Mida iseseisev elu sulle juurde on andnud?

Tallinn ei olnud mulle võõras koht. Hakkasin pealinnas juba 11. klassis seoses erinevate projektidega päris tihedalt käima. Samuti tekkis ka varakult siin sõpruskond, kes mind oma tiiva alla võtsid ja tänu sellele tundsin siin end nagu kodus. 

Iseseisev elu on õpetanud mulle oma aega targemini planeerima, oskust teha tähtsaid otsuseid üksipäini ja kindlasti ka õppisin rohkem väärtustama kodus olemist ja Saaremaa rahulikku elutempot ning pere toetust ja soovitusi. 

Mis on kolm olulisemat asja, mis su elus peale KGd juhtunud on?

Raske on neid sündmusi nüüd nõnda välja tuua. Iga väiksemgi hetk on kindlasti mõjutanud asjade käekäiku ja seda, kus ma hetkel olen. Aga üks oluline asi on see, et kui ma Eesti Kunstiakadeemiasse kandideerisin, siis minu esialgne plaan oli sisse saada graafilisse disaini. Samuti olin ka end vastuvõtuks registreerinud Balti Filmi- ja Meediakooli. Viimasel hetkel otsustasin panustada ainult Kunstiakadeemia sisseastumiskatsetesse. Graafilisse disaini kandideeris 130 õpilast ning 50 pääses teise vooru, sisse sai 20, mina jäin sellest napilt välja. Siis aga pakuti mulle võimalust eriala vahetada ja minna mõnele muu disainiosakonna vestlusele. Valisin tekstiilidisaini, eesmärgiga üks aasta sellest läbida ja siis uuesti graafilisse disaini proovida. Tekstiil oli minu jaoks täiesti tundmatu teema. Jah, moest olen alati huvitatud olnud, kuid mitte sellisel tasemel, et seda õppima minna. Nüüd aga on mul käsil teine aasta ja tekstiilidisain on kindlasti üks huvitavamaid ja paremaid valikuid, mida ma teinud olen.

Teine oluline asi oleks rohkem nagu õppetund. Oskus õelda “ei” tuli minuni väga keeruliselt. Mina olen seda tüüpi inimene, kellele meeldib võimalustest kinni haarata ja võtta vastu ülesandeid, mis vähegi huvi pakuvad. Selline käitumine viis mind aga punkti, kus ühel hetkel oli neid asju hunnikuna kuhjunud ja aega magamiseks, söömiseks või nädalavahetuste nautimiseks lihtsalt enam ei olnud. Arvestades, et minu eriala eeldab väga palju iseseisvat tööd ja ka õhtuti koolis veetmist, siis lisades sinna veel kohustusi, põletasin end tööga läbi. Küll aga sain suurepärase õppetunni ja sain aru, milleks ma füüsiliselt ja vaimselt võimeline olen. Ning vastuseid sellele, kui palju kohvi jõuab üks inimene ära juua, mis tunne on kooli tualetis nutta või kas poole tunniga on võimalik kümmet asja ära teha. Nüüdsest mõtlen väga korralikult läbi, milleks mul aega on ja kas antud pakkumine on seda väärt või mitte. Kolmandat olulist asja jään ma aga ootama, olulised asjad on alles ees!

Milline õpilane sa olid KGs? Räägi üks vahva juhtum KG ajast meenutuseks õpetajatele ja praegustele õpilastele.

Ma arvan, et ma olin pigem keskpärane õpilane, st pahandust ei teinud ja vahele ei seganud (vist). Seda ma mäletan küll, et koridoris sai hirmus palju kisa tehtud ja valjusti naerdud. 

Neid vahvaid juhtumeid oli palju, aga üks oli selline, et istusime Birgitiga tunnis ja jutud käisid, et kartulikotletid olid söökla menüüs. Vana hea võitlus legendaarse kartulikotleti järele! Juhtumisi tekkis meil mõlemal vajadus tualetti paluda ning nii me siis sammusimegi hoopis söökla poole. Kui tundi tagasi jõudsime, olid mõlemal kartulikotletist kõhud ees ja suud rummipallist mustad, aga vahele ei jäänud. 

Mis on Su esimene mõte kui kuuled "Kuressaare Gümnaasium?"

Teatriõhtud ja 36. lend! Mulle väga meeldis, kuidas meie lend ühte hoidis ja et ka kümnendikud oma tegemistesse kaasasime. Ma loodan, et selline sõbralik läbisaamine seal jätkub! :)