Mis „juhtus“ pärast KG lõpetamist, kus õppisid-elasid?

Peale aastast vahepala Tallinna Kõrgemas Tehnikakoolis logistika erialal sain sisse Tartu Ülikooli, kus asusin õppima ajalugu. Hiljem tegin rahvusvaheliste suhete ja ajaloo magistrikraadi Genfi Rahvusvaheliste Suhete ja Arengukoostöö Instituudis. Esimeseks töökohaks peale ülikooli sai Kaitseministeeriumis Rahvusvahelise koostöö osakond. Praegu töötan Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis Rail Balticu Eesti projektijuhina.

Mis on kolm (või rohkem) kõige olulisemat asja, mis on sinu elus juhtunud pärast KG lõpetamist?

Kõige tähtsamaks pean pere loomist ja oma kahte last, aga ka ülikooliõpinguid ja väga huvitavat tööd nii Kaitseministeeriumis kui praegusel ametikohal. Usun, et olen oma elus kõik suured valikud õigesti teinud – alates gümnaasiumi valikuga põhikooli lõpetamise järel Tornimäel  ja hiljem ka ajaloo-erialale õppima asudes. Oluliste asjade nimel olen pingutanud ja see on ära tasunud.

Millega praegu tegeled: töö (täpsemalt) ja huvid?

Mulle meeldib mu praegune töö. Sellega kaasneb küll suur vastutus, aga see on huvitav – iga päev toob midagi uut. Ma arvan, et see on praegu üks huvitavamaid töökohti Eestis üldse. Rail Balticu projekt tõi mulle täiesti uue kogemusena sagedase meediaga suhtlemise, palju on erineval tasandil kohtumisi, koosolekuid, ringisõitmist. See töö on viinud mind kokku inimestega, kellega ma ei oleks varasema tööga seoses iial kohtunud.

Töiste asjade kõrvalt või ka reisimisel püüan leida aega lugemiseks. Olen avastanud enda jaoks e-lugeri kui väga sobiliku vahendi minu praeguse elustiili juurde.

Mis on esimene mõte kui kuuled "Kuressaare Gümnaasium"?

Kodukool, kus kunagi käisin. Ja iseseisva elu alged SÜGi ühiselamus.

Missugune õpilane sa olid? Üks vahva juhtum KG ajast meenutuseks õpetajatele ja teada saamiseks praegustele õpilastele...

Lõpetasin 17. lennus, olime klassijuhataja Marit Küti (Tarkin) esimene klass. Marit oli väga tore klassijuhataja, kuigi ega tal meiega alati lihtne ei olnud. Klassiekskursioonide pillerkaar võis olla noorele õpetajale päris šokeeriv.
Õppimine oli mul küll korras (neljad-viied), aga hindaksin ennast ise pisut pidurdamatuks, ka veidi laisaks, kes ei viitsinud kõiki kodutöid teha. Kohustuslikku kirjandust lugesin valikuliselt. Mäletan, et üheks raskemaks õppeaineks oli minu jaoks vene keel. Vene keel tol ajal ei olnud just kõige populaarsem, motivatsioon selle õppimiseks oli madal. Ega ma ka matemaatikast vaimustatud olnud. Ajalugu mulle meeldis, kuigi õpetaja Metsa laiendatud kava metoodika otstarbekuses ma siiamaani kahtlen. Üldiselt tekitasid kohustuslikud asjad ja minu jaoks põhjendamatud nõudmised trotsi. Miks peab käima ka nendes tundides, mille aine ei huvita? Huvipuuduses vaevles teisigi. Mäletan üht muusikaõpetuse tundi, kus klassivend süütas eesistuja tooli seljatoe. Pätitemp, aga ega muusikatund nüüd eriti suurt konkurentsi tagumistes pinkides istujate isetegevusele ka ei pakkunud.

Mida elus (veel) teha tahaks kui raha või aeg ei oleks takistuseks?

Palju asju võiks teha, suurem osa elust ju alles ees. Tahaks võtta korraliku suusapuhkuse ja õppida selgeks lumelaua sõidu. Reisimise peale võiks alati raha kulutada. Töö mõttes tahaks töötada kunagi üdini rahvusvahelises keskkonnas, näiteks mõnes rahvusvahelises organisatsioonis nagu NATO või ÜRO.

Üks unistus/soov seoses oma vana kooli, Kuressaare Gümnaasiumiga...

Unistust ja soovi otseselt pole.  See on küll täitsa enda teha, aga kui kooli peale mõelda, siis võiks hoida tihedamat sidet endiste koolikaaslastega, korraldada sagedamini kokkutulekuid. Vahest peaks Tagasi Kooli raames andma mõne tunni? Kui kunagi Saaremaale püsivalt tagasi tulen, siis ehk on võimalik leida mingit rakendust ka kooliga seoses. Saaremaa vaikuses võiks olla vanemas eas ju tore elada.